Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast

Kristjan Randalu võib pidada rahvusvaheliselt kõige kaugemale jõudnud Eesti jazzmuusikuks, kes on elanud nii Eestis, Saksamaal, Hispaanias, Ameerikas kui ka Inglismaal. Kaisa Tooming räägib pianistiga rändamise filosoofiast, heliloomest ja sihtkohta jõudmisest.

Eestimaa looduse vaikust hindav Randalu veetis lapsepõlve üheksandast eluaastast alates Lääne-Saksamaal. Edasi järgnesid õpingud maailma metropolides, autoriteetsetes välismaa muusikakoolides, nagu London Royal Academy of Music ja Manhattan School of Music New Yorgis. Ühtlasi on pianist lava jaganud selliste maailma tippudega nagu Dave Liebman, Ari Hoenig, Dhafer Youssef, London Symphony Orchestra jpt.

Nimekiri on vaieldamatult muljetavaldav, nagu ka mehe reisigraafik, mis lennutab teda keskmiselt 70–100 kontserdile aastas. Kuigi vähestel on võimalus nii tihedalt reisida tänu oma elukutsele, tõdeb nüüdisaja hinnatud helilooja ja pianist, et pistelised kiired põiked kontserdiga seoses pole tingimata parimad süvitsi teise kultuuriruumiga tutvumiseks. Siiski leidub intrigeerivaid erandeid, mis jätavad ka kehamällu oma jälje.

Nii käib Kristjan teise kultuuriruumiga suhestumiseks, enda vaimselt ja füüsiliselt vormis hoidmiseks jooksmas. Ilmaoludest ja asukohast hoolimata. „Mulle meeldib ühe sõbra ütlus, et sa pead võõras kohas higistama, et ühilduda selle koha atmosfääriga. Nii näed merd, ilma, valgust, inimesi ning sul tekib füüsiline mälu,” selgitab Randalu oma aastakümnete pikkust armastust.

Kristjan, veedad igal aastal suure osa ajast reisides uutesse sihtkohtadesse ning kogedes uusi kultuuriruume. Samas jõuad alati tagasi kodumaale. Mis on sinu jaoks kodu ja kodutunne?

Ennast võib tunda kodus mitmes kohas, aga kas just koduselt? See ei ole alati kodu, kus sa ise oled pikalt viibinud – kodutunne sõltub inimestest. Kodu on lähedased inimesed, pere. Nii võib kodu olla mitmes kohas. Minu kodu ja pere on siin Eestis, vanemate kodu on endiselt Saksamaal. Kui lähen Saksamaale, siis mul pole tunnet, et lähen võõrsile, tunnen endiselt, et naasen koju. Algne kodutunne on aga seotud lapsepõlvega ja esimeste teadlike mälestuste, piltide ja lõhnadega, mis on väga sügaval. Näiteks auravad asfaltteed Lõuna-Eestis pärast suvist vihma. Selliste mälestustega seondub kodu- ja kodumaatunne.

Oled öelnud, et elades aktiivse muusikuna metropolidest eemal, eeldab see enda teadlikku kursis ja vormis hoidmist, kuna keskkond mõjutab inimest nagunii. Igal keskkonnal ja kohal on tavapäraselt ka oma helid. Millised on sinu jaoks Eestimaa helid?

Tallinnas olemist võrdleksin helide mõttes maailma mastaabis väikelinna fooniga. Pelgulinnas lisab öine rongide manööverdus linnaromantikat. Maal olles märkad juba igat lendu, olgu see siis kas või juba kõrgemal olev trajektoor Euroopast Aasiasse. Üksikud maanteelt kostvad autod kauguses, muidu täielik vaikus.

Veetsid lapsepõlve Saksamaal ning oled õppinud Londonis ja New Yorgis. Millised on kontrastiks Saksamaa, Londoni ja New Yorgi helid?

Londonis elasin eeslinnades ja südalinnamelu ei olnud läbiv helitaust. New Yorgis on eriti suvisel ajal määravad konditsioneerid, mis hoiavad kogu linna fooni all – iga sisehoov kõlab nagu lennujaam. Saksamaa elukohad olid pigem rahulikud, samas on seal peaaegu võimatu viibida kohas, kuhu ei ulatuks mõne kiirtee läbiv taustamüra.

Oled öelnud, et kodumaa metsa vaikus puhastab sind nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kas on mõni riik või koht, kus sa tunned ennast Eestimaaga võrreldes võrdväärselt hästi?

Ma pigem olen mujal liikudes teadlik olukorra erandlikkusest, kuigi see võib olla korduv ja osati ka pikk. Rahu tunnetan teadmisega seoses, et sellele järgneb maaolu vaikus, mis võimaldab teistmoodi hingamise.

Maailmas on väga palju ilusaid ja koduseid kohti, kus ennast hästi tunda. Osaliselt selle tunde võlu peitubki selles, et reisimisega ei kaasne argisus või rutiin. See on kindel aeg, mida teadlikult kasutada ja nautida, see ei ole lõputu hall, mis kordub. Reisimine ja uued kohad lisavad positiivset hõngu, mis kipub kodus olles ununema. Selle mõttekäigu moraal ongi see, et tasub olla teadlikult seal, kus sa oled. Võõrsil olek aitab kodu väärtustada distantsilt. Väga kerge on kritiseerida seda, mis on, aga kui mujal olla, siis näed, et kodus on väga paljud asjad väga hästi.

Lisaks kodu väärtustamisele, millisel moel rikastab reisimine inimest?

See aitab iseennast ja maailma paremini mõista, seeläbi teisi paremini mõista ja lõppude lõpuks seda koos olekut sellel planeedil võimaldada. Arvan, et on väga erinevaid reisimise viise. Pistelised kiired põiked kontserdiga seoses pole tingimata süvitsi teise kultuuriruumiga seostumise head näited. Need kogemused võivad olla väga pealiskaudsed. Pigem on sellises olukorras enesetundmise küsimus – teada, mis on vaja selleks, et viia läbi see reis, milleks see ette võeti. Säilitada fookus ja olla võimeline omas elemendis toimima.

Natuke veel omast elemendist ja sisekaemusest – mida oled nii enda kui ka muu maailma kohta õppinud rännates?

Reisides olen õppinud stereotüüpe tajuma – mis on ülepingutatud, mis on tõsi. Samas sõlminud rahu, et see, mis sa leiad endast, on tõesti nii. Ma ei pea minema kuhugi mujale ja teesklema, et olen keegi teine. Inimesed, kes pole soome-ugri olemusega kokku puutunud, võivad selle olemusega põrkuda või võõrastavalt reageerida.

Näiteks hiljuti pidi üks sõber andma intervjuu Eestis ja ta tundis, et pidi oma emotsionaalset ruumi selleks vähendama – ta tundis ja tajus, et peab kokku tõmbama ampluaa, kus ta saab ennast väljendada. Ja vastupidi, kui mujal olles reageerida väljapoole, siis inimesed kuidagi eeldavad, et tuleb suur reaktsioon positiivsele kommentaarile. Kui sa siis naeratad ja tänad, siis võib see tunduda osaliselt isegi solvanguna. Sellised väikesed tähelepanekud kindlasti võimenduvad välismaal olles ja käies.

Palju on sul selliseid reise, kus saad reisi ennast nautida?

Mõnikord tekivad esinemisgraafikus sellised päevad, kus kontserdid ei ole järjest. Siis on jälle selliseid päevi, kus pead heas mõttes sunniviisiliselt seda aega veetma uues kohas. Sellist liikumist on palju. Kui minna vabatahtlikult puhkuse eesmärgiga reisile, siis on nõudmised aegamööda tõusnud – ma ei taha reisida selleks, et kuhugi ära minna. Ma ei reisi reisimise eksootika pärast, vaid koha, eesmärgi või inimeste pärast.

Millised on olnud kõige põnevamad kohad, kuhu oled reisinud? Palun kirjelda mõnda värvikat elamust. 

Mul oli pikemat aega ühe kinnisideena mõttes Jaapan. Paar aastat tagasi pakkus üks korraldaja mitmest kontserdist koosnevat soolotuuri. Algselt oleks ta pidanud koos minuga reisima, trajektoor eeldas mitut pikemat rongisõitu läbi maa ja kohalikku logistikat. Vahetult enne jäi ta aga raskelt haigeks ja ma olin täielikult omapäi. Saabudes oli piirkonda tabanud tugev taifuun, minugi lennule paigutati reisijaid, kelle lennud teistesse linnadesse olid tühistatud. Esimesena läksin pärast saabumist Tokyos ümber keisripalee aeda jooksma. Maas olid suurte puude murdunud oksad, tänavad pigem inimtühjad, tormine tuul. Kohaliku tähestiku dešifreerimine ilma eelteadmisteta on välistatud, samas toimivad kõik graafikud ja süsteemid laitmatult. Ilma keeleta on esialgu üllatavalt abitu tunne, kuna suuremas osas maailmast saab vähemalt inglise keelega hakkama.

Tööga mitteseotud reisidest meenub esimese asjana teadlik paariks päevaks Itaaliasse minek, et mitte midagi teha. Aga need on samuti pragmaatilised mõtted, vaadates, kuhu saab Tallinnast otse minna, et reis oleks valutu. Kui veedad kas või ühe päeva ainuüksi reisides, siis kaob puhkamise mõte ära.

Tööga seoses on tekkinud väga eksootilisi kohti, mille puhul ei tulekski pähe, et sinna minna. Aastaid tagasi oli palju Araabia piirkonnas reisimist. Jordaania piirkond ja korduvalt Liibanon, siis vahepeal jälle Iisrael ja Tuneesia, Egiptus – piirkonnad, kus kogu aeg ajad ja olud muutuvad. Üks äärmuslikumaid kogemusi oligi Dhafer Youssefi ansambliga siis, kui araabia kevad oli lahvatanud ja meil oli paar nädalat hiljem Kairos esinemine. Oli päris kummaline olla sellises linnas, kus tunned, et oled ainuke turist. Päev hiljem püramiidide juures olime peaaegu ainukesed välismaalased.

Millist tunnet tekitas sedalaadi vaikuse kogemine? 

Need ei ole tingimata kõige parema vaikuse näited. Tihtipeale on tänapäeval teatud kohtadega mingi eelhäälestus ja kui sa päriselt seal oled, siis avastad, et mingeid kohti on idealiseeritud või forsseeritud. Selles mõttes on kogu maailm Hollywoodi mõju all. Siis tekibki võrdlusefekt ja alateadlik ootus.

Konkreetselt püramiididega üritasin hoomata dimensiooni – millest me räägime, kui kõrged need kiviplokid on, mille puhul siiani keegi ei suuda seletada, kuidas need sellisel ajal kokku pandi. Pigem mõtled müsteeriumile – see on maailmaime.

Leidub ka teisi looduskauneid kohti. Minu jaoks üks lemmiktrajektoore on Saksamaalt Itaaliasse reisimisel ületada lennukiga Alpid ja Mont Blanc. See on nagu kuumaastik. Samamoodi äärmuslik näide on Norra linnast Tromsøst ning Denverist Colorados, millel on kuumaastiku efekt. Viibiksid justkui teisel planeedil. 2010. aastal käisin Antarktikas, paar päeva ületab laev Drake’i väina ning kui esimesed jäämäed hakkavad paistma, tajud koha sürreaalsust. Tihtipeale on reaalsus veel müstilisem kui virtuaalne simulatsioon.

Hiljuti naasis purjelaev „Admiral Bellingshausen“ mereekspeditsioonilt Antarktikast ning üks asjaosalistest kirjeldas, kuidas sellised kohad panevad mõistma, kui heas mõttes väikesed ja ajalikud me inimestena oleme. Kuidas koged sina reisimist, kuidas ennast positsioneerid ajas-ruumis?

See mõte on ka mul tekkinud, aga mitte just looduskaunitest kohtadest või paikadest tingituna. Pigem isegi ütleksin, et erialaselt, tihtipeale pealiskaudsetest asjadest mõeldes – alati on mingi kontingent ja tunnustused, näiteks „noor talent“, aga see kestab ainult mingi aja. Talenti võib olla, aga sellega peaks midagi tegema. Mingi ajani on noorus, aga muusiku kontekstis hiljemalt 30+ on järsku kõik sama – sinu kolleegid, sinu partnerid või inimesed, kes taotlevad sama asja, kes tahavad samal laval esineda ja järsku pole enam vahet, kas sa oled 30 või 80. 80 tekib juba legend, aga enne on talent ja pärast on legend – vahepeal on väga suur hall ala, kus tajud, et oled kõigiga igas mõttes samas paadis. Siis jõuab aja dimensioon erialaselt kohale.

Kust ammutad oma loomingusse inspiratsiooni?

