Aimar Ventsel käis kaugetes ja raskesti ligipääsetavates Vene Arktika külades etnoloogi tööd tegemas ning tõdes, et nendes kohati trööstitutes ja vaestes külades on mingi eriline lummus, mis sunnib võimaluse tekkides ikka ja jälle sinna tagasi pöörduma.
Viimati olin Põhja-Jäämere äärses tundras 2001. aastal. Mäletan, et juuli alguses sõitsime mootorsaanidel viimase lumega külla ja pakkisin oma asjad. Aasta Põhja-Jäämere ääres oli läbi. Tagasi olen alati tahtnud minna ning 2015. aastal tehti ettepanek, millest oli raske loobuda – naasta samasse rajooni. Vahepeal pole sinnakanti sõitmine muutunud odavamaks ega ka lihtsamaks, vaid pigem vastupidi. Kogu Põhja-Jäämere äärne rannik on nüüd kinnine piiritsoon, kuhu välismaalasel on võimalik sattuda ainult piiritsooni loa ja muude tähtsate dokumentide toel. Dokumente saavad vormistada kohalikud ning mitte isegi eraisikud, ainult ametiasutused. Seega, kui Jakutskis asuv Föderaalne Loodeülikool teatas, et nad ajavad mu paberid korda, tuli nui neljaks minna. 2015. aasta oktoobri keskel seisin Jakutski lennujaamas ning ootasin põhja lendavat lennukit. Tegemist oli kahemeheekspeditsiooniga, minuga oli kaasas Tolja, legendaarne etnograaf ja põhjarahvaste suur asjatundja. Tore mees, kes tuntud oma vastiku ja konfliktse iseloomu poolest.
Anabar – tüüpiline Vene Arktika
Lendasime Anabari rajooni. See asub Loode-Jakuutias, vastu Taimõri poolsaart. Pindalalt on see natukene väiksem Eestist, rahvastikku kolme asula ja umbes nelja tuhande inimese jagu. Kõige lõunapoolsem asula on Majati-nimeline teemandikaevandajate küla, põhjapoolseim dolgaani asula Ürüng-Haia ning keskel rajoonikeskus Saskõlahh, kus elavad peamiselt jakuudid ja evengid. Nii Saskõlahh kui ka Ürüng-Haia on olnud läbi aegade metsikuid põhjapõtru küttivate ja kodupõtru kasvatavate inimeste asulad, oluline on veel kalapüük tundrajärvedes ja -jõgedes ning polaarrebasejaht. Anabari omapära on selles, et tegemist on olnud Kaug-Ida mõttes totaalse perifeeriaga, mille üle nõukogude riik saavutas täieliku kontrolli alles 1950ndatel. Kuni sinnamaani eksisteerisid rajoonis mõningad väikesed asulad, ent põliselanikud elasid suhteliselt autonoomselt põdrakarjadega tundras.
Olin väga põnevil, kui lennuk Saskõlahhis lõpuks maandus. Tegemist oli traditsioonilise arktilistel aladel lendava 40-kohalise AN-iga, iseenesest juba muus maailmas uunikumi staatuses oleva parsaga. Katkised ja logisevad istmed ning puust peldik jätsid lennukist kohe eriti räämas mulje. See on see ürgvana AN-i mudel, kus pole eraldi pagasiruumi, vaid asjad kuhjatakse lennuki tagaossa ning reisijate salongi ja tingliku pagasiruumi vahele tõmmatakse võrk, et pagas lennuki maandudes mööda salongi laiali ei veereks. Nende lennukite üks eripära on veel see, et maandudes hakkavad kõrvad totaalselt vilistama ja kui inimesel on õnnetus lennata nohusena, siis kasvab vilin kõrvades puurivaks valuks peas.
Esimene uus nähtus Saskõlahhi lennujaamas oli see, et kõigepealt ilmus pardale piirivalvur, kes kõigi reisijate dokumente kontrollis ning siis minu ja Tolja paberitest mobiiltelefoniga pildid tegi. Ta teatas, et me peame minema ennast rajooni administratsioonis arvele võtma ja soovis head päeva. Edasi nägin hulgaliselt uusi ja vanu hooneid. Lennuväli oli nüüd ümbritsetud traataiaga. Vaatasin, aga ei näinud lennukile vastu tulnud inimeste seas ühtegi tuttavat nägu. Selle eest ajas Tolja juba juttu oma Saskõlahhis elava sugulasega ja tema minibussiga me külla ka jõudsime.
Hoolimata kõigest oli Saskõlahh tüüpiline Vene Arktika asula ning jääb selleks nähtavasti igavesti. Peamiselt koosneb küla räämas valgekslubjatud administratsioonihoonetest, kahekordsetest päevinäinud – Siberile nii tüüpilistest – barakkidest ning erineva kuju ja tegumoega palkidest eramajadest. Küla jaguneb alumiseks, keskmiseks ja ülemiseks, lähtudes sellest, kuidas see Anabari jõe äärsele metsasele sopkale on jaotunud. Erinevalt vanast ajast on külla juurde tekkinud tänavavalgustus, liiklusmärgid (milleks need?), rohkesti poode, Lenini büst ja uus kool. Peatusime Tolja sugulaste juures, vanas asbestist kolmetoalises majas. Mingit kanalisatsiooni ega kraanivett muidugi pole. Kogu külas.
Tundrasse – ikka viperustega
Edasi juhtus see, mis põhjas ikka juhtub. Pidime välja sõitma homme. Siis jälle homme. Siis jälle. Lõpuks aga istusime mootorsaanide taha rakendatud saanidel ja meie väike kahesõidukikaravan võttis kohalt. Nartadel oli peale toidu ja meie asjade veel kütusevaadid, küttide varustus ja tööriistad. Pärast uhket lendu mööda jõejääd keerasid mootorsaanid tundrasse ja siis sain aru, et asi on nihu. Kuna lund oli vähe, siis olid mättad väljas ja me ukerdasime üle tundra keskeltläbi viie- kuni kümnekilomeetrise tunnikiirusega. Juba läbi esimese jõesängi sõites jäi üks narta kinni. Selle koukisime nelja mehega jälle välja. Siis tuli võsa, kus sitked oksad jäid mootorsaani rullikute vahele. Siis oli tükk tegemist, et järgmisest sopkast üles saada. Põhjas on tavaline, et mootorsaanidest võetakse välja viimast, neid ei saadeta pensionile, vaid lapitakse igavesti. Tagajärjeks on see, et üks meie sõidukitest oli ikka väga nõrk ja kippus igale poole kinni jääma. Lõpuks olime avatundras. Nagu tellitult lagunes üks sõiduk jälle laiali ja sel ajal, kui kütid üritasid parandada, rääkisime meie Toljaga ka Vene piiritsoonipoliitikast. Et milleks on vaja luba täiesti ligipääsmatutele kohtadele, kuhu saab vaid läbi loetud lennujaamade ning kus iga võõras niikuinii kohe näha on. Tolja osutus kauguses seisvale sopkale ning ütles: „Näed seda sopkat. See on hästi salajane sopka!“ Teema lõppenud.
Vahelduseks võib öelda, et tegelikult ei ole tundide kaupa mätaste vahel jukerdava narta peal istumine üldse igav. Ma ise tegelikult imestasin ka. Tundra on ilus. Sopkade vahel orgudes olevad metsalõigud on ilusad. Õhk on hingematvalt selge ja värske. Ümber küngaste sõites muutub nende päikese käes sätendavate lumiste nõlvade värvigamma iga viie minuti järel. Imetleda tuleb muidugi ka küttide vintskust: kui me poleks Toljaga häält tõstnud, siis poleks ka teetermost välja otsitud. Tee kõrvale sai küpsist. Kütid ootasid kannatamatult, kuni me kruusid tühjaks rüüpasime, ja siis logistasime edasi. Küngastest üles ja alla. Vahelduseks mõni kiirem jupp mööda jõesängi. Künkanõlvades kasvavasse sitkesse võssa või hõredasse lehisesalusse kinni jäädes.
Tuisk läheneb
Tagasi avatundras hakkas silmapiir muutuma ähmaseks. Juba vanast ajast mäletasin, et see tähendab tuule tõusmist. Tegelikult on päris õõvastav vaadata, kuidas purgaa lähemale hiilib. Tegelikult õhk seisab, ent sa näed lähenevat keerleva lumetolmu seina. Kuni see su kätte saab. Just sel hetkel viskas jälle üks mootorsaan lusika nurka. Lühikokkuvõttes: me putitasime kolm tundi umbes 30-kraadises külmas, keskmiselt lõõtsuva purgaa sees oma sõidukit. Kes on kunagi palja käega ülikülma rauda puutunud, saab vast aru. Siis sõitsime edasi. Sattusime jälle sopkade vahele, kui läks lõplikult pimedaks. Kütid pidasid nõu, võtsid ühe narta tagant ära ja pidime edasi sõitma. Mulle seletati, et oleme tee kaotanud, ent umbes 40 kilomeetri kaugusel on jahionn, ööbime seal ja naaseme hommikul teed otsima. Ühtäkki esimene sõiduk peatus. Täistuisanud mootorsaanijäljed näitasid, et olime „teele“ sattunud. Meid jäeti Toljaga nartaga maha, sõideti ise teise järele. Seisime seal lumetormis ja pimedas, teha polnud midagi. Siis näitasid tuled horisondil, et kütid naasid.
Edasi. Ümber keerlev lumi muutus juba läbipaistmatuks seinaks. Keerasin ennast nartale kerra ja tõmbasin peale põdranahkse dolgaani pihtjaki kopo, mis mulle Saskõlahhis laenati. Enam ei mäletagi, kui kaua seal lamasin, aga ühel hetkel jäime jälle seisma. Vanema küti otsus – ööbime siin tundras. Üks narta keerati külili, lumme laotati põdranahad, üle pea tõmmati sinine kile ja selle improviseeritud telgi sisse ronisime oma magamistelkidega. Tänasin mõttes naiseõde, kes Jakutskis oli mulle oma kaamelivillast magamiskoti kaasa andnud. Ma alguses ei tahtnud võtta. Aga olin tõesti vahepeal unustanud, kui külm võib olla külm, ja tundras pole varem ka ööbinud. Peab mainima, et magasin lühidalt, ent hästi. Isegi mütsi võtsin millalgi peast ära. Hommikuks purgaa vaibus ja me sõitsime üle laugete mägede ja künkliku tundra ning esimese pimeduse saabudes nägime ees põlevat tulukest. Pärast 33 tundi tundras ning kahte teejoomiskorda olime sihtmärgil – dolgaani põdrakasvatajate juures.
Popigai rahvas
Mürinal sõitsime väikesesse laagrisse, mis koosnes paarist balok’ist. Kahes elasid inimesed, ülejäänutes hoiti asju. Balok on 19. sajandi vene kaupmeeste leiutis ning see on sisuliselt nartale ehitatud kandiline elamiskonteiner, ühe akna, ukse ja – kõige tähtsam – plekkahjuga. Tunnistan, et külmast läbiimbunud riiete seljast tirimine ning põdranahkadele vajumine, nägu õhetamas ahjukuumusest, on elamus, mida peab ise kogema. Teevesi susises plekkahjul. Kõik vaikisid. Ruum oli väike, nii kuus ruutmeetrit, mis tähendas, et pere elas tundras ilma lasteta. Naine oli noor. Ta nimi oli Praskovja. Ning ta kattis laua. Kuum tee, põdraliha tatrapudruga, leib – nüüdki neid ridu kirjutades ma isegi mäletan, milline on sisikonna ülessulamise tunne.
Sõime-jõime. Rääkisime. Tehniliselt olime me nüüd Krasnojarski krais ja mina olin vastavalt Vene Föderatsiooni seadustele viisarežiimi rikkuja. Varsti tuli ka Paša abikaasa Vasja, samuti 30ndates mees.
Tutvusime. Abikaasad elasid tundras, kus nad valvasid Popigai küla elanike kodupõtru. Karjas oli mõni tuhat looma ning kuuldavasti pidi Popigail olema kokku kuus sellist karja. Teises balok’is elasid kolm meest, üks suisa noor ja üks soliidselt vana. Need olid kütid, kes ootasid saabuvat metsikute põhjapõtrade rännet. Vastavalt kombele, käisime ka neil külas. Sai värsket põdraliha ja külmunud kala – stroganina’t. Mul hakkasid dolgaani keele rudimentaarteadmised kusagilt mälusoppidest välja ilmuma.
Tegin oma etnoloogitööd ehk üritasin laagri elanikest võimalikult palju teada saada. Paša-Vasja üritasid maksimaalselt palju viibida tundras, külas on neil väike toake, ent kuna kaks tütart on Krasnojarskis õppimas, siis pole neil enam asulasse eriti asja. „Külas on räpane, põlevkivitolm,“ ütles Paša. Õhtul otsis Vasja välja eriti hea külmunud kala, lõikas selle laastudeks ja pani lauale härmatanud pudeli viina. Keegi peale meie kahe viina ei tahtnud ja nii selle vaikselt ära tinistasime. Mulle meeldib selline dolgaani moodi viinavõtmine, ausalt! Peremees kallab sisse. Siis vaatame mõlemad tükk aega mõtlikult klaasi. Siis veeretame klaasi ettevaatlikult tükk aega sõrmede vahel. „Dzä – terviseks!” ütleb peremees ja alles siis kummutame. Kaif! Värsket stroganina’t peale. Elu on lill!
Hommikul olid teised otsustanud, et vaid mina lähen Popigaisse, ilma Toljata. Põhjuseks, et muidu ei oleks kaasatoodud kütusest jagunud tagasisõiduks Saskõlahhi. Kui välja sõitsime, Paša minu kõrval nartal ja Vasja juhtimas, olid kütid juba oma mootorsaanid lahti võtnud ja asusid neid parandama. Balok’ide kõrval seisis improviseeritud laud, millel lamas värskelt püütud külmanud taga ja paar poolenisti nülitud põhjapõdra korjust olid jalgupidi lumme torgatud justkui seisma. Pisikesed laikaverega krantsid liputasid meile saba ja jooksid natuke maad kaasa. Tee peal sõitis meile vastu mootorsaan klassikalises tundrariietuses dolgaani kütiga. Muidugi peatuti, kuidas muidu. Kütt rääkis midagi mu võõrustajatega, ise minu poole kõõritades. Kõige üle oli kütt visanud rohelisest presendist kapuutsiga parka ehk sokui, seal alt paistis dolgaani kasukas kopo, peas aga põdravasikanahast ja polaarrebase sabadega ääristatud müts õntõka. Kõik see varustus oli mul kunagi ka endal. Aga see oli ammu!
Jumalast unustatud koht
Väikeste pausidega, et mootor liiga üle ei kuumeneks, jõudsime mööda Popigai jääd sõites kohani, kus Vasja näitas kauguses jõekalda küngastel paistvate majade poole ja ütles: „Vot see on Popigai!” Jõepervest üles sõites jäi meie mootorrakend kinni. Kusagilt ilmusid kaks nooremat meesterahvast ja läksid Vasjale appi nartat lahti rakendama. Paša viipas käega ja hakkasime künkast üles astuma. Popigai on 400 elanikuga küla, kolmele tänavale kokku kuhjatud majadega. Tüüpilised Vene Arktika majad, puust barakid, milles on kaks suhteliselt ruumikat korterit. Jama on aga selles, et külas on elamispinna puudus, mistõttu osa kortereid on tehtud järjest väiksemaks ja väiksemaks. Küla on päevinäinud ja meenutab mõnevõrra sõjajärgseid kaadreid nõukogude filmidest. Iga maja on kusagilt räämas ja kõver. Erinevalt puhtast tundralumest on siin kõik hall või suisa must, sest köetakse kivisöega. Keset küla on suur piklik hoone, mille ühes otsas on administratsioon ja teises raamatukogu. Samasugust hoonet natukene eemal jagavad lasteaed ja algkool.
