Pöidlaküüdiga tippu

Kui üks uks sulgub, avaneb teine... Alljärgnevas loos kirjeldab Katrin Merisalu avameelselt,  kuidas esialgsest plaanist tõusta koos eestlastest matkakaaslastega Tadžikistanis Ismoili Somoni mäetippu sai hoopis Korženevskaja (7105 meetrit) mäevallutus vene alpinistidega. Katrin peaks olema lisaks Helme Suukile ja Tiina Tammele teadaolevalt kolmas Eesti naine, kes on jõudnud Korženevskaja tippu.

Oleme veebruaris Ain Rästaga ostmas lennupileteid Biškekki ja mõtetega juba kuid Kõrgõzstanis Han-Tengril, kui helistab Meelis Luukas ja teeb ambitsioonika ettepaneku suunduda sel hooajal hoopis Tadžikistani Ismoili Somonile.

Meelis on seda kaunist tippu juba mitu korda ronida üritanud, 2013. ja 2015. aastal, aga ikka on midagi vahele tulnud, küll lõputu lumesadu või hoopis autoavarii. Seekord oleks siis kolmas kord. Imetlen endamisi Meelise pühendumist, ehk on seekord õnne enam…

Nõnda sünnibki hoopis teine lend ja teine märgi

Osa meie grupist on usinalt käinud intervallhüpoksia treeningus. See on treening, mille käigus viiakse inimene aparaatide abil kunstlikult hapnikuvaesesse keskkonda ning valmistatakse nii kopsud ette hõreda õhu tingimustega. Meie otsustame kolmekesi riskide hajutamiseks siiski juba viis päeva varem startida, lootuses teha enne kopterilendu vähemalt kolmepäevane aklimatiseerumine kohalikus mägikülakeses Džirgatolis. Kopter viib poole tunniga pea kaks pool tuhat kilomeetrit kõrgemale ja ilmselgelt see tervisele hästi ei mõju.

Dušanbes astume lennukilt otse meile vastu tulnud džiipi ja loobume aja kokkuhoiu nimel teenusepakkuja poolsest puhkepäevast Dušanbes. Pärast päevapikkust räsitud olekut eri lennukites nõuab see muidugi üksjagu pingutust. Meelis ja Krista lahendavad olukorra leidlikult, juba 15 minuti pärast kostab tagaistmelt vaid vaikne nohin. Olen üksjagu kade, sest teatud hetkedel soovinuks olla oma uinunud kaaslaste asemel, kuna mõne teelõigu läbimisel, mille kohta juht ütleb „samaja opasnaja”, oleks tahtnud küll silmad kinni pigistada ja magada sama sügavalt kui need kaks seal taga. Meenub Eesti grupiga 2015. aastal toimunud avarii samal teel.

Ilmselgelt valdab meie džiibijuht oma tööd hästi, orienteerudes oskuslikult olematu autotee põhjatute aukude vahel ning sooritab kitsal mägiteel, millest vasakul on järsk kivipudisev kaljunõlv ja paremal hambulise servaga kuristik, möödasõite kui professionaalne rallimees, mistõttu läbime 600 kilomeetrit ja jõuame oma potisinise hotelli ette lubatud kaheksa tunni asemel viie ja poolega.

Džirgatol on pisut räsitud olemisega kulake Koksu jõe orus. See laiub pikalt kahel pool jõge ja selle tegelikest mõõtmetest saame aimu alles küla kõrval kõrguvatelt nõlvadelt.

Aklimatiseerumine ja ebameeldiv üllatus

Loodetud 3500 meetri peale me raja läbimatuse ja puuduliku varustuse tõttu muidugi ei jõua. Kõrgemad nõlvad osutuvad üksjagu ohtlikuks ja tehniliseks ning meil puudub vastav varustus. Aga pea 3000 meetri peal ööbime siiski ära ja jääme lõppkokkuvõttes asjaga rahule.

