PIIRISSAAR – värviline lainemurdja

Peipsi suurim saar üllatab külalisi Mandri-Eestist väga erineva värvilise tänavapildi, lokkava ja liigirikka looduse ning püstkojakujulise kõrtsimajaga.

Peipsi suurim saar üllatab külalisi Mandri-Eestist väga erineva värvilise tänavapildi, lokkava ja liigirikka looduse ning püstkojakujulise kõrtsimajaga.

Võttis mõni aeg, et Jõmmu pealt maabunud seltskond silma jälle sirgeks saaks – tormine Peipsi oli mitmeski reisilises äratanud teiseklassilise merehaiguse. Minu esmane Piirissaare-tunnetus ei erinenud seega eriti õõtsuva lodja omast. Ehk sellest saigi alguse terve saareloleku ajal süvenenud tugev uskumus, et Piirissaare näol ei ole tegemist mitte lihtsalt Tartumaal Piirissaare vallas asuva Piirissaare saarega, vaid et tegelikult on „saar” varjatud kujul hoopis lähedasem laevaga, suure „Piirissaare” lainemurdjaga. Rääkimata sellest, et kohe külastustreti alguses tervitas meid vana kaptenimütsiga mees, kes seisis sirge seljaga, justkui seirates tee kõrval, ja näiski külastajaid ootavat. Lõpuks meenutas laeva veel kruusatee, ainukene rada, mis ühendas saare külasid, sest pikka teelõiku ümbritses ainult vesine mülgas ja tihe võsa ning polnud üldsegi kindel, kas maapind ehk hoopis vee peal ei liugle. Veetsime Piirissaarel küll vaid ühe öö ja meie saabumise ajaks olid korralikud saarlased (suviti saja inimese kandis) enamasti juba kodudesse peitunud, kuid siiski õnnestus meil peamiselt vanaldase elanikkonna kiuste näha ka noort verd. Paar mängupüstolitega poisikest pidas palkmaja ülemiselt rõdult meie peale jahti ning üks noormees – spekuleerisime, et ehk kohalik taksojuht – paarutas küla vahel mitu ringi. Pärast suve on noortel saareelu keerulisem, sest koolimaja, millest vohav loodus nüüdseks jagu saamas, seisab kinni juba aastaid. Koolimaja juures asub saare ainukene pood, mida külastada soovides tuleb olla tähelepanelik – uksel märgitud lahtiolekuaegadeks on teisipäevast laupäevani kell 10.00–13.00, pühapäeval 10.00–12.00 ja esmaspäeval on asutus üldsegi suletud. Sildil olid kaupadeks märgitud küll ainult sibulad ja kala, kuid ehk lubatakse teinekord ka saia ja kommi... Enim elevust tekitas meie reisiseltskonnas poe kõrval asuv kauniilmeline püstkoda, mis lähemal uurimisel osutus geniaalseks kõrtsimajaks, keskel suur ja kõrval väiksemad kännud istumiseks. Ainukese poe kohta asub saarel lausa kaks kirikut – vene õigeusu Peeter Pauli kirik ja vanausuliste palvela. Esimene neist asub Piiri külas ja on koguduse puudumisel, nagu koolgi, natukene rohtu kasvanud, kuid sellest hoolimata auväärne. Saare külas asuv vanausuliste kirik on aga uhkes kuues, ilusasti üle värvitud ja selle kogudus püsib Piirissaare peamiselt vanausulise elanikkonna toel kaunis suur. Loomulikult käib kahe kirikuga koos ka kaks surnuaeda. Lisaks eelmainituile on saare tsivilisatsiooni keskusteks vallamaja, piirivalvetorn ja tuletõrjeautod, millest ühe eksitav silt „Alatskivi” rõhus taas reaalsustajule – kas oleme oma „laevaga” juba tõesti sinnakanti jõudnud? Väga palju jutustas kohalikest enamjaolt ilusti hooldatud ja hästi värviline tänavapilt – midagi hoopis muud kui Mandri- Eestis. Erksad värvid tekitasid mõnusalt sooja õhustiku. Majade juures seisis tavaliselt paat ja rippusid kalavõrgud ning nende kõrval kõrgusid hästi kõrgete vagudega peenrad. Liigniiskel pinnasel võimaldab see taimedele eluks sobiliku niiskustaseme, oli meie eksperdihinnang. Ja peenardel kasvasid sibulad! Sibulapärjad on kalapüügi kõrval üks Piirissaare firmamärke ja sügisel on neid võimalik saarelt osta. Sibulad, üldse haritav maa ning inimasustatud paigad moodustavad siiski vaid ühe imeväikese osa Piirissaare tervikust. Kui inimese ülemvõimu rõhutavast kivilinnast tüdinult tahta kohtuda ohutu, kuid metsiku loodusega, siis Piirissaar ootab avasüli. Sealse looduse kirjeldamiseks on asendamatud adjektiivid, mida eelnevalt mitu korda kasutasin − loodus lokkab ja vohab ning matab veidikenegi unarusse jäetud inimese tegevuse jäljed otsustava kiirusega endasse. Saare inimene ei domineeri, vaid saab elada vaid loodusega harmoonias, vastasel korral jääb kaotajaks nõrgim. Metsik, liigirikas loodus tõmbab sellised alistuvad mõtted ligi. Teinekord ongi ehk hea neid meelde tuletada, et tunnetada oma päris positsiooni siin ilmas. Selleks sobib väike Piirissaar imehästi. Mõne tunni pärast tagasiteel me kaptenit enam ei näinud, sest läksime mööda üht teist teed saare vähestest. Kuid võin kihla vedada, et ta seisis endiselt samas paigas, valmis ka öötundidel vastu võtma külalisi, kellele siis oma „laev” sõbralikult avada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga