Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega

Toidul on oluline roll iga soome-ugri rahva kultuuris. Taarka Tarõ perenaine Rieka Hõrn viib meid läbi isiklike mälestuste soome-ugri gurmeerännakutele ning pakub oma rikkalikust retseptivaramust ka paar retsepti, mida igaüks saab kodus katsetada. „Söök tahab juures olemist, leib tahab pai ja leib on looming ning leib on ka improvisatsioon,“ ütleb Rieka ise.

1970. aasta suvi Setomaa Saptja külas

Edetarõ – suur ilma kütteta tuba, kus söögikapp seinal ja selle all pingil veeämbrid joogiveega, paremat kätt vanaisa puutööpink ja tagapool vana riidekapp, vasakul nurgas ikoonid, mille kõrval seinal kuivamas kollased karikakrad ja muud teetaimed.

Vanaisa on toonud kaevust mannergutäie rõõska koort ja lubanud mind omavalmistatud võimasinaga võid tegema. Seisab kõrval ja õpetab – võid tuleb teha külmas. Ära aja liiga ruttu ringi – koor läheb vahtu ja või ei säili…

Lõpuks saab või valmis. Seda pestakse mitmes külmas kaevuvees, segatakse soolaga ja pannakse osa seinakappi, osa sahvrisse… Külm pett on hea jook lõunasöögi kõrvale.

Vanaisa on käinud varahommikul seenel ja toonud suure korvitäie lambatatte juba puhastatuna. Seenepraht jäeti metsa, seda koju ei tassitud. Tuli on pliidi all ning seened lähevad soolaliha ja sibulaga otse pannile, hiljem lisatakse kartulid ja muna. Sibulapealsed on pudrunuiaga juba natuke peksa saanud, soolatera on juurde pandud ja koor sisse segatud. Jätku leiba! Pihkva leivakombinaadis küpsetatud leib oli nii maitsev, et seda võis korraga terve pätsi ära süüa – mõnikord sai võidki peale, aga leivapudi piimaga maitses samuti hästi.

 

1980. aasta märts

Koolivaheaeg. Mind lubati üksinda Tallinnast Setomaale – öise bussiga.

Hommikune pimedus ja unesegadus – tulen bussilt viis kilomeetrit varem maha, märkan liiga hilja, bussijuht ei näe enam mu vehkimist. Lumi, hämarus, sätendav järv, külm. Kardan, sest noor sugulane on rääkinud huntidest kooliteel metsa ääres… Lähen pooljooksuga. Lund on palju. Vanaema on käinud suurtee ääres ja tähistanud külatee koha kasevitstega – pool kilomeetrit…

Jõuan kohale – vanaema võtab ahjust pudrukausi. Kust ta teadis? Olin kõrvust tõstetud. Alles täiskasvanuna taipasin, et ta tegigi endale ahjus putru – lihtsalt jagas seda minuga…

 

2000. aasta suvi

Sõidame laste leelokooriga külla Soome Karjalasse ja sealt koos karjalastega edasi Kolta saamide juurde polaarpäeva vaatama ja ka esinema. Kogu aeg on päev, seepärast ei taju kohalejõudmise kellaaega ja pealegi on bussisõit olnud pikk. Majutuskohas võtab meid vastu peremees Erik – noored, mida me hommikul sööme? Kas ma panen pudru ahju?

 

2004. aasta

Suur bussitäis ugri-huvilisi sõidab Udmurtiasse Juri Kutšõrani korraldatud festivalile „Yur Yar“.

Kolm päeva bussis loksumist 35 pluss-kraadiga keset juulikuud. Udmurtiasse üle Toima jõe sisse sõites hüüab keegi üle bussi: vaadake, vaadake – looduslik piima-jahutaja! Lehmad seisavad keset jõge, udarad vees…

Enne õhtust kontserti on tarvis ühika fuajees proovi teha – tüdrukud hakkavad leelotama, meie pillimees on lõõtsa lahti tõmmanud ja kutsub tantsule. Lillevõrestiku tagant ilmuvad vaikselt poisid – viiulitega. Ersad. Meil on edaspidi küll erinevates kohtades esinemised, kuid poisid kolivad meie bussi ja edaspidi esineme koos. Udmurtias on heinaaeg, kolhoosi-sovhoosi töölistele on sel puhul antud kümme vaba päeva – kontsertide külastamiseks pole aega, nii et vahet pole.

 

Baiterek

Kogu külarahvas on festivalirahvale vastu tulnud. Perepetšid, tabanid, kali ja kangemad joogid. Ikka laulu ja tantsuga. Liigume läbi küla peoplatsi poole. Iga talu juures peatutakse – kes näitab käsitööd, kes pakub pirukaid või mett, kes on ravimtaimed välja toonud. Kuna ilm on tõsiselt kuum, ei pääse me ka vihtlemisest ja veest, n-ö välisaunast.

Festivali lõpetamise lõkkeõhtu. Suur hüvastijätu tantsuring on ära olnud. Mitmel pool lauldakse ja tantsitakse – ikka samamoodi, kui Setomaa kirmasel oli, ehk siis rühmadena ja paralleelselt mitmes kohas korraga. Suur rühm pillimehi on kokku kogunenud, mängivad. Setodel on oma jook kaasas, aga pole nii palju, et kõigile jaguks. Pöördume kohaliku korraldaja Vitali poole, et ta tutvustaks ja näitaks. Vitali hakkab peale – see on meie teeneline pillimees… see on meie rahvakunstnik… see on meie mitme auhinna omanik, see on meie – tõstab pea, teeb suured silmad ja ütleb – see ei ole meie, see on hoopis teie… pillimees.

 

Üllatused

Kumõška matriarhaat – alkohoolsed joogid on udmurtidel naiste käes. Naised ajavad ja igaühel on oma hästihoitud retsept. Väikest kasvu külamemmedel on suured kumõškapudelid räti sisse mähitud nagu tited, neid hoitakse kaenla all ja muudkui valatakse ja valatakse ja valatakse. Niisama lihtsalt külalislahkuse pakkumisest ei pääse. Nad on järjekorras ega lähe juurest, kuni oled maitsnud igaühe oma. Plats on rahvast täis ja igaühele pakutakse järjest. Samas ei saa meie setodena, kel sama komme, asjast aru – mitte ühtegi purjus inimest pole näha. Aare on tähelepanelik ja lahendab mõistatuse – kuna väljas on hämar, siis on asi lihtne. Jook rändab pärast pikaajalist kauplemist – kolm korda tuleb keelduda – meisterliku käeliigutusega suust mööda üle õla. Kogemused tulevad ajaga, aastaid hiljem õpetavad memmed, et enne pitsi vastuvõtmist tulebki kaubelda ja keelduda. Jooma ei pea põhjani, võib ainult mekutada ja kindlasti tuleb jooki kiita. Pärast mitme perenaise joogi maitsmist tuleb valida välja üks või kaks pakkujat, kellelt jook edaspidi vastu võetakse.

Pärast kahetunnist ersadega bussi ääres prassatamist keerame nina Setomaa poole. Meie bussiga sõidavad paar kilomeetrit koduni Alevtina ja Vitali Tarassovid. Pime on. Alja palub natuke oodata ja tormab minema. Osa bussi magab, osa laulab vaikselt. Varsti kostab aiakäru kolin. Alja on meile taskulambi valgel omaenese aiast korjanud kärutäie kurke, tomateid, õunu, lisanud meepurke ja omatehtud konserve – kõik pikal teekonnal söömiseks.

 

2005. aasta august

„Taarka“ etendus Obinitsas. Külas on marid ja ersad. Istun etenduse ajal ersade rühmajuhi Gena kõrvale ja üritan tõlkida. Mind aetakse ära sõnadega – ole vait, ma saan kõigest aru. Reedel hakkavad ersad rääkima, et neil on tarvis esmaspäeval enne rongile minekut Tartus käia. Mina ei hakka asju ajama, sest bussi pole nii kiirelt saada ega ole ka bussiraha. Kui põhjuseks tuuakse aga mitte kaubandus, vaid Tartu Ülikoolis töötanud kuulsa ersa Viktor Danilovi haua peal käimine, hakkan tegutsema. Pühapäevaks mõeldud rahvustoitude õhtu ei toimu – õigemini tehakse see söök seltsimaja köögis valmis, müüakse etenduse vaheajal maha ja teenitakse bussiraha.

Gena räägib, et tarvis on sealiha, maksa, südant, neeru ja muud lihakraami. Asutame Võrru poodi, aga see ei meeldi Genale mitte. Tarvis on kohalikku sigalat – võimalikult värsket liha ja muud. Tol ajal oli see olemas.

Ersad koorivad lõkke ääres kartuleid ja sibulat. Lihakraam pajas juba keeb. Osa ersade seltskonnast võtab välja viiulid ning edasine supikeetmine käib juba laulu, pillimängu ja tantsusammude saatel.

Etenduse vaheajal müüakse 15-liitrine pada 20 minutiga tühjaks. Keetjad ise, kaasa arvatud mina, jääme tühja kõhuga – pada on kui puhtaks pestud.

Hiljem räägib Gena loo: „Mu isa oli külas seatapjaks. Ema pidi olema valvel, sest isa viskas tagantkätt supi jaoks lihatükke – need pidi kinni püüdma. Supp keedeti kõige värskemast lihakraamist ja pidi valmis olema 20 minutiga. Kunagi hiljem koos seda suppi süües lisas ta – aga tead, sinna pandi natu-natukene sea sappi ka…“

 

2015. Obinitsa kultuuripealinna aasta, Seto kuningriigipäev Obinitsas

Külas on aegade suurim soome-ugrilaste esindus – 300 inimest. Ja aegade suurim kuningriigipäev – 120 00 inimest korraga platsil, seda 170 püsielanikuga külas.

Luban kõigile, et kell 17 panen seltsimaja söögikoha väravale sildi – külmkapp on tühi, läksin platsile.

Valimiste ja sõjaväeparaadi ajaks peab ju ometi kohal olema. Külmkapp ongi tühjaks söödud. Asutan silt ja knopkad käes värava poole, kui helistab Aare – tead, meil siin ugristid jäid söömata, kas sa saaksid… Ahju-putru natuke on, marju on – ruttu kissell pliidile –, juurvilju on. Aga palju neid on nii umbes? Kuuskümmend. Hakkavad tunni jooksul tilkuma. Minul jääb kuningaplatsil käimata. Supp päästab kõik!

 

2017. aasta sügis

Petseri klooster. Kloostris on pühitsetud juuretis. Leiba küpsetatakse iga päev. Tuli ahju kütte panemiseks tuuakse igal hommikul peakirikust Püha-Maarja ikooni eest. Olen otsustanud munkadelt leivajuuretist saada. Jalutan mäest alla peakiriku poole. Mulle tuleb vastu pikk sirge seljaga ilus munk ja teretab. Teretan vastu ja lähen ikka allapoole, kuni taipan, et oli tarvis küsida, aga läinud ta ongi. Jõuan alla püha kaevu juurde ja küsin sealt ühel mungalt – mind juhatatakse munkade sööklasse. Sisenen ja näen, et olen õiges kohas – noored mungad käivad ringi, suured valged leivapätsid kaenla all. Küsin juuretist. Nemad ütlevad, et neil pole, ja juhatavad mind üles teisele korrusele. Ma pole väga kloostri moodi riides ega julge minna.

Kuu aja pärast on Aare kloostriülema sünnipäeval. Kloostriülem saadab mulle külakosti – mitu kloostri leivakääru. Saan oma juuretise.

Ühel päeval küsib mu tädi, et kas mul Leevä-Maarja pühäne on. Kloostris ei olevat ja tema nüüd ka ei tea, mis saab. See ikoon peab olema igal perenaise köögis – hoiab leiva alati laual.