Ebameeldiv üllatus ootab meid aga all hotellis, kus Meelis avastab oma jalgadelt ja kätelt kahtlased villid. Mispeale leiame ka meie Kristaga sarnased täpikloonid. Jõuame oletusele, et tegu on mõne mürgise taimega, millest meil tuli korduvalt mäel kinni haarata, et mitte järsult nõlvalt alla pudeneda. Meenub, et kasutasime taimi isegi telgi paigaldamisel pehmendavaks alusmaterjaliks. Ei osanud lihtsalt midagi sellist karta, pigem tundsime hirmu skorpionite ja madudes ees, kelle eest meid kohalikud hoiatasid ja kellest esimest õnnestus ka mäel näha.

Peagi saame ka kohalikelt kinnitust − mürgine taim on tõepoolest olemas! Paanika taandub, sest kuuleme, et taim ei ole eluohtlik, sügeleb vaid vastikult mõne päeva. Seega võtame rahulikult ja külastame kohalikku kuldhambulise naeratusega apteekrit ning varume mõned salvid ja tabletid.

Laagri kirev seltskond

Moskvina baaslaager, kuhu MI-8 meid toimetab, näeb välja kui ülikvaliteetse graafikaga arvutimängu sõjamaastik või kummituseväli. Roostes tünnid, pehkinud hurtsikud, lagunenud vundament ja katkiste aknaklaasidega hoone, mis hiljem meie sööklaks osutub.

Eesti grupil tuleb leppida pidevalt pläriseva diiselgeneraatori vahetus läheduses oleva kolme telgiga. Paremad kohad saavad iraanlastele. Meid lohutatakse lubadusega, et saame telkidesse elektri, mis vaid lubaduseks paraku jääbki. Hiljem selgub, et on hullemaidki telgikohti. Tirime kähku endale telkide ette nurga tagant leitud kipaka laua, pingi ja kaks tooli. Heiskame lipu. Lõpptulemus ületab kõik ootused!

Esimesed päevad vedeleb laagrikola mööda laagriplatsi laiali. Keegi ei jaksa millegagi tegeleda − kogu personal on rivist väljas, kes valutab pead, kes oksendab. Kokkadega on sama lugu. Kui nii jätkub, siis jääme siin varsti nälga.

Tasapisi hakkab elu laagris toimima, nelja päeva pärast võetakse ette söökla akende parandus ja esimesed grupid alustavad tõusu mööda Korženevskaja klassikalist rada. Teekond on lihtne ja rahulik. Kulgeme mööda moreeninõlvu ja ületame jõgesid, kiiret pole. Vaid viimasel järsul, umbes sajameetrisel rusunõlval tuleb teha tõeline pingutus, sest oleme ju selleks hetkeks olnud tõusul pea pool päeva jutti ning liustikukeele alune tuleb sõna otseses mõttes jooksuga läbida, sest sealt pudeneb alla kive.

Vahetult enne laagrit liigume teisele nõlvale. Panen sellele nimeks Püriidinõlv, sest leiame siit mitmeid rahne, millesse on pikitud püriidi kuubilised kristallid.

On ka teine leid, tõenäoliselt eelmisest hooajast mäkke jäänud magamiskott, mida kasutame edaspidistel tõusudel ja laskumistel teeviidana.

Esimene laager (5100 meetrit) paneb üksjagu kukalt kratsima. Suurem osa telke on paigaldatud järsu rusunõlva alla, mõned telgid aga paistavad teiselt poolt oja ning on lumenõlva vahetus läheduses. Ehk et lähed vasakule − saad kiviga, paremale − pühib lumi ära.

Oleme selleks ajaks aga nõnda väsinud, et püstitame telgi esimesse kohta, kuhu veel mahub. Laager on täis. Pärast meid saabub veel mitu gruppi, norrakatel ei jäägi muud üle kui end lumme kaevata.

Esimene aklimatiseerumistõus tehtud, laskume taas Moskvinale. Selleks ajaks on laager rõõmsat saginat täis. Kes sätib sauna, kes mängib kaarte ja kes lauamänge.

Seltskond on siin kirju. Meie vastas telgis elab tšehh Jan ja Saksamaal elav venelanna Tatjana. Kõrvaltelki on end majutanud austerlane Wolfgang ja šveitslane Ansgar. Pisut eemal on end sisse sättinud norrakad. Noorte meeste telgist kostab alatasa head muusikat ja naeru. Mehed on kolme peale kaasa tassinud ligi 200 kilo toidumoona ning seetõttu pole neil sööklasse asja. Lisaks potile on neil kasutuses ka pann. Kui üks hommik pannkoogilõhna tunnen, siis tean, kust see tuleb. Giidid koos arstidega elavad teisel pool laagrit korralikes raudhüttides.

Suurema osaga seltskonnast kohtume aga sööklas. Rahvast on baaslaagris pea 80 inimest. Vaid kolm on baaslaagrist tervislikel põhjustel kopteriga alla tagasi Džirgatoli transporditud.

Nõnda, vaikselt tiksudes, aeg kulubki. Pärast puhkepäeva tõuseme taas.

Haigestumine

Juba hommikul tunnen end kummaliselt. Tõusul väsin kahtlaselt kiiresti ja vajan tihedaid puhkepause. Kuna öösel magasin kehvasti, pean just seda põhjuseks. Ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas saab teine tõus olla nii palju raskem kui esimene!

Peagi märkavad seda ka kaaslased ja soovitavad osa mu varustusest meeste vahel ära jagada. Jonnin. Ei taha kuidagi anda ja pressin edasi. Ühel hetkel tuleb mul seda siiski teha ja leppida tõsiasjaga, et jõud on otsakorral. Lohutan end mõttega, et vaid mõni tund pingutust veel ja oleme laagris − küll siis puhkan ja saab kõik korda!

Aga ei saa. Läheb hoopis hullemaks. Öösel ärkan vappekülma peale. Olen kõrges palavikus. Peagi läheb lahti tõeline okseralli. Kell viis hommikul äratan Aini, sest mul on hirm, et suren kohe ära. Ain teeb teed ja mina sunnin end seda jooma, selleks, et see jälle välja oksendada. Vedelikupuudus hapnikuvaeses keskkonnas on ohtlik. Õnneks on sel päeval laagris ka arst. Ta vaatab mu üle ja annab mingi tableti. Paneb diagnoosi ka – rotaviirus. Kuulen, et laagris on teisigi haigestunuid.

Grupp peab nõu ja Ain Kallega aitavad mind alla tagasi baasi. Laskumine on raske, aga saame hakkama. Olemine on nõrk ja lohisen meestel vaevu järel, olgugi et mul pole peale väikese seljakoti midagi.

Järgnevad päevad istun baaslaagris, taastun ja suhtlen kokkulepitud aegadel raadio teel oma grupiga, kes jätkavad aklimatiseerumistõusuga. Ilm ei ole just kõige sõbralikum, sajab paksu lund, seetõttu vahendan neile igal õhtul ilmateadet. Grupp on tõusnud kolmanda (6100 meetrit) laagrini.

Uus plaan

Nõnda nagu ikka, pole halba heata. Tänu oma nukrale eraldatusele leian end aina tihemini lävimas laagrirahvaga. Suhtleme, muljetame ja räägime igaüks oma lugusid.

Üks eredaim baaslaagri tegelane on poolakas Peter. Kopsutursega poolakas toodi alla 5100 meetri pealt kohe pärast teist aklimatiseerumistõusu. Sisuliselt läks tal nagu minul, selle vahega, et mina taastun, aga tema mitte. Ta soovitab mul isegi oma kopse kuulata, et teaksin, millist häält teeb üks turses kops.

