Mööduva kalendrisuve viimastel päevadel vestlesime tunnustatud dokumentalisti ja Eesti Polaarklubi liikme Riho Västrikuga suvest, mil on kõigest kuni kümme kraadi sooja – polaarsuvest Arktikas.
Mis innustab polaarekspeditsioonidel käima?
Mind tõmbab ilmselt maadeavastajate aura. Ei ole eriti originaalne, et minu lapsepõlve kirjanduse hulka kuulusid sellised raamatusarjad nagu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ning „Maailm ja mõnda“. Need suurepärased teosed tiivustasid lennukaid fantaasiaid, mida nüüd aastaid hiljem olen saanud teoks teha. Küllap see romantika on, mis mind käivitab. Seda täiustab soov ka ise midagi avastada, kogedes mõõdukaid katsumusi.
Mida on neis sellist, mida ühelgi teisel reisil kogeda ei saa?
Mul on õnnestunud käia ekspeditsioonidel sellistes piirkondades, kus ei ela isegi põliselanikke. Need on olnud ajalooliselt inimese poolt asustamata. Inimese jalg astus sinna ajutiselt, kas küttimiseks või avastusretkede käigus. Kui oled territooriumil, kus tead, et lähema viiesaja kilomeetri ulatuses pole ühtegi teist inimasukat, siis on eriline tunne. Kindlasti on aukartus maastiku tohutu suuruse ja võimsuse ees. Aga samas on hea tunne olla looduse meelevallas – kui targalt liikuda ja tegutseda, siis oled hoitud.
Milliseid polaarpaiku olete nüüdseks uudistanud?
Minu sõidud on suuresti olnud filmimise eesmärgil. Tutvus Arktikaga algas pea 20 aastat tagasi, kui 2003. aastal jõudsin Taimõri poolsaarele. Meie eesmärk oli teha dokumentaalfilm baltisaksa loodusteadlase Alexander Theodor von Middendorffi 1843. aasta Taimõri ekspeditsioonist. Kui Middendorffil kulus selle tohutult suure territooriumi läbimiseks pea terve aasta, siis meie ekspeditsioon tuli isegi kolme aasta peale laiali laotada. Seda eelkõige logistilistel põhjustel. Praeguseks olen poolsaarel käinud neli korda. Üks neist osutus minu seni kõige pikemaks ekspeditsiooniks – 45 päeva.
Samuti on mul õnnestunud veeta kuu aega Siberi võimsa jõe Leena deltas, mis on Sahha poolsaare tipus. Ka seal ei ela inimesi. Lisaks olen käinud Uus-Siberi saarestiku Kotelnõi saarel ning Euroopa polaaraladel – Solovetsi saarel Valges meres, Koola poolsaarel ja saamide juures Skandinaavias. Sel suvel õnnestus käia Teravmägedel.
Mis teeb Arktika eriliseks?
Tiit Randla kirjutab raamatus „Elus Arktika“ väga hästi sellest, mis teeb Arktika ökosüsteemi eriliseks. „Lisaks polaarööle ja -päevale on selleks madal temperatuur, rohke päikesekiirgus, lumi, jää, igikelts, varju puudumine (puid ju pole). Selleks, et sellistes oludes ellu jääda, on tarvis taimedel ja loomadel tohutult kohaneda.“ Näiteks kõige suurem üllatus, mida teada sain, on see, et liblikamoone võib kesta kümme aastat. Vahepeal oled sügavkülmunud, siis soojened üürikeseks ajaks üles ja jätkad arengut, et taas sügavkülmuda!
Randla ütleb ka, et Arktika väikestele aladele koondunud tohutud loomarikkused on võrreldavad vaid loomakarjadega Aafrika savannides. Ma olen näinud ja filminud umbes kuue tuhande põhjapõdra suurust karja orust läbi kõndimas, kusjuures nad kõndisid ka meist läbi niimoodi, et ei pannudki meid tähelegi. See metsik möirgamine ja visuaal pani vere tarretama. Põhjapõdrad on väga head ujujad ja kui nad asuvad näiteks mingit pooleteise kilomeetri laiust jõge ületama, siis rivi üks ots tuleb juba teiselt kaldalt välja, kui teine alles vette läheb. Sellist katkematut rivi nimetatakse Taimõril sillaks.
