Eestlased võtsid esimest korda osa Oslo Frami muuseumis peetavast tippsündmusest nimega „Roald Amundseni mälestusloengud“, mis on pühendatud polaaraladele.
Norra on kahtlemata polaarmaa. Lõunapoolus, põhjapoolus, Loodeväil – kõigis neis paigus olid norrakad esimesena. Roald Amundsen ja Fridtjof Nansen on maailmakuulsad nimed, aga kaugeltki mitte ainsad Norra polaaruurijad ja -vallutajad. Nansen ületas esimesena suuskadel Gröönimaa ning on tuntud ka teadlase, võimeka riigimehe ja diplomaadina. Amundsen vallutas poolused ja läbis esimesena maailmas Loodeväila.
Norra eelmine suursaadik Eestis Else Berit Eikeland rääkis, et norralaste kummutitel on traditsiooniliselt hoitud Nanseni, Amundseni ja Kristuse portreid. Tänapäeval polevat suurt midagi muutunud peale selle, et Kristuse pilte on vähemaks jäänud.
Norra ei puhka vanadel loorberitel, vaid on polaaraladel jätkuvalt aktiivne. Näiteks Liv Arnesen ületas 1992. aastal esimese naisena üksi ja kõrvalise abita Gröönimaa. Kaks aastat hiljem sai temast esimene naine, kes üksi 1200 kilomeetrit lõunapoolusele suusatanud. Koos ameeriklanna Ann Bancroftiga ületasid nad 2000. ja 2001. aastal Arktika jääkilbi.
Børge Ousland kordas Amundseni lõunapooluse vallutust 1994. aastal üksi. Erling Kagge käis nii lõuna- kui ka põhjapoolusel aastatel 1990 ja 1992 ning tõusis Džomolungmale 1994. Ja neid mehi-naisi on veel palju.
Norra polaarlegend Audun Tholfsen sattus koos meie Timo Paloga Guinessi rekordite raamatusse pärast seda, kui nad tegid 2012. aastal läbi 1620-kilomeetrise jalgsiretke põhjapooluselt Teravmägedele.
Tippsündmus Frami muuseumis
Norra oskab oma polaarkangelasi hinnata ja ajalugu väärtustada. Nanseni laeva „Frami“ ümber ehitatud ja temalt nime saanud Frami muuseum Oslos on juba iseenesest ikooniline mälestussammas jäiste alade vallutajatele. Vahetuvad näitused, täienevad kogud, korraldatakse üritusi.
Juba kümnendat aastat toimub üritus, millest on saanud aasta tippsündmus muuseumis: „Roald Amundsen Memorial Lectures“ ehk Amundseni mälestusloengute päevad, mis on pühendatud polaaraladele, nii ajaloole kui ka tänapäevale. Kuni 2022. aastani polnud eestlased sel üritusel osalenud, aga purjelaeva „Admiral Bellingshauseni“ meeskonnaliikmed parandasid selle vea ning osalesid 25.–27. novembrini toimunud üritusel. Osalejaid oli üheteistkümnest riigist ja loengud peeti inglise keeles.
Minu ees istus sümpaatse olekuga vanem mees, kuulasime koos loengut ameeriklaste traagiliselt lõppenud Arktika ekspeditsioonist laeval „Jeannette“ aastatel 1879–1881. Mehes ei tundunud midagi iseäralikku olevat, kuni saabus küsimuste aeg ja mees end enne rääkima asumist tutvustas: „Hi, I am Jonathan Shackleton.” Hingasin sügavalt sisse ja unustasin end hinge kinni hoidma.
„Second cousin of THE Shackleton,“ sosistas keegi mu selja taga. Tegu oligi polaaravastuste kuldajastu ühe kuulsaima mehe, iirlase Ernest Shackletoni (1874–1922) sugulasega. Teadlaste hinnangul on sellises sugulusvahekorras inimeste ühine DNA ca 3,125%. Uurisin meest nüüd põhjalikult, et see 3% ühisosa üles leida.
Pärast kohvipausi sattus mu kõrvale istuma aga naine, kelle kaelasildilt tervitas mind nimi Daphne Shackleton! Hakkasin rahunema, küllap siis ongi selline üritus – tegelikult oligi.
Esimese õhtu tervitusvastuvõtt korraldati puulaeva „Gjøa“ tekil. Selle laevaga läbis Amundsen aastatel 1903–1906 esimesena ajaloos Loodeväila, üliraskesti läbitava meretee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani läbi Kanada Arktika, mis on suurema osa aastast jäävangis. Seda ühendusteed otsiti aastasadu ning see neelas sajandite jooksul palju häid laevu ja võimekaid meremehi. Pärast Amundseni on õnnestunud sedasama teha vaid pisut rohkem kui kolmesajal alusel. Ka kosmoses on rohkem inimesi käinud kui Loodeväila läbinud. Nüüd saime seista sellesama esimese laeva vööris ja näha vaimusilmas lõputuid jäämägesid! Jääkarutopised laeva ahtris mõjusid täiesti usutavalt.
Muljetavaldavad mereuuringud
Varakevadel 2022 tekitasid maailma merendus- ja polaarhuviliste hulgas suurt elevust Ernest Shackletoni ajaloolise merereisi (Trans-Atlantic Expedition 1914–1917) kestel Antarktikas Weddelli meres uppunud laeva „Endurance“ otsingud. Seda laeva oli aktiivselt lokaliseerida püütud juba kümmekond aastat ja märtsis 2022 see viimaks õnnestus! Nüüd seisid siin meie ees kõnepuldis dr John Shears, mees, kes seda ekspeditsiooni juhtis, ning allveeinsener Nico Vincent, kes oli konstrueerinud autosuuruse allveeroboti, mille abil leidmine teoks sai.
„Endurance’i“ otsimise meeskonna tippmeeste loeng oli sündmus omaette. Uskumatu, millisele tasemele on jõudnud mereuuringute tehnika! Otsingupiirkond ehk Weddelli meri on erakordselt raskete jääoludega paik, mis avaneb jääkatte alt ülilühikeseks perioodiks aastas. Milline pidi olema hiigelsuurt rahastust nõudnud ekspeditsiooni (mis polnud esimene omataoline) juhi pinge, kui ette oli nähtud 31 sukeldumist ja 28 lõppes ikka tulemusteta. Ja milline oli õnnejoovastus, kui viimaks kerkis pimedusest kaamerate ette juba üle saja aasta kolme kilomeetri sügavusel lamanud erakordselt hästi säilinud otsitav! Pärast leidmist tehtud fotosessioonid ning laseri- ja sonariuuringud võimaldavad põhimõtteliselt valmistada laevast sentimeetri täpsusega koopia. „Endurance“ oli arvatavast uppumiskohast liikunud seitsme kilomeetri kaugusele ja nägi välja, nagu oleks see kõik juhtunud eile. Loengul osalejad nägid fotosid ja filmilõike, mida ülejäänud maailmale tutvustatakse 2023. aasta esimestel kuudel.
On teada, et Shackleton ja Amundsen pidasid teineteisest väga lugu. Ühe ettekande ajal seisis ekraanil illustratsioon, mis väga lihtsalt selgitas, miks üht või teist kuulsat polaarmeest eelistada:
“Scott for scientific method
Amundsen for speed and efficiency
But when disaster strikes and all hope is gone,
get down on your knees and pray for Shackleton.”