Õhtuti tinistab Peter kitarri ja kui end juba piisavalt tugevana tunneb, teeb ka lauluhäält. Olgugi et ta enam mäkke üles ei pääse, saab mehest üle laagri staar.

Kuigi kõrvaltelgi sakslased hirmutavad looga sellest, kuidas neil olevat eelmine hooaeg Leninil lörri jooksnud just kõhuhäda tõttu, taastun ma üllatavalt edukalt ja esialgne mõte kohe koju suunduda asendub tasapisi uue mõttega − ehk pole siiski veel kõik kadunud ning mul on lootust aklimatiseerumistõus jarele teha? Oma grupist olen küll ilmselgelt maas, aga venelaste grupp on ootel, et tõusta Korženevskajale, ja kutsub mind kaasa. Vajanuks küll veel mõne päeva lisapuhkust, pealegi jäi ju aklimatiseerumine poolikuks − jõudsin viimati ju vaid 5100 meetri kõrgusele.

Otsustan võtta rahulikult ja toimida vastavalt sisetundele. Kui tervis peab, lähen edasi. Kui ei pea, pöördun tagasi. Kaotada pole midagi!

Õnnetuseks pole mul telki. See on ju meil Ainiga kahe peale! Käin laagri peal uurimas, kas keegi on nõus mind oma telki võtma. Tean, et võimalused on olematud, sest ega keegi naljalt viiendat ratast vankri alla taha. Mul on õnne. Hispaanlased Aigor ja Iker on samuti homme tõusmas ja lahkelt nõus mind aitama. Kõik näib lahenevat ja tärkab lootusekiir. Pakin koti ja olen ootel.

Hommikulauas tuleb aga tagasilöök. Üks hispaanlastest on haigestunud ja mõlemad jäävad baaslaagrisse.

Liitumine vene alpinistidega

Venelaste grupp aga motiveerib mind tõusma, rahustades, et küllap mõni vaba telk ikka leidub ja kui ei, siis võtavad mind kolmeinimesetelki neljandaks. Pakkumine mõjub. Tõusen vene grupiga, eesotsas veterangiidi Sergei Pensoviga, esimesse laagrisse.

Gruppi kuulub lisaks kuuele venelasele ka eksootiline indoneeslaste paar Anto ja Suzanna, vene rikkur Vladimir ja paar iraanlast. Indoneeslaste ja Vladimiri seljakotid on kahtlaselt väikesed. Hiljem selgubki, et osa nende varustusest on vene giidide kotis.

Kolmas tõus 5100 meetri peale läheb kergelt. Jõuan üles esimeste hulgas. Avastan peagi ka tühja telgi, aga pääsemist sellesse ootan kindluse mõttes hilisõhtuni. Ronin sisse pea pimedas, aga vaevalt poole tunni pärast tuleb mul telk ikkagi vabastada, sest kohale ilmub telgi poolakast omanik. Ehmatan end soolasambaks ja väga piinlik on ka. Õnneks ei pea venelaste telki neljandaks minema, sest leian teisel pool oja lumeväljal veel ühe vaba telgi.

Tõus teise laagrisse (5300 meetrit) käib kähku. Ilm on ilus ja tervis hea. Ülevalt laskuvad esimesed tipus käinud: abikaasad Tanja ja Sergei, rahvuselt ukrainlased, ja Vene sõdurpoiste grupp, kes paigaldasid rajale vajaminevad köied.

Siin, teises laagris realiseerub mu õudusunenägu ja tuleb ikkagi minna neljandaks venelaste kolmeinimesetelki.

Nagu sellest veel vähe oleks, edastatakse vene grupi juhile Vladimirile raadio teel õhtul teadanne, et juba teist päeva otsitakse taga esimesest laagrist baaslaagrisse laskunud eestlast. Ma ei tea, on see nüüd ärev uudis või õhu- ja ruumipuudus telgis, aga magan öö otsa rahutult.

