Prantsusmaal elava vabakutselise kirjaniku Mare Grau mälupildikesed turismireisist Jaapanisse.
Giid Tomokol on väledad jalad. See on esimene iseloomustav joon, mis mulle tema kohta pähe tuleb. Ta on sale, umbes 35-aastane jaapanlanna ja ta räägib prantsuse keelt väga hästi, paremini kui mina. See pidavat olema Jaapani giidide juures üsna haruldane. Enamasti rääkivat nad lääne turistidega inglise keeles. Praegu on ta kiiresti eest ära kõndinud ja pooled turistigrupist maha jätnud nagu tavaliselt. Ta ei malda oodata järele kedagi, kes pilti tahavad teha. Aga pilti on teha oi kui paljudest asjadest. Siin Jaapanis muutub lääne turist jaapanlaseks läänes. „Klikk-klikk-klikk“ – iga hetk, iga detail, iga restoraniroog, iga tänavastseen, rääkimata templitest, zen-aedadest, geikodest, õitsvatest kirsipuudest, aga ka robotitest ja rohkete nuppudega varustatud juhtimispultidest vetsupottide juures on sama eksootiline ja jäädvustamist vääriv kui see, mis tundub olevat jaapani turistidele läänes. Vana klišee saab korraga mõistetavaks.
Giidile järelejõudmiseks tuleb teha suuri pingutusi. Õnneks on ta märgatav kalakujulise lipukese järgi, mida ta kõrgel pea kohal hoiab. Tokyo tänavatel ja templite õuedes on rahvast palju – see on tõeline rahvameri ja vahel -jõgi, milles giidi kalake hulbib, kord pärivoolu, kord vastuvoolu ujudes. Selles meres või jões on läänelikesse ülikondadesse riietatud mehi ja kimonoid kandvaid naisi, rühmadena vormiriietuses kooliõpilasi, kes kihistavad naerda. Nende näod meenutavad nukke.
***
Kui mitu päeva me oleme juba giidi sabas läbi Tokyo ja seejärel Kyoto tänavate sörkinud – mööda pilvelõhkujatest ühes ja vanadest madalatest puumajadest teises? Läbi oi kui mitmest hiiglaslikust pargist, mööda kivilaternatega palistatud alleesid, imetledes neis ringijalutavaid pühi hirvi. Läbi oi kui mitme templi õuest ja templitest endast. „See on šinto tempel.“ „See on budismitempel.“ „See on šinto tempel.“ „See on budismitempel.“ Esimesed on tumedast puidust väravate ja kaarjate katustega. Teised erepunaseks värvitud väravate ja kaarjate katustega. Giid seletab, et jaapanlastel on kaks usku ja need sobituvad nende ellu harmooniliselt: ühtedeks elupuhkudeks šinto tempel, teisteks budismitempel.
Siiski, templisse astudes me enam ei sörgi. Liigume ringi tasakesi, sahistades vaid tuhvlitega, mis sissekäigu juures oma kingade vastu oleme vahetanud. Templites valitseb vaikus, mida katkestab vaid aeg-ajatine terav käteplaksutus, millega kohalikud templikülastajad oma pühakujude ees seistes nende poole pöörduvad.
***
Mitte ilmaasjata polnud meid enne reisi hoiatatud, et me paneks jalga kergesti jalast äravõetavad kingad. Kingad jalast, kingad jalga, kingad jalast, tuhvlid jalga. Tuhvlid jalast, kingad jalga, kingad jalast, … Kui tuhvlid on head templitesse sisenemiseks, siis tatamile astumiseks ei kõlba needki. Tatamile võib astuda ainult paljajalu või sokis. Ja sellega pole kaetud ainult džuudomaadlusringid, vaid ka traditsiooniliste restoranide söögisaalide põrandad. Mis tähendab, et neisse sööma minek on peaaegu sama sportlik ettevõtmine kui džuudomaadlus. Süüa tuleb madalalt laualt selle taga väikesel padjakesel põlvitades, tagumik toetumas kandadele. Giid, kes on oma kalalipu käest pannud, kükitab maha elegantselt ja ilma igasuguse jõupingutuseta. Meie ähime ja painutame oma kangeid konte, mis ei taha kuidagi sõna kuulata. Aga kui isegi oleme väsinud pärast päev otsa giidi järel sörkimisest mööda maalilistest vaatepiltidest, me ei kurda. See on osa eesmärgist – saada osa Jaapani traditsioonidest ja autentsusest. Me oleme tulnud selleks teiselt poolt maakera niikaugele itta, kui on võimalik. See on autentne elamus. Nagu ka road lõunasöögikandikutel, mis on täis väikeseid topsikuid – ühes riis, teises supp, kolmandas toore või marineeritud kala tükikesed, neljandas pisikesed juurviljaportsud, viiendas tofu, kuuendas mikroskoopiline koogitükike, aga seda viimast mitte alati. Ja et sööming kestaks piisavalt kaua, tuleb süüa pulkadega. Mõnikord on meile serveeritud lihaviilud, mis on imeõhukesed ja neid tuleb ise laua keskel troonivas pajas valmis küpsetada. „Klikk-klikk-klikk!“
***
Nüüd seisame jälle tatamil – seekord paljajalu ja meid ootab ees järjekordne sportlik ettevõtmine. Me oleme jõudnud pärast pikka bussireisi läbi riispõldude, mööda kahekorruselisi maanteid väiksesse turistilinna Hakonesse vulkaanide maal. Siin on neid suuri ja väikeseid, mis on ammu kustunud, aga ajavad välja suitsu- ja aurupilvi. Me peatume siin onsenis ehk traditsioonilises võõrastemajas, kus saab sulistada vannides, mille vesi tuleb otse kuumaveeallikatest. Võõrastemaja õuel on katusega kaetud suured ühisvannid, aga meie numbritoa vannitoas on minibassein, mille kraanist tuleb sama kuumaveeallikate vett. Minibasseini kõrval on juba vana tuttav juhtimispuldiga vetsupott. Milline nupp on mille jaoks, oleme juba välja nuputanud.
Kinnise rõdu aknast püüab meie pilku vaade Fuji mäele, mis terendab kauguses. Hiiglasliku taevasse pürgiva koonuse tipp on pilvedesse mässitud. Esiplaani varjutavad õitsvad kirsipuud. Kas see pole nagu Hokusai gravüürilt?
Meie numbritoa ainsaks mööbliesemeks on madal lauake, millel seisab kandik teeserviisiga. Magamiseks on põrandale teineteise kõrvale laotatud kaks õhukest madratsit ehk futonit koos patjade ja tekkidega. Väljavaade põrandal magada täidab meid väikese ängistusega. Aga kas me pole juba piisavalt harjutanud – mööda Jaapani linnade tänavaid sörkides ning lõunaeineks ja teetseremooniaks maha põlvitades? See on viimaseks katsumuseks, mis meid jaapani gravüüridega kokku sulatab. Oleme pannud selga yukata’d, mis on igas Jaapani hotellis või võõrastemajas külaliste käsutuses, nagu käterätikudki. Me teeme teineteisest pilti, poseerides teekandikuga: „Klikk-klikk-klikk.“ Yukata on jaapani hommikumantel – puuvillasest riidest lihtsustatud kimono. Aga see on rohkemgi kui hommikumantel, sest sellega võib ka väljaspool hotellituba ringi kõndida, näiteks onsen-vannidesse minemiseks või õhtusöögile võõrastemaja restorani. Hiljem ühes budismikloostris Koya mäel, kus oli külm, anti meile lisaks yukata’le traditsiooniline villane jakike ja paluti meil niimoodi söögisaali ilmuda, kus muidugi ootas ees kandadel istumine padjakesel madalate lauakeste taga, millel kandikud topsikutega samadest roogadest, mida sõid ka kohalikud mungad. Klikk-klikk-klikk!
***
„Tule vaata, Fuji on pilvedest vaba!“ äratab mind abikaasa järgmisel hommikul rõdult hüüatades. Rõdul on väike lauake ja kaks tugitooli – ainsad mittetraditsioonilised mööbliesemed selles võõrastemaja numbritoas. See on ilmselt vastutulek lääne turistidele – halastuseks kontide väänamise eest autentsuse nimel.
Me olime maganud väga hästi ja kondid polnudki nii kanged, kui olime oodanud. Võib-olla mõjus suplus onsen-vannis hästi.
Vaade Fuji mäele on majesteetlik. Ei ühtegi pilve enam. Taevas on täiesti selge. See on ülimaks autasuks meie sportlike saavutuste eest.
Tekst: Mare Grau
Foto: Boris_B / Shutterstock