Peterburi ööelu

Muidugi peaks iga kultuurne inimene kordki elus käima Iisaku katedraalis ja vähemalt paaril-kolmel korral ka Ermitaažis. Võiks käia ka Vene muuseumis ja Tsarskoje Selos. Aga tõeliselt kultuurne on ainult see inimene, kes teab, kuidas venelased pidu peavad, arvab Tiit Pruuli.

Muidugi peaks iga kultuurne inimene kordki elus käima Iisaku katedraalis ja vähemalt paaril-kolmel korral ka Ermitaažis. Võiks käia ka Vene muuseumis ja Tsarskoje Selos. Aga tõeliselt kultuurne on ainult see inimene, kes teab, kuidas venelased pidu peavad, arvab Tiit Pruuli.

Mõnikord tekib tunne, et kuidas need viis miljonit inimest seal Peterburis üldse elada saavad. Aastas annab taevane töödejuhataja peterburlastele vaid 62 päikeselist päeva. Külm ja pime! Kui välja arvata mõned kaunid suvekuud, läheb valgeks alles keskpäevaks ning varasel pealelõunal on linn juba peitunud udusesse hämusse ja pimedusse. Vaid Rosta sambad tühjal Börsi väljakul paistavad tulede valgel kui lootusekandjad.

Suvel, jah, on valged ööd ja kakskümmend üks Peterburi silda neljasajast tõusevad ja langevad romantikajanuste turistide rõõmuks. Ent mida teha vihmasel sügisel, külmal talvel ja porisel kevadel? Aga ju inimesed sellepärast Peter- buris elada saavadki, et pimedat aega kasutavad piiterlased pidutsemiseks. Ja pidutseda venelased teadagi oskavad, juba vürst Strogonovi ajast alates. Pidutsevad do paterija pulsa, suurejoonelisusel ja suuremeelsusel pole siis piire.

Selleks, et venelastega koos mõnusat pidu pidada, ei pea tingimata laual olema kalamari, härmas Russky Standart ja vahuvein. See pole venelase suurejoonelisuse ja suuremeelsuse ainuke avaldumisvorm. Samuti ei pea minema mõnda Peterburi lugematutest nurgatagustest soome saunadest, tellima „firmast” kalanäoga striptiisitüdrukuid ja tiibklaverisse sittuma. Piisab ka kastist kohalikust Baltika õllest, Vitjast, Sašast, Sergeist, kahest tüdrukust ja ühest kitarrist. Pidutse, siis tuleb ka armastus, ütleks venelane, kui ta oleks Tammsaaret lugenud. Aga Ljuda ei loe Tammsaaret. Ta loeb peast Aleksander Bloki ja vaatab sulle oma igatsevate silmadega otsa:

...смотретъ в глаза людские И пит вино, и женщин целоватъ, И яростъю желаний полнитъ вечер, Когда жара межает днём мечтатъ, И песни петъ! И слушатъ в мире ветер!

Et üleminek ööellu oleks sujuv, võiks alustada näiteks õhtuse kultuurse muuseumikülastusega. Viinamuuseu- mi külastusega. Peterburi viinamuuseumis saab lisaks klaasitagustele eksponaatidele nautida ka uhket viina- degustatsiooni kuueteistnurksetest teeklaasidest. Edasi võiks kava jätkuda mõne rahvakunstiprogrammiga. Neid pakuvad erinevad restoranid (Saint Petersburg, Troika), aga see on tavaliselt rohkem või vähem turistlik kräp, kus pikajalgsed rahvariietes venelannad tantsivad vaheldumisi kasatšokki ja kankaani ning püüavad lõunamaiste meeste pilke. Piiteris on tohutult palju talendikaid muusikuid, näitlejaid, tantsijaid, kes üritavad end kultuuritegelase väikesest palgast ära elatada. Paljud neist esinevad heal meelel mõõduka tasu eest väiksematel pidudel, eeldusel muidugi, et peod pole teeneliste rahvakunstnike esinemise ajaks juba muutunud orgiaks. Nii võib oma õhtusöögi kultuursemaks muuta, kuulates pelmeenide ja pliinide vahele vene romansse, laagrilaule või kaeblikku lõõtsmoonikut ja vallatuid kastanjette. Suurepärane koht sellise peo korraldamiseks on näiteks Gribojedovi väljakul asuv dekadentlik restoran Hulkuv Koer, mis 20. sajandi kahekümnendatel oli Majakovski, Ahmatova ja muu boheemliku seltskonna Kuku-klubiks. See on koht, kus lugedes Majakovskit (näiteks „tursunud pursuid kui tursad kaldal”) kohe endale mõne hingesugulase leiab.

Liikudes öö saabudes edasi pahelisemasse Peterburi, pakutakse tegevust igale maitsele. Kasiinondus on vallutanud Venemaa veelgi epideemilisemalt kui Eesti. Peterburis leiab hulgaliselt eksklusiivseid kasiinosid ja ruletilaudadega restorane (Astoria, Olympia, Papanin, Premier Casino-Club, Shangrila jpt). Need on lakutud ja igavad kohad, kus suured inimesed kaotavad ilma kireta suurt raha. Easy come, easy go! Natukenegi vahvamat vaatepilti näeb tuhandetes turutagustes, elumajaalustes ja muudes varjulistes mängupõrgutes, kus on ehedat võidurõõmu ja otse pudelisse uputatavat kaotusekibedust, kus pekstakse mänguautomaate jalaga ja lastakse rikkal vene keelel kõlada. Selliseid kohti leiab näiteks Peeter-Pauli kindluse taga Petrogradi poolel, sealkandis, kus kunagi oli üleliiduliselt tuntud piraatplaatide turg.

Mainstream-ööloomadel tasub hoida end Senati väljaku piirkonda. Seal, Vaskratsaniku vahetus läheduses paiknevad klubid Tribunal, Decadence ja Senat-Bar. Kõigis neis saab tantsu lüüa erineva muusika saatel, nii mõneski on erinevad saalid eri muusikastiilide jaoks. Aga võib ka liht- salt turvaliselt kalleid napse rüübata ja vaadata, kuidas metalsete postide ümber püüavad meeleolu luua poolpaljad näitsikud. Nii-öelda demokraatlikumad kohad on näiteks Ždanovskaja Naberežnajal asuv Bar XXXX ning Gribojedovi kanali ääres olev Kanjušennõi Dvor, kus trahteritaolistes ning suhteliselt odavamates ööklubides pidutseb tavaliselt pretensioonitum publik kui päris kesklinnas.

Puhtad erootikakohad on Golden Dolls, Maximus (Rooma stiil, võimalus koos tantsijannaga dušši võtta), Egoist (mullivanniga privaattoad), Amsterdam (saun). 500-dollarilise suguühte rõõmu võib aga rikkuda mõte suguhaiguste levikunumbritest Venemaal (umbes miljon inimest põeb HIV-i). Kui peaks olema keegi, kes neid numbreid ei pelga, küll aga ei raatsi välja anda tühist 500 dollarit, siis soovitaks oodata hommikutundideni, mil klubitüdrukute seksuaalteenuste hinnad võivad langeda kuni 100 taalani. Iseasi, kas juhuslik vahekord kell 5.30 varavalges on just kõige lõbusam ettevõtmine.

Nii erksat kohta, kui Moskva hiinalinnas asuv The Hungry Duck ehk Näljane Part, pole ma Piiteris siiski leidnud. Sama baarileti peal, kus mehed odavat õlut luristavad, tantsivad paljad tüdrukud ja harvad pole juhud, kus vastu hommikut ka suur osa publikust riideid seljast hakkab pilduma. Erksus pole mõistagi mitte kellegi paljastes rindades, vaid vabameelses meeleolus, suhtluses ja häätujulisuses.

Aga loomulikult pakub ka Peterburi suure linna stiilis kohti. On gei- (Krešniki, Mono) ja lesbiklubid (Tri El) omasooiharaile, rokiklubid (Starõi Dom) vanamoodsatele hipipohmelli põdejatele, džässikohvikud (Jazz Time Bar, Sunduk) prillidega intellektuaalidele, reggae-kohad (Jambala) rastameestele. Peterburi tippööklubides kehtib üks kindel sissepääsureegel – šveitser otsustab. Sisenemistakistuseks võivad saada nelja triibuga Adidase botased, vaene väljanägemine, liig lõbus meeleolu või lihtsalt turvamehe halb tuju. Vaielda pole erilist mõtet. „Zakon on selline”, öeldakse lihtsalt.

Parimaid Peterburielamusi saab aga kindlasti see, kes leiab endale sõbrad-tuttavad vanade piiterlaste seast. See, kes leiab avalad vene hinged, mis avanevad pärast paari viinapitsi ja Vladimir Võssotskit:

Nüüd rebin puruks hõbekaelarihma ja kuldse keti ribadeks ma taon – ning, hoolimata äikesest ja vihmast, siis üle plangu ummisjalu kaon!

Guljanie ja prazdnik on venelastele sama omased nagu petšal ja toska. Need asjad käivadki tegelikult nagu järjest, et kõigepealt jalutad tüd- rukuga käest kinni mööda Petrovskaja kaldapeal- set, siis pidutsed kõige võimatumates urgastes. Hommikul tuleb paratamatult kurbus kaduviku pärast – „kahju maha joodud rahast, kaotsi läinud kindast”, laulaks platnoi. Seda kurbust võib muidugi leevendada armsas roosatriibulises Cesme kirikus või Mõtinski saunas Mõtinski tänaval. Aga igatsus – sellest ei pääse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga