Tartu ülikooli folkloristika teadur Margaret Lyngdoh annab huvitava ülevaate Kirde-Indias asuvast kodulinnast Shillongist, mida on muuseas nimetatud ka idamaade Šotimaaks, peatudes pikemalt kohaliku põlisrahva khaside traditsioonidel ja sealse väikese muslimikogukonna elul.
Kui oled eestlane ja soovid Shillongi linna külastada, soovitan Guwāhātist Shillongi sõitmisel valmistuda ette peadpööritavateks käänulisteks teedeks, mis ronivad umbes 2000 meetrit järjekindlalt ülesmäge – hoia igaks juhuks, kui süda peaks päris pahaks minema, käeulatuses pudel vett. Samuti ole valmis imelisteks mäevaadeteks, millelt ei saa silmi ning mis jäävad kauaks meelde.
Niisiis, lenda New Delhi lennujaamast Guwāhātisse, võta takso või mine bussi peale ning pärast kolme tunni pikkust sõitu mööda käänulisi teid ja muljetavaldavaid mäevaateid saabudki Shillongi linna.
Idamaade Šotimaa
Shillong on minu kodulinn, kus kasvasin üles. See on Kirde-Indias Khasi mägedes asuv väike peatuspunkt. Peatuspunktiks nimetan seda sellepärast, et kui India oli veel brittide võimu all, pagesid nad India suve halastamatu kuumuse eest just sellistesse väikestesse mägilinnakestesse, kus kliima oli jahe ja väga meeldiv. Brittidele meeldis Shillong isegi nii väga, et nad hüüdsid seda vahel nostalgiahoos uduse, vihmase ilma ja pilvede embusesse mähitud nõlvade pärast idamaade Šotimaaks.
Tänapäeval elab Shillongis 143 229 inimest mitmesugustest endale Kirde-Indias kodu leidnud etnilistest kogukondadest. Noored tulevad Shillongi tuntud haridusasutuste pärast, mis tegutsevad misjonäride käe all. Mina kasvasin üles ühes parimatest nunnakloostritest − Loreto kloostris − ja omandasin hiljem bakalaureusekraadi St Edmundsi kolledži juhtimisel töötavas kõrgkoolis Christian Brothers (of Ireland).
Shillong on Kirde-India hariduskeskus ning on nüüdseks väga linnastunud. Linnapildis domineerivad kristlus ja moeteadlikud noored. Siin leiab eest keeruka traditsioonide, modernsuse, hariduse, etnilise tarkuse ja muidugi folkloori segu.
Suurema osa Shillongi elanikest moodustab khasi põlisrahvas – Kirde-India Meghalaya osariigis elav etniline kogukond, kuhu kuulus 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt 1,3 miljonit inimest. Khasi keel jaguneb omakorda viieks: khynriami, pnari, bhoi, vaari ja lingami. Nende keel kuulub austroaasia keelte hõimkonda, moni-khmeeri keelkonda ning nad kasutavad khasi keele sohra dialekti. Umbes 83 protsenti khasidest koosneb kristlastest. Kristlust tutvustasid neile Walesi kalvinistlikud misjonärid 1832. aastal. Khasi rahvusrühma sotsiaalne süsteem järgib emaliini. Mina näiteks olen khasi ja oma perekonna noorim tütar ning vaatamata sellele, et mul on vanem õde, pärin mina meie perekonna kodu ja vara. Olen abielus eestlasega ja kui meil sünnivad lapsed, saavad nad minu klanni nime. See tähendab, et sugupuu ehitatakse üles ja pärandit jagatakse naispoole kaudu. Sellest annavad füüsiliselt tunnistust mitmed Khasi maastikku ilmestavad iidsete klannide naissoost esivanemate auks püstitatud megaliidid.
Kristlus ja usulahkude vahelised pinged
Ma ei saa khasi rahvusrühma sotsiaalsest, kultuurilisest ja religioossest olukorrast lähemalt rääkida enne, kui olen selgitanud khasi kristluse nähtust tänapäeva kontekstis. Enamik khasidest on praegu mitmesugustest eri usulahkudest kristlased, kõige rohkem tuleb ette presbüterlasi ja katoliiklasi. Kristlus sai khaside seas populaarseks, kuna nende põlisusku ei sunnitud peale, selle usu levitamisega ei tegeletud. Khaside traditsiooniliste uskumuste selgitamiseks mainin esmalt, et khasi religiooni kanti esialgu edasi suusõnaliselt, sest khasid ei tundnud enne 1842. aastat ja Walesi presbüterlaste misjonitööd kirjasõna. Seetõttu koosnes klannide ja hõimude tarkusevaramu rahvajuttudest, uskumustest, lugudest klanni kohta ja kohtadega seotud folkloorist.