Millistes paikades saite kogeda polaarsuve?
Polaarsuve olen pikema perioodi vältel kogenud ikkagi Taimõril ja Leena deltas. Seal viibid reaalselt ööpäevaringses valguses. Päike küll vajus madalamale mingiks kellaks, aga päriselt ta ära ei lähe. Leena deltas mäletan, et juuli lõpus kell üks öösel paistis päike juba nii jõuliselt, et küttis nailontelgi saunaks. Uksi lahti teha ei saa, sest siis lendavad sääsed sisse.
Mis iseloomustab polaarsuve?
Üks asi on väga paljudel ookeanile lähedastel polaaraladel sarnane – need alad on miljonite lindude pesitsuspaigad, kes võivad suhteliselt turvaliselt oma järelkasvu seal ilmale tuua, sest nende kontsentratsioon on nii suur. Tõenäosus, et keegi just sinu pesa hävitab, on väiksem. Ka lindudest toituvaid kiskjaid pole palju. Eelkõige on kõikjal levinud polaarrebane ja kiskjalinnud, kes toituvad kas linnumunadest või linnupoegadest.
Tundra kõlab ööpäev ringi lindude hüüetest. Sõltub, kelle pesapaikade lähedale sa parasjagu satud, kas see und häirib või mitte. Hoidku jumal, kui satud mõne kauri elupaika. Tema hüüete sagedusspekter mõjub psüühikale. Püüa selles käras magada, lisaks veel päike, mis läbi telgi seina kärsatab. Siiski, päike sirab ainult sellisel juhul, kui pole pilvi. Üldiselt on Arktikas ikka pilvine ja ilm muutub ette hoiatamata järsult. Sellega tuleb kogu aeg arvestada. Ilmaennustuse peale eriti loota ei saa.
Kui võrrelda suve Eestimaal ja Arktikas, siis mille poolest need erinevad?
Kõigepealt tuleb eristada, kas oled Arktikas nii-öelda polaarjoone lähistel või sügavamal põhjas, Põhja-Jäämere ääres. Vahe võib olla üle 500 kilomeetri. Lõuna pool on kindlaks tunnuseks miljonid sääsed. Ookeani ääres neid naljalt ei leidu, sest seal on külmem ja pidevalt puhuvad tuuled. Ekspeditsioonidel käijad omavahel naljatavad, et kui seal midagi lendab, siis need on valged kärbsed, pidades silmas ka suvel suvalisel hetkel langeda võivat lund.
Ja muidugi temperatuur. Jällegi oleneb, kui sügaval Arktikas oled, aga kusagil seal seitsmekümnendatest laiuskraadidest ülevalpool on üsna tavaline, et suvi tähendab umbes +6 kraadist temperatuuri. Vahel võib ka kümneni tõusta, aga võib ka kolme või üheni langeda. Lisandub tuulekülm. Nii et ega see mingisugune tavapärane kuurordipuhkus ei ole.
Ja mida on sarnast?
Meil on päris suuri rabaalasid, mis kõige rohkem ehk meenutavat tundrat. Sügise eel, siis kui jõhvikad on punased, on sarnasus suvise arktilise tundraga kõige suurem. Jalad lirtsuvad nii siin kui seal. Arktikas seetõttu, et kelts sulab suvel. Seega vaatamata sellele, kas vihma sajab või ei saja, on maapind ikkagi porine-mudane. Samas, suvi on ikka suvi – kui päike paistab, siis heal juhul võib ka särgi seljast maha visata.
Mida soovitate neile, kes võtavad nüüd plaani minna polaarsuve uudistama?
Minge, kindlasti minge! Sellega võiks kaasneda soov natukene ekstreemsemate kogemuste järele. Või pisike soodumus nautida mõõdukaid katsumusi.
Tekst: Katja Sepp
Foto: Riho Västrik