Tõus kolmandasse laagrisse (6300 meetrit) on juba keerulisem. Siit algavad tehnilised lõigud tugiköitel ja haaratsiga. Raske seljakotiga on see ikka üksjagu väsitav. 6100 meetri peal vahelaagris puhkame jalga ja naudime vaateid, sest ees on järsk ja raske harjatõus. Panen sellele kohale nimeks Balkon, sest laagriplats on kõige enam 180 sentimeetrit lai ja on lumevalliga eraldatud. Koht on nõnda kitsuke, et siia mahub ära vaevalt kaks telki.

Esimesena lähevad tõusule norrakad. Köies. Vene grupi uks giididest jälgib neid pika pilguga ja avaldab seepeale arvamust, et köies liikumine pole hetkel kuigi tark tegu, sest ilm on üksjagu tuuline ning kui üks lendab üle ääre, lendavad teised kaks järele.

Kolmandasse laagrisse tõuseme rahulikult. On raskemaid hetki, on kergemaid, aga üles jõuavad ühel hetkel peaaegu kõik.

Viimastena saabuvad kohale ilmselgelt kurnatud indoneeslased. Ning seekord on mul õnne, üks vene grupi giididest tundis end halvasti ja pöördus poolel teel tagasi. Mulle on see kui loteriivõit, sest saan nüüd ametlikult endale telgikoha.

Paigaldame telgid ja keedame teed. Kaevan endale pisut eemale telgi taha isikliku tualeti, sest lahtisel tuulenõlval olev ametlik käimla tekitab sügavat vastumeelsust.

Õhtupoole kuulen kõrvaltelgist ärevaid hääli. Antol on saturatsiooninäit 50, mispeale Vene päälik Sergei keelab indoneeslasel varahommikuse tiputõusu ära. Anton on sellest ilmselgelt häiritud ja vaidleb ägedalt vastu – tal olevadki tavapäraselt madalam kui teistel ja et olemisel pole tegelikult midagi viga. Sergei jääb siiski endale kindlaks, aga lubab hommikul Anto üle mõõta. Kui selleks ajaks näit paraneb, saab ta tõusuloa, vastasel korral jääb aga laagrisse.

Öösel on nii kõva tuul, et ronin vahepeal välja kontrollima, et kas telgi ette jäetud kirkad-kassid on ikka alles ega pole minema lennanud.

Tiputõus

Kell 3 on äratus ja 4.30 läheme tiputõusule. Anto mõõdetakse üle ja saturatsioon on õhtusega võrreldes küll parem, aga mitte piisavalt hea. Loa tõusta ta siiski saab.

Tippu jõuame esimeste hulgas. Tunne on võimas.

On jõudu isegi rõõmustada ja teisigi saabujaid ergutada.

Indoneeslased lõppeesmärgini kahjuks ei jõua, keeravad 6800 meetri pealt tagasi, mida oleks nende vaevalist liikumist arvestades pidanud tõenäoliselt juba kõvasti varem tegema. Jan, Tatjana, sakslased ja hispaanlased jõuavad kõik tippu!

Laskudes otsustan, et järgmisele tõusule, tõusule Ismoili Somonile ma ei lähe, sest pärast põetud kõhuviirust, kõrget palavikku ja tiputõusu oleks teine mägi liig. Saadan sellele mäele hoopis oma kaaslased Meelise, Kalle, Aini, Krista ja Allani. Tean, et nad on tublid ja saavad hakkama. Õhtul poen hea tundega oma sooja magamiskotti ja mõtisklen. Inimene plaanib, aga jumal naerab… Soovisin üht mäge, võtsin ette teise, õnnestub aga hoopis kolmas. Mäed ei kao kuhugi, nad on minu jaoks alati olemas.

Tekst: Katrin Merisalu

Fotod: Katrin Merisalu, Kalle Kiiranen

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga