Kristallselged ookeaniveed, surfilained ja värvikirevad korallrahud peidavad endas ohte, millega me pole harjunud arvestama.
Suplushooajal Eestis oskame karta sinivetikaid. Targemad kasutavad ka päikesekreemi, teistele jääb takkajärele tarkus ja põletusgeelid. Kirtsutame nina, kui Pärnu rannas hulbib mõni surnud ogalik või kilu. Kuid meie kodune ja suhteliselt liigivaene Läänemeri pole meid ette valmistanud troopiliseks rannapuhkuseks.
Kuidas ennetada ja vältida mürgistusi mereloomadega?
Kõik algab ettevalmistusest. Juba enne lendu tasub end vastava piirkonna mereloomastiku ja võimalike ohtudega kurssi viia. Kindlasti peab tehtud olema reisikindlustus, tuleb jälgida ka seda, et kindlustus kataks erinevad planeeritud tegevused (snorgeldamine, sukeldumine, surfamine).
Sihtriigis kohapeal tuleks enne vettehüpet uurida kohalikelt detailsemat infot (näiteks mõnest sukeldumispoest või -klubist või ka oma majutusasutusest), kus on ohutu ujuda ja sorgeldada ja kus mitte. Millal esinevad tõusud-mõõnad (low tide, high tide) ning kas see mõjutab kuidagi vette sisenemist või veest väljumist? Kui minna näiteks tõusu ajal rannalt snorgeldama, võib juhtuda, et mõõn tabab meid veesoleku ajal ning muudab veest väljumise keeruliseks – niigi madalas vees asetsenud korallid võivad veest suisa välja kerkida ning tagasiujumise võimatuks teha. See tähendab aga korallide vahel jalutamist või niivõrd madalas vees snorgeldamist, et korallid riivavad meie nahka. Nii paneme end aga ohtlikku olukorda, riskides korallide poolt tekitatud mehaaniliste vigastuste ja nahareaktsioonidega. Teisalt kahjustame ka mereelustikku.
Jälgige alati hoiatussilte
Kindlasti on väga oluline jälgida rannal paiknevaid hoiatussilte ja lippe – näiteks Austraalias võib randades kohata kollaseid meduuside (stingers) eest hoiatavaid märke, mille küljest leiab tavaliselt ka esmaabiks kasutatava äädikapudeli. Enne vetteminekut peavad selged olema kohalikud hädaabinumbrid ning käepärast ka sidevahend, et vajaduse korral numbrit kasutada. Kahtlemata tuleb kasuks esmaabivõtete valdamine.
Vees olles pidagem meeles kõige tähtsamat reeglit – mereelustiku puudutamine on keelatud! Nii hoiame ennast ja ka loodust. Lõviosa mürgistusi leiab aset olukordades, kus pahaaimamatult loomakest puudutatakse ning too enda kaitseks nõelab või hammustab. Sageli on ohvriteks lapsed, kes ohtu ei taju ning keda ahvatlevad mereelustiku kirkad värvid. Teatud kaitset nõelamiste ja mürgistuste eest pakuvad vees olles sukeldumisülikonnad, kuid täielikult neile lootma jääda ei saa, lisaks ei õigusta sukeldumiskinnaste kandmine mereloomastiku puudutamistkahjustamist.
Meduusid
Ainuõõssete ehk kõrverakuliste hulka kuuluvad meduusid ning välimuselt meduusisarnased Physalia liigid, meriroosid (sea anemones) ja korallid (corals, fire corals). Ohtlikke meduuse ja Physalia liike (bluebottle, portuguese man o'war) võib leida kõikjal maailmas, kuid peamiselt siiski troopikameredes. Nende põhjustatud nõelamisi esineb kogu maailmas kokku hinnanguliselt ligi 150 miljonil korral aastas ning ainuüksi Austraalias on umbes 50 haiglaravi vajavat rasket juhtumit aastas. Lõviosa neist on muidugi nii-öelda „tühised” nõelamised, kus inimene tunneb lihtsalt kerget kipitust, mis kestab mõnda aega ja siis möödub. Nõelamine võib avalduda kahe eri sündroomina: lineaarne ehk „kombitsamustriga” lööve või Irukandjisündroom.
Esimese variandi puhul tunneb inimene tugevat valu, nõelamisalale ilmub triibulaadne või meduusi kombitsaid meenutav punane, nahapinnast kõrgem lööve. Ulatuslik nahapinna haaratus võib viia südameseiskuse ja surmani. Sellist mürgistust põhjustavad suuremad täringmeduusid (box jellyfish), näiteks Chironex fleckeri ja Physalia liigid. Irukandji-haigust tekitavad väikesed täringmeduusid, näiteks Carukia barnesi, mis on sageli paljale silmale nähtamatud. Valu ja lööve nõelamiskohal tihti puuduvad või on minimaalsed, kuid 20–30 minuti möödudes haarab ohvri kogu keha ülitugev valu, kaasnevad ärevus, oksendamine, pulsisageduse ja vererõhu tõus. See võib viia südamelihase kahjustuse, kopsuturse ja ajuverejooksuni. Irukandjisündroom vajab kindlasti jälgimist ning ravi haiglas.
Physalia liikide korral on esmaabiks kombitsate eemaldamine kas mereveega loputades, pintsettide või näiteks pangakaardiga. Paljaid käsi ei tohi eemaldamisel kasutada! Samuti ei tohi kombitsaid hõõruda, sest see võib põhjustada mürgi edasist vabanemist. Seejärel soovitatakse hoida nõelatud kehaosa soojas vees (45 kraadi juures 20 minutit). Täringmeduuside korral on samuti oluline kombitsate eemaldamine; kergemate nõelamiste puhul võib samuti hoida vigastatud kohta soojas vees, kuid ulatuslike nõelamiste ning Austraalia vetes toimunud nõelamiste puhul tuleb kasutada 5% äädikalahust. Eluohtlike juhtumite puhul kasutatakse Austraalias ka antidooti (meduusiliik Chironex fleckeri ehk Australian box jellyfish).
Meriroosid ja korallid
Meriroose võib kohata troopilistes, subtroopilistes ja ka teatud parasvöötme meredes (näiteks Briti saarte rannik, Atlandi ookeani kirdeosa). Nende nõelamine põhjustab erinevaid nahareaktsioone ja lööbeid, kuid üldiselt on sümptomid ja esmaabi samasugused nagu teiste kõrverakuliste puhul. Sama kehtib ka korallide kohta. Korallid elutsevad troopikameredes ning lisaks erinevatele nahareaktsioonidele, mis võivad mõnikord kesta nädalaid ning isegi kuid, peab nende puhul arvestama ka torke- ja rebimishaavadega, mida põhjustavad kõvad korallid. Kõrverakuliste nõelamiste esmaabis ei soovitata kindlasti kasutada alkoholi ega uriini ning võimaluse korral tuleks vältida ka magedat joogivett, sest see võib osmootsete rõhkude erinevuse tõttu põhjustada mürgi edasist vabanemist mürgirakkudest.
Molluskid
Ohtlikest molluskitest saab välja tuua kaks: koonusteod (cone snails/shells) ning siniring-kaheksajalad (blue-ring octopuses). Koonustigude elupaigaks on troopilised ja subtroopilised rannikuveed ning jahipidamiseks ja enesekaitseks kasutavad nad oma londis paiknevat harpuuni, mis süstib saaklooma kehasse närvitoksilisi aineid. Inimene tunneb nõelamiskohal valu, tekivad tundlikkushäired (tuimus, „sipelgate” tunne, „ärasuremine”) ja paistetus. Edasi levivad tundlikkushäired üle kogu keha, eriti suu ja huulte piirkonda. Võib järgneda kogu keha halvatus, sealhulgas hingamislihaste halvatus. Hingamisseiskus tekib 40 minuti kuni 5 tunni jooksul. Seega tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi! Kannatanu tuleb veest välja toimetada ning eemaldada nõelatud jäsemelt kõik ehted ja muud aksessuaarid, sest kui jäse läheb paiste, ei pruugi see enam võimalik olla ning käevõru või sõrmus võib verevoolu kinni suruda. Nõelatud jäsemel kasutatakse rõhk-immobilisatsiooni. Selleks kasutatakse laia rõhksidet, millega seotakse nõelatud jäse, alustades nõelamiskohast allpool ning lõpetades kõrgemal, nii kõrgel kui vähegi võimalik (nõelamiskoht jääb samuti sideme sisse). Surve peaks sidumisel olema umbes sama tugev nagu „väänatud” hüppeliigese puhul. Pükse enne sidumist eemaldada ei tohi ning jäse tuleb paigal hoida, et takistada mürgi levimist vereringega. Kui rõhkside on paigas, tuleb järgmiseks siduda jäseme külge lahas (sobib ka näiteks mõni sirge puutükk), mille pikkus haarab nõelamiskohast nii allpool kui ka ülalpool asetseva liigese. Jäse tuleb hoida pidevalt paigal kuni abi saabumiseni. Selle kõige eesmärk ongi takistada mürgi levimist vereringega. Abi saabumiseni tuleb hoida ohvri hingamisteed avatuna, vajaduse korral rakendada südamemassaaži ja suust suhu hingamist.
Siniring-kaheksajalad
Siniring-kaheksajalad eelistavad elada madalas vees ja korallrahudel, neid võib leida Austraalias, Filipiinidel, Indoneesias, Sri Lankal ja Lõuna-Jaapanis. Siniring-kaheksajala hammustusega vabaneb kannatanu vereringesse tetrodotoksiin, mis on tuntud kui „kerakalamürk”. Enamasti on sümptomiteks hammustuskoha valu ja tuimus, kuid võivad tekkida ka oksendamine, tundlikkus- ja nägemishäired ning tõsistel juhtudel kiire algusega kogu keha halvatus. Esmaabi ja käsitlus on samasugused nagu koonustigude puhul.
Lõpetuseks – paneme pika ja hirmsa jutu kõrva taha, kuid ärgem laskem end heidutada. Seikleme turvaliselt, hoides ennast ja loodust. Ning kui kohalikud soovitavad mõnes kohas mitte ujuda või mõne julgustüki tegemata jätta, tasub neid hea nõu eest tänada ja otsida suplemiseks mõni turvalisem koht.
Tekst: Kristel Liis Põdder
Fotod: Shutterstock, Wikipedia