Prantsusmaal elava vabakutselise kirjaniku Mare Grau mälupildikesed turismireisist Jaapanisse.
Giid Tomokol on väledad jalad. See on esimene iseloomustav joon, mis mulle tema kohta pähe tuleb. Ta on sale, umbes 35-aastane jaapanlanna ja ta räägib prantsuse keelt väga hästi, paremini kui mina. See pidavat olema Jaapani giidide juures üsna haruldane. Enamasti rääkivat nad lääne turistidega inglise keeles. Praegu on ta kiiresti eest ära kõndinud ja pooled turistigrupist maha jätnud nagu tavaliselt. Ta ei malda oodata järele kedagi, kes pilti tahavad teha. Aga pilti on teha oi kui paljudest asjadest. Siin Jaapanis muutub lääne turist jaapanlaseks läänes. „Klikk-klikk-klikk“ – iga hetk, iga detail, iga restoraniroog, iga tänavastseen, rääkimata templitest, zen-aedadest, geikodest, õitsvatest kirsipuudest, aga ka robotitest ja rohkete nuppudega varustatud juhtimispultidest vetsupottide juures on sama eksootiline ja jäädvustamist vääriv kui see, mis tundub olevat jaapani turistidele läänes. Vana klišee saab korraga mõistetavaks.