Koos brittidega saabusid mitmesugused kristluse vormid ja, nagu juba eespool märkisin, saatis lääne religiooni suur edu. Khasi põlisreligioon esineb rahvapärimuste kujul ja see tähendab, et ei ole olemas ühte khasi religiooni, vaid on palju religioosseid tavasid, mis on khasi eri kogukondades erinevad. Khasi tähtsamate religioossete tõekspidamiste kohalikud tõlgendused ilmnevad rituaalides, poollauldes räägitavates juttudes ja rituaalses keelekasutuses.
Nende tegurite pärast sai kristlus khaside seas väga populaarseks.
Presbüterlastest khasid ja katoliiklastest khasid on aga tulised rivaalid. Mina sattusin näiteks kunagi Khasi mägede lääneosas asuvas külas, mille kõik elanikud olid presbüterlased, välitööd tehes põlu alla, sest olen katoliku usku khasi. Hiljuti nägin uudist, et presbüterlasest khasi mees vallandati töölt, sest ta abiellus katoliiklasega. Hiljem käskis ülemkohus mehe tööle tagasi võtta, väites, et religioossed uskumused ei anna põhjust töölepingu lõpetamiseks.
Shillongi taksodest, muusikast ja hõrkudest roogadest
Üks asi, mis mind Shillongi naastes alati rabab, on taksod. Need on väikesed kodumaised autod (Maruti 800 / Alto 800), mida saab kõige odavamalt osta just Indias. Taksosse mahub koos juhiga viis inimest ja siinkohal pean tuletama meelde, et jutt on väikestest khasidest (olen kogenud, et eestlasi mahub autosse vaid kaks). Lisaraha teenimiseks pressivad juhid autosse seitse ja mõnikord ka kaheksa inimest. Aga see ei ole veel Shillongi taksode kõige imelisem omadus: Shillongi taksod muudab ainulaadseks see, et igasse autosse on paigaldatud korralik muusikasüsteem (mõnikord on auto tagaosas ka bassikõlarid) ja autojuhil on tema isiklikule maitsele vastavat muusikat täis mälupulk. Enamasti kuulatakse 1980ndate rokkmuusikat, näiteks Iron Maidenit, Bryan Adamsit ja Jon Bon Jovid! Kui teil veab, kuulete U.N. Suni esituses khasi tantsuhitte ja ma võin teile kinnitada, et just need tantsuhitid on khasi külapidudel kõige populaarsemad (st magusad 1990ndate tantsurütmid).
Üks kõige meeldejäävam kogemus minu lapsepõlvest on see, kui jalutasin Shillongi kõnniteedel ja kuulasin liiklusummikute ajal taksodest kõlavaid muusikakilde. Mulle on jäänud meelde, kuidas rühm noori, seksikaid, enesekindlusest pakatavaid khasi poisse istus väikeses bassikõlaritega Maruti 800-s, mille avatud akendest mürtsus Cyndi Lauperi „Girls just wanna have fun”!
Nüüd on kohalik omavalitsus taksodes ja eraautodes mängitava muusika helitasemele siiski ranged eeskirjad kehtestanud. Kui liikluspolitseinikud, keda kohtab tänavatel ohtralt, peaksid teid autos liiga valjusti muusika mängimise eest kinni pidama, olge valmis neile tänaval tantsunumbrit esitama ja trahvi maksma. Kui teil veab ning juhtute hilisõhtul Lawmali tänaval (Shillongi lähikonnas) sõitma, võite juhtuda nägema ühe mõrvatud naise vaimu, kes kummitab teel, hääletab taksosid ning siis haihtub!
Khaside toidukunst
Khaside, nagu ka teiste Kirde-Indias elavate hõimude toit ei ole vürtsikas, erinevalt India põhiosa roogadest. Khasid kasutavad toitude maitsestamiseks mõnikord kääritatud kala. Kui ma soovin Eestis kääritatud kala süüa, pean seda valmistama maja taga õues, sest see tekitab nii tugevat ja ebameeldivat lõhna ning kardan naabreid arvavat, et meil on hoovis lagunev laip! Riis on toidulaua kohustuslik osa ning siin süüakse mitmesuguseid eri riisisorte, näiteks musta, punast ja kollast riisi. Purustatud riisist valmistatakse ka paljusid kohalikke suupisteid. Üks minu lemmikute hulka kuuluv kohalik maius on kääritatud oad – tungrymbai –, mis näevad enne keetmist välja nagu väljaheide ja on ka väga ebameeldiva lõhnaga. Need haisevad ka keedetuna, ent on siis väga-väga maitsvad. Minu eestlastest sõbrad, kes on seda rooga maitsnud, märgivad, et see on väga „huvitav”. Teiste armastatud khasi roogade seas on vere ja lihaga keedetud riis ehk jadoh, seesamiseemnetega maitsestatud organiliha ehk doh jem, mida süüakse lameda valge riisikoogiga (putharo). Khasid söövad palju liha ja köögivilju ega söö eriti tšillisid. Khasi toit oleks eestlasele kulinaarne üllatus: uskuge mind, mul on palju kogemusi. Kui te juhtute siiski kunagi Shillongi külastama, maitske kindlasti Indohiina toitu (see on ehtsast Hiina toidust täiesti erinev) ehk Hiina toidu omadustega India toitu. Selle tõid kaasa 1949. aastal kommunistide võimuletuleku järel kodumaalt lahkunud Hiina põgenikud. Momo’d – pelmeenilaadne roog – on kõige maitsvamad tiibetlaste restoranides, näiteks Snow Lionis ja Tibet Kitchenis.
