Bioloog ja ajakirjanik Juhani Püttsepp võttis ette paadiretke Emajõele Alam-Pedja looduskaitsealale.
Emajõe peal olles ei teki iial kahtlust, et teed valet või mõttetut asja. Vastupidi – paadisõit Emajõel ajab ka morni kuju laulu jorutama. Kes Emajõge ainult Tartu kivikallaste vahel voolamas näinud, ei oska ette kujutada, kui ilus ja metsik on see jõgi seal, kus pole inimesi, maju, sildu. Nii ilus, et tahaks ta kõikvõimalike arengustrateegiate, hoonestuskavade, lõbulaevastike ja teiste taoliste tontide eest kuhugi kotti ära peita. Õnneks ongi Emajõe ülemjooksul Alam-Pedja looduskaitseala, aga peame oma jõge ka ise hoidma.
Päev merikotkana
Kui saaksin olla ühe päeva merikotkas, tiirleksin ma selle päeva Emajõe ülemjooksul. Ma ei lendaks ehk üleujutuse ajal, kui Emajõgi ja tema luhad on kõik üks hiigelveeväli. Lendaksin siis, kui jõgi sängis voolab. Olen aerofotode pealt näinud, kui maaliliselt ta voolab.
Jõesäng kulgeb kaunis loogeliselt ja selle kõrval pikutab hulga vanu sänge, kus jõgi kunagi voolas….vanajõgesid, soote, kooldusid – kuidas keegi neid nimetab. «Emajõe lang on seal väike. Kui lang on väike, siis küljeerosiooni intensiivsus ületab põhjaerosiooni oma ning jõgi muudabki oma sängi,» selgitab vanajõgede teket geograaf Arvo Järvet. «See on tuhandeid aastaid väldanud looduslik protsess.» Nii on tekkinud kümned kõverikud vanajõed, igal ühel oma nimi. Olen neid nimesid kuulnud vanade Emajõe kalurite juttudes ja alati on need mõjunud kättesaamatute ning igatsuslikena. Samblasaare, Kullasaare, Hobuseraua, Sibula.
Igal nimel on oma tekkelugu. Näiteks Pimekooldu ääres elanud Ella Utsal jutustas, et Pimekoold sai nime sellest, et sinna uppus Pimekrahviks kutsutud krahv, kui oli teel Puhjast Sellisaarde. See on üks väga vana lugu. Uuemad lood jutustavad, kuidas kalurid on vanajõgede suudmeid puhastanud, et kalad sinna kudema pääseksid. Vennad Jaak ja Meelis Tambets on uurinud märgistamise abil Emajõe latikate koelmutruudust. Selgub, et nii nagu koolilaps tunneb ära kodutänava, nõnda tunneb latikas ära selle vanajõe, kus ta kudenud on, ja pöördub sinna tagasi. Seega oleme Emajõel sõites külalised kellegi kodutänaval.
Haugipüüdjate lipulaev
Käisime Emajõel Põhjatihasega. Kuigi pisike, jõudis ta kahte meest kenasti kanda. Põhjatihane valmis Tartumaal Klassik Paadi kaarhallis 2003. aasta jõulude ajal. Siis ei olnud ta veel Põhjatihane, vaid lihtsalt plastikpaat. Kuni 2004. aasta kevadeni elas see paat minu linnakodu magamistoas, mahutasin ta kuidagiviisi külili akna alla, sest mujale polnud panna. Akna taga linnumajas käisid tihased, teiste hulgas ka põhjatihased. Tihased uudistasid paati ja paat uudistas tihaseid – nii sai ta endale nime Põhjatihane. Maikuus 2004 väljastas veeteede amet mulle veekindlaks kiletatud dokumendi, kus seisis kirjas, et Põhjatihane on huvipaat, pikkus 280 cm, laius 115 cm, kandevõime 300 kilo. Kummulikeeratuna mahtus Põhjatihane ilusti auto katuseraamile.
Muidu ei olekski väikesel Põhjatihasel veeteede ametisse asja olnud, kuid ta sai endale mootori ka – 2,3-hobujõulise hõbedase Honda. Esialgu hakkas Põhjatihane liiklema Lõuna-Eesti järvedel ja temast sai meie perekonna haugipüüdjate armee lipulaev. Nii mõnigi punnsilmadega vend on oma laia sabaga vastu ta plastikpõhja patsutanud. Ja mõnigi väiksem vend on elu ja tervisega Põhjatihase pardalt vette tagasi pääsenud. Viimaks, augusti lõpus 2005 siirdus Põhjatihane viimaks oma unistustevetele – Emajõe ülemjooksule.
Pajumõrd kasvas suureks
Ühel augustilõpu pärastlõunal läheme teele kunagiselt parvekohalt Rekult. Rekul on kiire vool, jõgi pole selles paigas sügav. Meenub metsavenna Järve Oskari jutt, kuidas ta Rekult jalgsi läbi Emajõe läks, ainult püssi pidi pea kohal hoidma. Meie seda trikki proovima ei hakka, püssi ka pole. Meie loodame õhtuks Käreverre välja jõuda.
Ega see teekond ülemäära pikk ole – tosin kilomeetrit allavoolu. Pealegi hakkab Põhjatihase mootor võimsalt laulma. Tegelikult küll vaikselt popsuma. Kardame vägevaid kaatreid, mille laineid võiksid meid ümber loksutada. Õnneks tuleb neid kaatreid vastu vaid üks, seegi sõbralik – võtab tuure maha, lehvitab. Kaardilt ajame näpuga vanajõgede järge – Pudrukoold, Ätikakoolas, Sibula koold. Muud polegi vaja teha, jõgi kannab meid ise oma luhtade rohelises hällis.
Veel pool sajandit tagasi käis viie valla rahvas Emajõe ääres heina niitmas. Nüüd niidab neid paiku riigi toetusel Alam-Pedja looduskaitseala, et võsa avarust kinni ei mataks. Aerutame sisse ühte vanajõkke, mille suuet märgistab kõrgete pajude rida. Nii suureks on kasvanud kunagi luhamõrdadeks istutatud pajukepid. Vanajõe veerest oma vahipuult tõuseb lendu merikotkas – häirisime tema rahu. Kotkas teeb vanajõe kohal väikese tiiru ja suundub siis Kärevere poole jahile. Ei istu kotkas meie paadiveerele, ei tule ta rääkima, et tahaks inimesena ühe päeva autoga linna vahel sõita ja kohvikus pitsat süüa. Läheme samuti Kärevere poole, kuid rohkem me sel retkel kotkaga ei kohtu. Küll näeme haigrut ja partide parvi. Kell kaheksa, esimese õhtuudu saabudes, täname Põhjatihast ja tõmbame ta kaldale.