Läksime Paša sugulaste juurde ja pärast söömist tehti mulle ka ekskursioon külas. Siis tuli purgaa ja me ei saanud mitu päeva tagasi. Selle aja jooksul sain asulast parema pildi. Ning mõistsin, miks Tolja nimetab Popigaid „jumalast unustatud kohaks“. Küla ei ole isegi kaardil. Ühendus muu ilmaga sõltub aastaajast ja on kõikuv. Suvel saab veel mootorpaadiga 400 km eemal asuvasse rajoonikeskusse, ent talvel on vaid helikopter, mille piletit keegi osta ei suuda. Kummaline oli Popigaid kattev letargia. Kogukond elab metsikute põtrade jahist ning inimesed lihtsalt istusid ja ootasid esimese rände algust. Põdrad olid kõik, millest inimesed rääkisid ja mõtlesid. Liha müüakse Jakuutiasse või vahetatakse kütuse vastu. Külas on kolm-neli poodi ja hetkel elas kogu kogukond võlgu võetud toiduainetest. Ma nägin esimest korda, et Siberis on küla, kus kellelgi pole raha. Kohalikud palusid mul osta mammutiluust tehtud suveniire, et nad saaksid saata raha oma linnas õppivatele lastele. Ostsin!
Hoolimata inimeste optimismist ja küla kiitmisest, jättis Popigai trööstitu mulje. Hea on see, et suur osa linna õppima läinud noortest tulevad ikka tagasi (nad ei adapteeru linnas). Samas, enamik noori õpib kutsekooli tasemel ja omandab madalapalgalisi ameteid, nagu lasteaiakasvatajad, lukksepad jne. Suur osa täiskasvanuist eelistaks siiamaani elada tundras, ent kodupõdrad on kitsastel aegadel rahakslihaks tehtud ja nüüd sõltutakse metspõtradest. See aga tähendab, et suur osa sissetulekust läheb mootorsaanide kütuse ostmiseks. Hinnad on poes kallid, palgalisi ameteid külas vaid administratsioonis ja koolis-lasteaias. Tüüpiline depressiivne põhjala väikeasula.
Dolgaani surnuaed
Huvitav oli aga dolgaani surnuaed küla taga. Jakuutia dolgaanid on klassikalistest matuseohvritest juba loobunud, Popigais on aga igal haual veel peale õigeusu risti ka kadunu lemmikasjad ning kolmjala otsas matustel ära söödud põdra pea ja kondid. See loom saadab kadunut teises ilmas. Taamal olid sopkade otsas veel paar matusekohta.
Tagasi saime pärast purgaad. Öösel enne Saskõlahhi sõitmist läksime Vasjaga kalale. Seisime järvejääl ning sikutasime lumeaugust võrke välja. Jää lõhkes kimedate vinguvate praksatustega. Vasja ei teinud teist nägugi, kuid mina ei olnud selle ohutuses nii kindel. Hoolimata pea meetripaksusest jääst. Kuu oli ilus ja õhk klaarselge. Ma ei saanud aru, kuidas Vasja sai paljaste kätega võrke tühjendada. Kalad olid suured.
Tagasiteele andsid naaber-balok’i kütid mulle suure koti kala, kõik täis punast kalamarja. Saskõlahhist anti mulle põhjapõdra jalg. Need jäid naise emale. Aga põhjas on midagi, see on nagu narkootikum. Kui see sul juba kord veres on, siis enam lahti ei saa!
Tekst ja fotod: Aimar Ventsel