"Väike valge lind lendas läbi pimeda öö, igatses ta sind teel, mis meid teadmatusse viis. Uus kõik nüüd maailma me ümber, on uduses unustuses olevik. Siin pole küll püsivat linna, kuid hele näib ees ootav tulevik." Jaanus Nõgisto "Läbi pimeda öö"
See laul, mille sees Cap Horn ja ääretu ookeani jääkülmad tuuled, kõlas kõrvus, kui lugesin Kari Herberti raamatut „Heart of the Hero“. Raamat räägib polaaruurijate naistest, kes suuri seiklejaid läbi aegade inspireerinud. Autor Kari Herbert on ise Briti polaaruurija tütar, kes kümnekuuselt ema-isaga kaheks aastaks innuittide juurde elama asus. Ta teab, millest räägib, ja tunnetab sügavuti teemat, millest kirjutab.
Kui palju on ilmunud raamatuid Nansenist, Scottist, Franklinist ja teistest. Palju vähem on teada laulja Eva Nansenist, skulptor Kathleen Scottist, kirglikust rändurist Jane Franklinist, poeet Eleanor Anne Franklinist, esimese valge naisena Kaug-Põhjas rännanud Josephine Pearist, jonnakalt järjekindlast Emily Shackletonist. Väga erinevad on need põnevad ja kanged naised, keda ühendas soov ja julgus oma meeste teadmatusse minevaid retki kõigiti toetada või neil kaaslasekski olla.
Raamatus on 300 lehekülge üliriskantseid seiklusi, purustatud lootusi, nappe õnnestumisi, pettumisi, kaotusi, raisatud aastaid ja lõputut valusat ootamist nii minejatel kui ka mahajääjatel.
Vaprad meremehed
Avasin raamatu erilise põnevusega seetõttu, et arvasin õige natuke aimavat, mida need naised võisid tunda, sest üks rännuhimuline ja teadmisjanune mees minu kodust tegi aastatel 1999–2001 kaasa ümberilmareisi jahtlaeval „Lennuk“. Polaaralad jäid seekord marsruudist küll napilt välja, kuid esimest korda sõideti Eesti lipu all mööda looduslikke mereteid üle kõigi meridiaanide Tallinnast Tallinnasse.
Siis oli Eesti end mereriigina alles taasavastamas. Ümberilmaprojektis oli sisemist motiveeritust ja kõrgeid ideaale, kõik osalised põlesid heleda leegiga nii ettevalmistuste kui ka reisi enda ajal. Kogu laevaperekonna ühine maailm koondus selleks ajaks 44-jalase aluse pardale. Päeva esimene ja viimane asi oli minna arvutisse, et kodulehelt (www. lennuk.ee) uusi postitusi lugeda ja selle aja kohta uudse asjana reaalajas liikuvat „punast täppi“ ehk purjeka asukohta vaadata. Suured lehepealkirjad Cap Hornist, ookeanide ületustest, lõunamere saartest, põnevatest kohtumistest, vapratest meremeestest olid sagedased, projekt oli suure meediatähelepanu all.
Mida tegid sel ajal naised?
Naisedki osalesid reisil – nad otsisid purunenud laevaosade asemele uusi, saatsid sooje sokke ja Eesti šokolaadi, leidsid vajalikke kontakte peatuspaikades, viisid meremehi kokku õigete inimestega maailma eri otstes. Aga eelkõige muidugi kodune elu ja üksteise püstihoidmine, ühised unistused, hommikusse räägitud ööd ja üldisest väga positiivsest foonist hoolimata mõnikord ka pisarad. XX sajandi lõpp ja XXI algus oli polaaruurimiste kuldajast saadik oluliselt muutunud, aga suur hall ei küsi ajaarvamist. See on maailmameredel ja pikkadel kodust eemalolekutel ikka samasugune, kinnitas mulle lähedasim meremees sageli.
Nüüd lootsin lugeda, mida mõtlesid teedrajavate suurseiklejate naised sajand ja rohkem enne mind. Palju on muutunud, ent hämmastav, kuidas mõneti poleks nagu midagi muutunud, ainult tehnilised vahendid ja võimalused. Mõnikord ajas päris naerma, kuidas Jo Peary või Fridtjof Nansen ütlesid lauseid või kirjutasid asju, mida ma tänini ei teadnud nende omad olevat, küll aga tundus mõnikord, et need oleks nagu meie elust maha kirjutatud.
Veidi raamatu sisust lähemalt.
Josephine Peary
ei elanud lihtsalt oma mehele kaasa, vaid tegi tema seiklustest endagi omad. Pigem küll armastuse kui loomupärase kangelaslikkuse ajel. „Tundsin, et mu koht on tema kõrval,“ ütles ta hiljem tütrele. Ekspeditsioonil tundmatusse ja ekstreemsetesse oludesse kellelegi hinnaalandust ei tehtud, kõik pidid enda eest võrdselt väljas olema. Robert Peary ei kahelnud oma naises, koos temaga tundis ta end autori sõnul võitmatuna. Jo oli väga iseseisev ja hakkaja. Ta küttis narvaleid ja sünnitas nende esimese tütre kaugel põhjas. Last hakati kutsuma „Lumebeebiks“ ning Jo kirjutas sünnitusest ja sealsest elust hiljem ka samanimelise raamatu („Snow Baby“).
Ootamatult saadeti transpordilaev ekspeditsiooni baasi aasta varem järele, põhjuseks eelkõige mure Jo ning tema lapse pärast. Peary saatiski nad Jo protestidele vaatamata koju ja see haavas naist sügavalt. Ta oli tõestanud, et suudab hakkama saada ja toime tulla raskeimates oludes ning lahkus nüüd murtud südamega. Peary hakkas tehtud otsust kahetsema kohe pärast laeva lahkumist ja oli kaaslaste sõnul korduvalt meelt heitmas. Jo tundis aga, et nende eriline side oli katkenud ja algas uus faas elus – ootamisaeg. Majanduslik olukord oli kirjeldamatult halb, nad pidid elukohta vahetama ja said vaevalt söönuks. Selleks, et ka oma mees põhjaaladelt tagasi tuua, pidi Jo kuskilt leidma 10 000 dollarit ja seda ta ka tegi.
Enamasti oli tähelepanu keskmes olnud ta mees, kuid ta oli ka ise avaldanud raamatu „My Arctic Journal“ ning tal oli väike ring truid toetajaid ja jälgijaid. Tema esinemised, mida Jo pööraselt kartis, olid väga head, neid kajastati laialdaselt ja raha laeva saatmiseks saadigi kokku. Samas oli Peary need viimased aastad kulutanud ilma igasuguste edusammude ja uute uuringuteta. Et sellelt tähelepanu kõrvale juhtida, tõi ta uudiskünnist ületada lootes ja innuittide meelehärmiks reisilt kaasa nende pühad kivid (langenud meteoriidid).
Peary tõi New Yorki ka rühma innuitte, kuid ei Jo ega tema hoolinud neist, kui nad tavaelust eemale kistuna stressi ja võõraste bakterite tõttu haigestusid. Jo ainus mure oli, et tema mees oleks lühikestel koosviibimise aegadel õnnelik ja rahul. Teda ei häirinud või vähemalt ei näidanud ta välja, et mees pidas innuitte enda omaks nagu koeri ja kelke. Kõik peale kahe surid. Jo müüs meteoriidid loodusteaduste muuseumile. Ta oli sõnakas ja aktiivne. Isiklike tutvuste kaudu sai Peary taas jätkata polaaruurimistööd ja taas oldi lahus. Abielu esimesest 23 aastast oldi koos kolm. Pearyl oli ka pikemaajaline suhe innuiti naisega, kes sünnitas talle mitu last. Sellest hoolimata jäi Jo Pearyt igati toetama. Kui Peary 1911. aastal ametlikult pensionile jäi, veetsid nad viimased kümmekond aastat lõpuks koos.
Eva Helene Sars,
tuntud Norra metsosopran ja esisuusataja oli kultuurihuvidega tragi väiksekasvuline naine, kel enda sõnutsi oli vähe lootust Nanseni elegantsete ja ilusate austajate kõrval tema tähelepanu võita. Nansen aga kiindus just Evasse, kirglikku ja seiklushimulisse suusatajasse, kes võitles naiste õiguste eest meestega võrdselt talispordialadel kaasa teha. Tema omas ajas revolutsioonilise suusakostüümi (seelik polnud kandadeni, vaid ulatas napilt üle põlve!) disainis Nansen ja õmbles valmis Eva ise. Nansen suhtus abielusse üldiselt vastumeelsusega, kuid küsis nüüd Evalt, et mis ometi on viimane temaga teinud, et kõik teda varem innustanud asjad Eva kõrval korraga nii ebahuvitavaks on muutunud. Ta oli leidnud hingesugulase. Eva sooviks oli Nanseniga polaaraladele kaasa minna. Nad soovisid väga lapsi, kuid mitu rasedust katkes ja viimaks jäi Eva just reisi eel uuesti lapseootele ning minek ei tulnud kõne alla.
Eva ema hoiatas, et tütar abiellub vaid poolega mehest, teine pool on alati ära. Ilmselt oli ema hea inimestetundja, sest kirjas naisele ütleb Nansen mõni aeg hiljem, et naiseta tunneb ta end poolikuna.
Eva keeldus Nanseni äraolekul koduseks jäämast, ta püüdis end taas lauljana pildile tuua, kuid kuulsa abikaasa varjust polnud lihtne välja astuda. Ei arvustatud enam ta talenti, vaid vaadeldi teda kui „põhjamaise Penelope“ ja kannatava polaarkangelase sümbolit. Oli päevi, mil Eva käis ringi enesetapumõtetega ja uskus, et mees poleks nii pikale ja riskantsele reisile läinud, kui oleks teda tõeliselt armastanud. Nansenil jätkus aga armastust nii Evale kui ka mitmele teisele daamile. Kired möllasid mõlemalt poolt. Suur polaarkangelane leidis, et vajas lohutust, kui Eva jagas vaid talle kuuluvat tähelepanu... nende lastega. Eva lubas oma Euroopa lauluturneesid pikendada ka Ameerikasse ja Venemaale, kui Nansen oma armastust ei tõesta. Viimaks otsustas Nansen teenistusest Inglismaal loobuda ning pöörduda koju Eva ja laste juurde. Nende viimased kirjad olid rõõmsad ja lootusrikkad, kuid Nansen jäi hiljaks, Eva suri kopsupõletikku mõni päev enne mehe kojujõudmist.
Emily Dorman
tõrjus Ernest Henry Shackletoni lähenemiskaitseid pikalt ega võtnud meremeest kuigi tõsiselt. Ta tõi välja ka „suure“ vanusevahe probleemi – kuus aastat. Kui Shackletonile pakuti Scotti ekspeditsioonis kohta, oli üks nõustumise motiividest Emilyle muljet avaldada ja see õnnestuski.
„Never, never again!“ tõotas Shackleton üdini poeetilises ja meeleheitlikult igatsevas kirjas oma naisele Emilyle, kui 1907. aastal polaaraladele sõitis.
Raamatu autori sõnul on polaaraladel seiklejad midagi sellist alati oma naistele öelnud, enne iga reisi. Enamasti seda ka siiralt mõeldes. Aga elul on sageli teised plaanid. Seiklusjanu ja armastus – universaalsed liikumapanevad jõud ei mõju alati ühes suunas.
Emily avastas, nagu teisedki „polaarabikaasad“, peagi pärast pulmi, et ükskõik kui palju mees teda ka ei armastanud, siis kõik tähtpäevad, aastapäevad, isegi pulmareis olid alati teisel kohal reisi- ja kuulsusejanu järel. Shackleton oli pähe võtnud, et peab lõunapooluse vallutama just Emily ja nende kahe lapse (üks vastsündinu) pärast. Ta varjas oma plaane pere eest kuni viimase hetkeni, kuid Emily toetas teda siiski jäägitult. „Kuidas saaksin ma kotkast tagaaias kinni hoida,“ ütles ta. Emily polnud julge kaasareisija ega seiklusjanune, ta oli kodune jõu ja stabiilsuse allikas. Ta sai väga hästi aru, et ehkki Shackleton tegi oma ilusates kirjades kõik reisid „Emily pärast ja heaks“, oli kõige taga ikka mehe enda seiklusi ihkav hing. Shackleton oskas ta arusaamist hinnata – romantiliste kirjadega.
Kathleen Bruce,
seiklushimuline ja loominguline naine oli Robert Falcon Scottiga tutvumise ajaks juba tunnustatud skulptor, hea sõber Rodini, Shaw, Barrie ja mitme teise väljapaistva kultuuritegelasega. Barrie iseloomustas teda kui pooleldi mehelikku, pooleldi naiselikku tegelast. Samas rõhutades, et see naiselik pool oli naiselikum kui ühelgi teisel naisel, keda ta kohanud oli.
Kathleeni kinnisidee oli saada erakordne laps erakordse mehega. Põnevate, loominguliste ja tarkade meeste murtud südameid jäi maha loogu, aga Scottis leidis ta viimaks selle, keda otsis. Kapten Scott oli vastandiks tema kunstnikest sõpradele, kellele tema poja teema üldse korda ei läinud. Scott oli täiesti teisest puust – terve, värske, tagasihoidlik, aus, kaljukindel mereväeohvitser – igati sobiv isakandidaat. Poeg sündis aasta pärast abiellumist. Koos saadi paraku olla vaid mõne aasta. Kui Kathleen 1913. aastal Uus-Meremaale mehe Antarktika-reisilt naasmist tervitama sõitis, saabus teade Scotti surmast.
Eleanor Anne Porden
oli poetess, kel oli oma raamatuklubi. Ta oli John Franklini lennukatest ekspeditsiooniplaanidest nii võlutud, et kirjutas 200-realise poeemi „The Arctic Expeditions“. Franklin palus end autoriga tuttavaks teha ja armastus esimesest silmapilgust oli sündinud. Kõige kriitilisem tärganud suhte hindaja oli Jane Griffin, kellest hiljem sai Franklini teine naine. Eleanor oli teadushuvidega, haritud ja vaimukas naine, kes põlgas small-talk’i. Franklin on tunnistanud, et teaduses ta end kodus ei tunne, pigem on ta liikumapanevaks jõuks seiklus ise. Eleanor nägi polaaruurijates moodsa aja rüütleid ja kui kuulutati välja Franklini teine polaarekspeditsioon, oli tema leidnud oma polaarkangelase. Eleanori jaoks oli kirjutamine tema teine loomus ja Franklin, kes oli selles kaunis kehv, imetles teda, kuid ei pidanud seda oma tulevasele naisele sobilikuks tegevuseks. Ta deklareeris, et iha kirjaniku kuulsuse vastu oli lubamatu edevus. Rõõmsameelne Eleanor tegi aga üheselt selgeks, et kui tema ei tee vähimaidki takistusi Franklini unistuste teostamiseks polaaraladel, siis ootab ta sama enda unistuste aktsepteerimisel. Kui luule oli nad kokku viinud, siis abielludes selle keelustamine oleks olnud omas ajas väga levinud topeltstandardite aktsepteerimine.
Eleanor oma seisukohtadest ei taganenud, Franklin jäi temaga viimaks nõusse ja võrdsed partnerid võisid abielluda. Pulmakleidile tikiti kolm lille, mille Franklin oli oma retkedel avastanud. Eleanor tõi oma esialgu seltskondlikult kohmaka mehe kirjandus- ja kultuuriringkondadesse, kus Franklin ootamatult kiiresti „arenes“ ja lõi lähemad sidemed ka Jane Griffiniga. Kui lapseootel Eleanor voodisse pidi jääma, lõbustas Franklin innukalt teisi kauneid daame. Eleanor aga ei tõusnudki enam, krooniline tuberkuloos viis ta 30-aastaselt kümnekuuse lapse kõrvalt. Franklin oli selleks ajaks oma kolmandale ekspeditsioonile läinud ja nuttis seal kaunites kirjades oma kõige kallimat naist taga.
Jane Griffin,
heast perest pärit haritud ja palju rännanud daam oli selleks ajaks 35-aastane ja loobunud mõttest abielluda armastuse või raha pärast. Franklin pidi aga peagi rüütliks saama ning lootus Lady Franklinina kõrgseltskonda pääseda köitis preili Griffinit. Eleanori endises kodus tema lapse kasvatamine ei istunud Jane’ile aga mitte ja peagi oli ta taas rännuteedel Pühale Maale, Araabiasse, Egiptusse sellal, kui Franklin laevadel omi asju ajas. Lady Franklinit, Briti polaarkangelase kaasat, võeti kõikjal kuninglikult vastu. Asi muutus, kui Franklin ise koduseks jäi, aga tema naine endiselt uusi reisisihte seadis. Kodumaal pandi pahaks ka kasutütre unarusse jätmist ja pilati Jane’i ütlust, et reisib selleks, et oma mehe lähedal olla, samas igati vältides kokkusaamisi planeeritud kohtades. Franklin hakkas aru saama, mis tähendab omada pidevalt rändavat partnerit. Ta eeldas, et kui tema lõpetab, tuleb ka Jane koju, kuid Jane keeldus kategooriliselt. Jane pidas küll reisipäevikut, kuid erinevalt Eleanorist ei kippunud oma loomingut avaldama, jagades Franklini seisukohta, et see oleks taunitav edevus. Reisiromaan misjonär Rudolf Liederiga tegi koju naasmise eriti raskeks.
Viimaks Jane siiski tuli Londonisse, veetis mõne nädala üksi ning oli siis taas valmis tiibu sirutama ja John Franklini nimelist „projekti“ jätkama. Leidliku ja ambitsioonika naisena sai ta aru, et ilma tööta pole Franklin keegi ja oma kõrgeid kontakte kasutades saavutas Franklini nimetamise Tasmaania abikuberneriks. Järgmised kuus aastat olid väga keerulised, kohalik korruptsioon ei andnud Franklinile kuigi laiu võimalusi plaanide teostamiseks. Jane’i ei võetud üldse omaks, teda süüdistati liigses sekkumises juhtimisse. Teda peeti ekstsentriliseks ja isekaks ning tema reisikirge perversseks kõrvalekaldeks tavapärasest naiseks olemisest.
Lahkuti kergendustundega ja Jane otsustas, et Franklinil on taas aeg polaarkangelase roll võtta. Taas kasutas ta kõiki oma sidemeid ning laevad eesotsas Frankliniga asusid teele ja … kadusid. Kaheksa aastat tegi Jane kõik, et üha uusi laevu otsima saadetaks, kuid enam nad ei kohtunud.
Marie Herbert
Autor räägib ka oma vanemate loo, mille materjal pärineb otseallikatest. Tema isa Sir Walter ehk Wally Herbert oli esimene mees, kes jalgsi põhjapoolusele jõudis. Ta tegi seda 60 aastat pärast Peary kuulsat, kuid pikalt vaidlusi tekitanud katset ja tõestas, et Peary polnud tegelikult kunagi päris poolusele jõudnudki. Marie Herbert tutvus polaaruurija Wally Herbertiga Londonis lehetoimetuses töötades ja leidis, et tema „ilusates pähkelpruunides silmades võis peaaegu et näha kaugeid horisonte“. Wally tegutses mitu talve Antarktikas, ta oli tuntud tohutu töövõime ja vastupidamise poolest. Ta oli hea huumorimeele ja suure missioonitundega mees. Wally kutsus Marie koos nende vastsündinud lapsega kaasa kaheks aastaks Gröönimaale inuittide külla elama. Toona kümnekuune Kari oli „jäämurdjaks“ kohalikega. Väikese beebiga valgete paar võeti iseäranis soojalt vastu. Nad elasid jahimeeste hütis, kus polnud ei elektrit, vett ega tualetti. Marie kirjutas sellest ajast hiljem raamatu „The Snow People“. Selle edu oli nii suur, et kirjastaja küsis, kas ta ei tahaks elada mõnda aega põdrakasvatajatega Lapimaal ja analoogset raamatut kirjutada.
Marie reis saamide juurde kujunes täiesti teistsuguseks. Neid ei võetud seal samamoodi omaks kui innuittide juures. Wally koos lapsega läks koju tagasi, Marie tegi üksi koos kohalike meestega retke põdrakarjaga siiski kaasa. Järgmine suurprojekt viis Wally pooleteiseks aastaks reisile üle Gröönimaa. Vaid vähesed teadsid sel ajal, kus Gröönimaa asus, veel vähemad said aru, miks peaks sellist 7000-miilist retke vaja minema.
Reisi peeti mitte ainult võimatuks, vaid ka enesetapjalikuks. Siiski oli veel teisigi sarnase eesmärgi poole püüdlejaid. Teise lapse ootel Marie, kes ei lootnud oma meest enam näha, ütleb ühes oma kirjas Wallyle teatava irooniaga: „Arktika on praegu liiga ülerahvastatud, sa peaksid kosmose poole püüdlema.“
Kari meenutab, et tema isa ja ema olid naernud, et nende lapsed olid valinud nad oma vanemateks ja mitte vastupidi. Ema energia, tarkus ja empaatiavõime ning tema armsaima ehk isa soojus, suuremeelsus ja lojaalsus oma perele on talle siiani inspiratsiooniallikaks. Nende peresõbrad tavatsesid öelda, et maadeavastajal, kirjanikul ja kunstnikul Wally Herbertil oli eriline anne „sinus midagi kõrgemale tõsta“. Teda ennast hoidis ja tõstis aga Marie.
***
Kõik need seitse naist, kellest raamat räägib, jagasid usku, et nende meestel on elus suur missioon, ja andsid oma panuse selle täitmisse. Esmaavastajatest polaaruurijaid peetakse üsna üksmeelselt eriliseks inimtõuks, kes on kartmatud ja pimesi veendunud, et on sündinud õnnestumisteks. Ebainimlikud kannatused ekstreemsetes tingimustes olid nende meeste „ametijuhendisse“ justkui loomuliku osana sisse kirjutatud. Nende ambitsioonikate meeste kõrval seisis naine kui mänedžer, kirjastaja, sponsorite otsija, meditsiiniõde, nõuandja ja ehk tähtsaima rollina – muusa. Naiste liikumapanevaks jõuks oli armastus, uhkus ja kompromissitu ustavus.
Autori emalt on küsitud, miks valis ta abikaasaks mehe, kes on suure osa ajast ära, keda rasked läbielamised muudavad, nii et tagasi koju ei saabu kunagi seesama mees. Kui üldse saabub. Sellele küsimusele polegi lihtsat vastust, kõigi nende lood on ainulaadsed ja erinevad. Kindel on, et nende meeste ja naiste vahel kujunes miski, mis oli ümbritsevatele ehk mõistetamatu, kuid kirglik ja sügav, kohati sama ekstreemne ja vastuoluline kui elu, mida nad elasid.
Tekst: Maris Pruuli
Fotod: Kari Herberti erakogu, Wikimedia