Inimese tõelise suuruse määrab pikas perspektiivis ikkagi inimlik mõõde. Shackleton oli mees, kes kunagi omasid hätta ei jätnud. Temale kuulub tuntud lause oma naisele Emilyle: „Parem elus eesel kui surnud lõvi.“ Nii põhjendas ta otsust 180 kilomeetrit enne lõunapoolusele jõudmist (kaks aastat enne Amundseni!) koju tagasi pöörduda, sest üks toiduvaruna kaasas olnud poni kukkus jäälõhesse ja lõi ekspeditsiooni toiduvarudesse olulise augu. Ta ei tahtnud kuulsuse nimel riskida oma meeste eluga.
Frami muuseumi direktor Geir O. Kløver oli ülipõhjalike ettevalmistuste käigus kaalunud loengute ajaks Itaaliast koguni palsameeritud koera kohale toomist! Selleks koeraks oli Itaalia lennuinseneri Umberto Nobile lemmikloom Titina, koer, kes lendas koos Amundseniga üle põhjapooluse ja kellest värskelt valminud mängufilmi näidati loengutes osalejatele. Norras pole juba ammu ükski film nii üksmeelset heakskiitu saanud ja peagi linastub see ka mitme teise Euroopa riigi kinodes.
Amundsen tellis Umberto Nobilelt põhjapooluse vallutamiseks õhulaeva „Norge“, mis 1926. aastal esimesena üle põhjapooluse lendas. Umberto oli õhulaeva juhiks ja reisi tegid kaasa ka viis itaallasest meeskonnaliiget. Titina pesa oli õhulaeva aknal ning film ongi tehtud läbi tema silmade, vaimukalt ja kohati ka igati põhjendatud irooniaga. Kui kuulus koer 1938. aastal šokolaadimürgistusse suri, ei maetud teda maamulda, vaid palsameeriti ja tema koht on sealt alates olnud Itaalia õhujõudude ajaloomuuseumis. Läbirääkimised itaallastega kestsid seitse kuud, aga Titinat Oslosse siiski ei saadud. Ka norralaste uskumatul võimekusel on piirid.
Maailma parimaid muuseume laieneb
Frami muuseumi väike meeskond eesotsas direktor Geir Kløveriga juhivad muuseumi pühendumuse ja kirega. Selle tulemusel on muuseum juba aastaid kuulutatud mitte ainult Norra olulisimaks atraktsiooniks, vaid üheks parimatest terves maailmas (Trip Advisor). Muuseum on pidevas arengus, aina lisandub midagi uut ja põnevat. Tehakse koostööd Norra polaarklubiga, kelle esimees Fridtjof Mehlum juhatas sisse eestlaste purjelaeva „Admiral Bellingshauseni“ Antarktika200 retkele pühendatud foorumi Frami muuseumis 2019. aastal. Rõõm oli taas kohtuda ja tulevikuplaanidest rääkida.
Hiljuti kirjutati alla leping naaberkrundi liitmiseks muuseumiga. Kui senised kolm hoonet on ehitatud ümber ajalooliste laevade – Thor Heyerdahli „Kon Tiki“, Nanseni „Fram“ ja Amundseni „Gjøa“ –, siis uude high tech hoonesse plaanitakse ehitada 400 miljonit eurot maksev moodne Arktika tulevikukeskus, mis peaks uksed avama aastal 2026.
Üks ambitsioonikamaid ja töömahukamaid 2009. aastal käima lükatud projekte on anda välja kõikide polaarekspeditsioonide liikmete päevikud, mis arhiivides varjul aastatest 1888–1930. Seni on keskendutud vaid ekspeditsioonijuhtide vähem või rohkem ametlikele ülevaadetele. Ka Amundseni suurusjärgu mees poleks midagi taolist saavutanud ilma meeskonna toeta. Nii on päevikute avaldamine omamoodi tänukummardus varju jäänutele ja nende koha väärtustamine ajaloos.