Järjekordsel Udmurdi-reisil sattume Kaasani kremlisse kirikusse. Tuleb meelde ikooni küsida. Ta on seal olemas. Kui küsin tütrele mõeldes teist veel, ütleb müüja, et see on viimane. 20 minutit pärast kremlist väljumist saan telefonikõne Eestist – kas teilt süüa saab?

 

2018. aasta oktoober Udmurtias

Olen otsustanud puhkuse võtta ja üksinda mööda sõpru ja külasid sõita. Mind antakse käest kätte edasi.

Taas Baiterekis Alja ja Vitali juures. Mihklipäev. Sügispori. Batjuška eestvõtmisel korraldatakse pärast kirikuteenistust kohalikus kultuurimajas vägev kontsert. Memmekesed tulevad lavale – vanaaegsed rahvarõivad seljas, uhiuued läikivad kalossid valgete villaste sokkide peal. Hiljem on ühine pudrusöömine raamatukogus. Batjuška juures kodus on uhke pidulaud tähtsamatele külalistele, kelleks lõpuks kujuneb seesama külarahvas. Neid on koos pealinnast tulnutega umbes 70 inimest, äkki rohkemgi. Naised on kodus vaaritanud ja küpsetanud head ja paremat. See kantakse nüüd järjest lauale. Valmistasime meiegi Aljaga – küpsetasime leiba ja keetsime sõira. Alja tegi saanjuškaid ka. Need on pärmitaina-küpsetised, mis näevad välja nagu mulkide korbid, aga sisuks on hoopis kartulipuder. Oi, kui maitsvad!

Kui koju jõuan, katsun neid ka ise teha. Võtan plaaditäie ahjust. Mu ema tunnistab neid pikal pilgul ja ütleb – vanaema pani rohkem kartuliputru peale – sul on vähe…

 

Lõpetuseks

Mis on rahvustoit ja kuidas jagati retsepte? Meil, Euroopas, on perenaistel kasutada enam-vähem samad toiduained. Kala, liha, juurviljad, teraviljad ja muu. See, kuidas mingis piirkonnas perenaised nendega toimetavad, mida millega koos patta panevad ja mil viisil küpsetavad-keedavad, ongi rahvussöök. Tundub, et perenaistel 1500 ja 2500 kilomeetri kaugusel võivad olla samad söögid natuke erinevate nimetustega. Kord soome-ugri külade foorumi ajal otsustasime koos kokata. Tehti perepetšisid ja Karjala pirukaid ja kalitkasid ja muud – sama põhimõte, sama tainas, eri sisud ja suurus.

Söök tahab juures olemist, leib tahab pai ja leib on looming, leib on ka improvisatsioon. Siin on ühelt poolt küsimus, et kes tahab oma loomingut jagada, ja teiselt poolt, kas improvisatsiooni saab jagada. Tegelikult on ju ka nii, et samade toiduainetega tuleb erinevatel perenaistel isegi sama retsepti järgi erinev lõpptulemus. See sõltub tujust, naabrinaisega läbisaamisest, kuuseisust ja uskuge, ka jahujahvataja energiast ja jumal teab millest veel... Vanasti, külakogu-konnas, ei jagatud retsepte perest välja, sest usuti, et pärast seda ei tule endal enam välja, oskus on perest läinud. Samamoodi oli käsitöö puhul – muster ei tohtinud olla samasugune isegi õdedel mitte. Siin oli kas oma silm fotograaf või kui mustrit jagati, tehti meelega vead sisse – siis tegija mõtleb oma peaga, leiutab ja katsetab ja tulemus ei tule samasugune. Mitte täpne koostis pole perenaisele tähtis, vaid just nimelt nipid ja kogemus. Kõige suurem kompliment on see, kui 80-aastane tädi ütleb – mamma tegi ka nii, tema leib oli ka sellise maitsega.

 

Tekst ja foto: Rieka Hõrn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga