Tee 1060 m kõrgusele Picos de Europa parklasse oli käänuline ja järsk. Mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem oli tee peal lehmi. Seega pidi autojuht jälgima nii seda, et ta kaljult alla ei sõidaks, kui ka seda, et ta mõnele lehmale otsa ei põrutaks.
Üleval parklas puhus suur tuul ja infoputkast hoiatati meid, et tõenäoliselt hakkab kohe sadama. Et olime siia tulnud just matka pärast, ei lasknud me sellel jutul ennast heidutada ja hakkasime astuma. Ilm oli ju siiski soe ja päiksepaisteline, pilved olid kauguses.
Raja märgistus oli suurepärane. Märgid viitasid võimalikele jalutussuundadele ja radade pikkusele, lisaks oli infot kohaliku floora ja fauna kohta.
Kui olime umbes tunnikese jalutanud, möödudes vabalt ringi jalutavatest lehmakarjadest, jõudsime kõrgema mäe jalamile.
Nüüd oli näha, et vihma hakkab tõesti sadama – meie poole liikus aeglaselt aga kindlalt udupilv, mis kattis kõik, millest möödus. Tundsime end justkui parima- tel vaatekohtadel maailmalõpu tulekut jälgimas.
Istusime, imetlesime udupilve lähenemist ja vaidlesime, kas riskida edasiminekuga või minna tagasi.
Vaidluses jäid peale hispaania poisid, kes pooldasid tagasi kõndimist. Peent vihma oli sadama hakanud, kõndisime udupilves ja järjest tugevneva vihma käes. Auto juurde jõudes ei olnud kellegi kehal ühtegi kuiva kohta. Parkimisplats oli peaaegu et tühi.
Võtsime märjad riided seljast, jagasime ära vähesed varuks olnud kuivad riided ja hakkasime alla sõitma. Natuke allpool polnud vihmast enam jälgegi. Kurb oli, et matk nii lühikeseks jäi. Tegime lohutuseks hea lõuna, kuivasime ära ja läksime randa. Randasid Asturiase piirkonnas jätkub.
P.S Levinud müüt räägib, et Picos de Europa sai oma nime sellest, et need mäed olid esimesed märgid Euroopast, mida Ameerikast tulnud laevad nägid.