Nagu direktor Geir Kløver ütles: „Polaaruurijate lapselapsed tulevad meie muuseumisse ja ütlevad, et nende vanaisa oli ju ka seal, aga temast pole sõnagi. Tahame ka nemad inimeste teadvuses elama panna.“
Samuti on päevikud unikaalne ja täpne materjal ajaloolastele. Paljud seni ilmunud ülevaated sisaldavad oletusi, eelmiste autorite valikulist tsiteerimist jne. Põhjuseks enamasti ajapuudus, et kogu käsikirjalist algmaterjali läbi töötada.
„Aitame ka teistel maadel oma ajaloo detaile teada saada. Kinkisime näiteks Kanadale 500 eksemplari inglise keelde tõlgitud raamatut „Arctic Exploration Development until 1915“, kus on Kanada Arktika kohta põhjalik info olemas. Jõudumööda on haritud ka Venemaad ja antud mõned raamatud nende polaaralade kohta välja vene keeles.
Päevikud avavad täiesti uued vaatenurgad. Kuigi näiteks Johansen (Fredrik Hjalmar Johansen 1867–1913) ja Amundsen magasid suuskadel põhjapoolust vallutada püüdes 18 kuud ühes magamiskotis, siis päevikutest tuleb välja kaks täiesti erinevat arusaama ja suhtumist.
Amundseni päevikutest nähtub selgelt, et ta polnud üksnes kõva suusasportlane. Ta oli ka arvestatav teadlane ja tema magnetpooluse uuringute materjalid on oluline lugemine tänaseni.
Suurejooneline õhtusöök viis osalejad minevikuradadele
Amundseni loengupäevade raames on kombeks taastada üks uhke pidusöök, nagu neid omal ajal korraldati, et tähistada mõnda olulist polaarvallutust. Sedakorda oli selleks kaheksakäiguline õhtusöök, mille Kristiania (Oslo toonane nimetus) linnapea pühendas Roald Amundsenile, kui viimane oli edukalt läbinud Loodeväila ning pärast kolme ja poole aastast kodust eemal viibimist koos meeskonnaga Norrasse tagasi jõudis.
Pidusöök oli taastatud viimase kui detailini – täpselt samad road, täpselt samad kõnedki. Mõistagi ootasime eriti Amundseni ennast ja mitte asjata, oligi hea rollisooritus! 1906. aasta õhtusöögil ei pidanud naised ühtegi kõnet. Kui mulle pakuti mõni nädal enne ürituse algust linnapea Fredrik Moltke Bugge tervituskõnet, olin rõõmuga nõus selle ette kandma, „kui pole probleemi, et ma pole mees“. Aga ajad olevat muutunud ja mõistagi antakse nüüd osa kõnesid ette kandmiseks naistele. Pidulikus menüüs olid kirjeldatud ka toonase publiku reaktsioonid kõnedele, seega võisin tunda end tõelise oraatorina, taustal kõlamas warm hurrahs. Samas tuli ette ka koomilisi olukordi, kui omaaegne auväärne Taani parlamendiliige Hans Nicolai Hansen hapra naise suu läbi põrutas: „I have been with many men from Sweden and Norway this year!“ – saal mürises südamest naerda ja seda polnud menüüs ette nähtud.
Õhtusöök oli oivaline, üks vein – D’Oliveiras Madeira Bastardo Medium Dry – koguni aastast 1905. See olevat ka eesmärk omaette, et vähemalt üks õilis jook pärineks konkreetse polaarvallutuse ajast. Väike, aga maitsev lonksuke. Viis ja pool tundi kestnud kaheksakäiguline õhtusöök põnevas seltskonnas möödus lennates.
Frami muuseum korraldab järgmised Amundseni loengute päevad 24.–25. novembril 2023 ja Geir Kløveri arvates oleks sellest osavõtu pilet parim jõulukink igaühele, kellele polaarteemad korda lähevad. Jälgige Frami muuseumi kodulehekülge alates 2023. aasta septembrist, kui uute loengute täpsed teemad ja üritus ametlikult välja kuulutatakse.
Tekst ja foto: Maris Pruuli