Haruldane avastus − khasi muslimid Shillongis
Jäänud umbes kahe aasta eest taksoga liiklusummikusse, mis on Shillongis väga tavaline nähtus, nägin valgetes rõivastes meesterühma rongkäiku. Olin rabatud, sest ma ei olnud kunagi varem sellist rongkäiku näinud. Hiljem rääkis kaaslane aga mulle, et rongkäik korraldati prohvet Muhamedi sünnipäeva tähistamiseks ning see rühm koosnes peamiselt Bangladeshist ja mõnest India põhiosa piirkonnast saabunud muslimi immigrantidest. Vestluskaaslaselt, kes oli ise khasi muslim, sain teada, et tema arvates on sellised rongkäigud tüliks ja takistavad liiklust (Shillongi teed on kitsad ja käänulised). Väike osa khasidest on islamiusulised. See teema tekitas minus nii suurt huvi, et hakkasin seda uurima: kuidas tulevad islami valinud khasid toime peamiselt naisliini järgiva ühiskonnakorraldusega?
Statistiliselt on 1,72 protsenti Ida-Khasi Mägede ringkonnas elavatest khasidest muslimid. Shillongis on kuus mošeed. Labanis ja Mawpremis on ka kaks surnuaeda ning Laitumkhrahis ja Labanis kaks palveplatsi. On ka üks medrese. Bangladeshi immigrantide kogukonna kasvamisega suureneb ka muslimite arv. Rassilise ja religioosse homogeensuse nõuded põhjustavad sallimatust ja diskrimineerimist. Multimeediapostitused, näiteks sotsiaalmeedialehtedel ja kohalikes ajalehtedes, kajastavad mitmesuguseid selle religioosse vähemuse vastu suunatud seisukohti. Ehkki khasid praktiseerivad islamit avalikult piiratumalt ja tagasihoidlikumalt, joonistasid minu intervjuud valitud islamiusulistega detailsema pildi sellest, missugune on muslimite elu khaside seas.
Küsisin 22-aastaselt khasi muslimineiult, kuidas ta käib islamile iseloomulike rangete reeglite ning naiste käitumist, keha ja sotsiaalseid valikuid suunavate nõuete taustal kaasas uusima moega, käib kohtamas ja teeb teisi tavalisi asju, mida noored teevad. Ta ütles mulle, et khasi muslimid suhtuvad naistesse teiste India piirkondade muslimitest liberaalsemalt. See võib olla tingitud naisliini järgivast sotsiaalsest taustast. See muslimineiu ütles mulle ka sõna-sõnalt: „Kui ma abiellun khasi (muslimist) mehega, võtavad meie lapsed minu perekonnanime. Kui ma abiellun aga muslimist mehega, kes ei ole khasi, pean ise tema perekonnanime võtma. Aga ma soovin, et lastel oleks minu perekonnanimi.”
Üldiselt suhtutakse khasi muslimitesse siiski mõistvalt, sest nad praktiseerivad islamit väga tagasihoidlikult ja ainult usupühade ajal muslimirühmades. Rongkäigu, mida ma nägin, korraldasid Shillongi muslimitest elanikud, kes on peamiselt sisserännanud ja soovivad end teistest eristada, osaledes Khasi ühiskondlikus elus ainult piiratult.
Üksikud tulihingelised khasid kutsuvad muslimeid siiski halvakspanevalt „poolkuudeks”. Mõnelt sotsiaalmeedialehelt leiab rohkelt valgesse rõivastatud muslimite vastu suunatud viha, sest on ilmne, et nad ei ole khasid. Seega soodustab kogukondlik jaotumine stereotüüpset mõtlemist, ent seda seepärast, et khasid on valdavalt kristlased. Shillongi muslimid viitavad oma usu kristlusega sarnanevate joonte leidmiseks tõsiasjale, et Jeesus on prohvet, kellest koraanis räägitakse, püüdes nii käituda rahumeelselt ja sulanduda valdava religiooni pilti.
Tekst ja fotod: Margaret Lyngdoh