Tihtipeale kipub nii olema, et midagi toimus ja sealt tekib idee. Need võivad olla väga pingelised olukorrad, mida mitteteadlikult teha – mingid viimase aja muutused, mitte plaanipäraselt ega ideaalselt liikuvad asjad. Aga kui need juhtuvad, siis tekib heas mõttes minnalaskmine ja mõistmine, et sul pole mõtet midagi kinni hoida. See on segu fookusest ja lahtilaskmisest – siis sünnivad head asjad.

Tihtipeale räägitakse lugude kirjutamisest teekonnal olemise ja sihtpunkti jõudmise kaudu. Kumb on sinu jaoks muusika loomisel olulisem, kas protsess või tulem?

Pideva tegevuse eelduseks on tulem – korraldajad tahavad publikule ikka uut oopust (plaati, kava jne) pakkuda. Samas on enamikus sellest muusikast, mille sees ma tegutsen, ka reaalajas tulem pidevas muutuses. Ise mängides ja muusikat hetkes luues tekib alati midagi kordumatut. Kulgemine ja protsess on tulemi eeldused. Muusika on aga sedavõrd abstraktne ja aeguv mateeria, et selle fikseerimine näiteks plaadile annab vähemalt mingil hetkel ka endale kinnituse, et midagi sai tõepoolest teoks.

Kumba naudid reisides rohkem, kas teelolemise filosoofilisi mõtisklusi või sihtpunkti jõudmise rahulolu? 

Ma pööran tähelepanu sellele, et vajaduse korral oleksid liikudes ka mõtisklushetked võimalikud. Kui reisimine on regulaarne osa elust, siis teel olles veedetud aeg summeerub. See ei saa olla ainult selle nimel kannatamine, et sihtpunkti jõuda. Muusikuna võivad just sihtpunktid pigem üksluiseks kujuneda, kui peale hotelli ja kontserdipaiga pole midagi muud aega näha.

Mainisid, et su muusika on pidevas muutumises. Millest lähtuvalt muutused toimuvad?

Kui tegemist on muusikaga, mille ise lood, siis tahes-tahtmata see muundub nüanssides. Aga sellist eneseanalüüsi, et kuidas muusika ajas muutub, on ise väga raske öelda ja seda saab öelda ajas tagasi vaadates. Arvan, et see on hästi individuaalse suhestumise küsimus. Mul on kolleege, kes väidavad iga päev, kuidas nad on paremaks muutunud ja targemaks saanud. Ise võiksin samas öelda, et ma pole viimased kümme aastat muutunud – see on küll nüüd liialdatud, aga ma pigem ei ole nii entusiastlik enda arengu suhtes.

Oled öelnud, et kuulsates saalides mängimine ei tekita sinus teistsugust tunnet. Milline on see aeg-ruum, kuhu rändad esinedes?

See ei saa olla sisuline eemalolek, pigem on see isikliku turvatsooni tekitamine ja enda teadlik olemine omas elemendis sõltumata ümbritsevast. Mulle pianistina on instrument vägagi määrav – kas see võimaldab muusikaliselt kõike teostada või esitab see mingeid proovikivisid ja raskusi.

Esined 9. oktoobril Jazzkaare raames Vaiko Eplikuga kontserdil „Kooskõla lahkhelid“ Vabal Laval. Kui Vaiko muusika on hästi mänglev ja kohati isegi olmeline, siis iga sinu mängitud noot kõlab isegi improviseerides väga läbimõeldult ja kõlalt ülimalt esteetiliselt. Kuidas olete Vaikoga pannud selle kooskõla enda jaoks tööle ning millisele helirännakule viite kuulajad?

Olen aastate jooksul ikka tõdenud, et paljud koostööd on põhinenud osaliselt vägagi kontrastsetel isiksustel ja looja-natuuridel. Alateadlikult tundub see olevat millegi otsing, mis saab sündida ainult ainulaadsest sünergiast. Valemina oleks see 1 + 1 = 3. Hulk Vaiko lugusid on paljudele tuttavad ja millegi äratundmine tekitab ikka mingil määral turvatunde. Sellelt baasilt võib liikuda kuhugi täielikult ootamatusse tsooni ja üllatuda, avastada ennast uuena uuest kohast.

 

Tekst: Kaisa Tooming

Foto: Frank Huegle

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga