Vanausulised on teadlikult endasse sulgunud rahvakild. See aitas neil üle elada tsaariaegsed repressioonid ja säilitada oma kultuuri nõukogudeaegse ateismipropaganda kiuste. Tiit Pruuli püüdis neile ja kogu Peipsiveerele pisut lähemale saada.
Käisin mööda Peipsiveert eelmisel suvel ja tänavu jälle. Palju meeleolukaid kohti ja lihtsaid toredaid inimesi. Ja palju asju, mille sügavustesse tungimine polegi nii iseenesestmõistetav.
Piirijärve vastuolud
Istusin järveäärses pargis Mustvees ja rääkisin kohalike poistega. „Mingisse Eesti armeesse me ei lähe,” teatasid kõurikud. „Vot Venemaa armeesse läheme hoopis aega teenima!” Kaks kilomeetrit siit eemal asub 2007. aasta aprillirahutustes hukkunud Dmitri Ganini haud ja Venemaa rahaga talle püstitatud võimas monument. Kallastel rääkis üks Eesti ema mulle, et ta lapsed ei julge oma mujal elavaid eestlastest sõpru külla kutsuda, sest suured poisid käivad tänaval ähvardamas, et minge minema meie linnast.
Järve lõunapiiril pakkus kohalik ehitusettevõtja kanget viina, mis kirjade järgi valmistatud Euroopa Liidus, millel aga polnud ühegi riigi maksumärke. „Ma tellin seda kraami sealt tavaliselt kohe hulgi,” usaldas mees silma pilgutades ja peaga järve poole viibates.
Oleme harjunud, et mööda Peipsi äärt sõites müüakse teede kõrval kurki, sibulat ja suitsukala. Kas me teame, et sageli on tegu Soomest pärit rääbisega? Kunagine Peipsiääre kurgiäri Leningradi turgudel on ammugi lõppenud. Kasepää proua Ljuda, kes kunagi teenis suvega 10 000 rubla, müüb praegu hooaja jooksul tee ääres 3000 euro eest kurke ja tomateid. Summad ei ole võrreldavad. 10 000 oli väga suur raha.
Ent Raja küla Ivan, kes kaheksa kilomeetri pikkuse külatee ääres kurke müüb, püüab mu venekeelsetele küsimustele vastata väga püüdlikus, kuigi konarlikus eesti keeles. Sama teevad paljud memmed ja taadid, kellelt teejuhatust või muud nõu küsin.
Enamik neist venelastest on vanausulised. Nende kultuur, usk ja ajalugu pakkusid mulle tõsist huvi, aga vaatamata mitmele katsele ma neile õieti ligi ei pääsenudki. Ei õnnestunud mul näha isegi Raja palvemajja peidetud haruldasi ikoone. Ja nii mõtlesingi, et tore on siin matkata, aga ega ma nii palju teada ei ole osanud saada, et sellest miskit kirjutada. Jätsin artikli pooleli.
Nõnda sõitsin juuli alguses Põhja-Kaukaasiasse, et Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikis meenutada 25 aastat tagasi sinna samasse tehtud reisi. Läbi tohutu internetirägastiku ja kohaliku bürokraatia õnnestus lõpuks leida perekond, kellega olime veerand sajandi eest kohtunud. Astun hooviväravast sisse, pingil istub hallipäine memm, me ei tunne üksteist ära. „Tere,” alustan vene keeles, „ma olen Eestist ja otsin…” „Jumaluke,” vastatakse mulle viinapuuväätide alt eesti keeles, „eestlased tulid külla!” Noorem rahvas katab kümne minutiga rikkaliku laua ja hakkame meenutama. 80-aastane Jevdokia Demidovna, neiupõlvenimega Bulkina, on pärit Piirissaarelt, kodukandist on ta eemal olnud juba ligi 40 aastat. Piirisaarde on maetud kõik ta esivanemad. Ta teab, et nad tulid sinna XVII sajandil, mäletab, kuidas ta vanausuline isa oli ranguse kehastus, kes kolmapäeviti ja reedeti ei joonud piima ega söönud liha, oma toidunõusid ei andnud kunagi eestlastele kasutada, pidas jõulude, lihavõtete, jumalasünnitaja uinumise püha ja teiste pühade eel korralikult paastuaega. Koos külaga tehti ikka võimast jaanituld. Suur pere on praeguseks mööda maailma laiali, kes Peterburis, kes Austraalias, aga üks õde ka Tartus ja õelapsed Kallastel. Ja mu vanausu-lugu läks hoopis uue hooga käima, Kaukaasiast juhatati mind õigete inimeste õigetesse kodudesse Peipsi äärde.
Vanad tavad
Vanausuliste voole on ilmas üle 2000. Kõik nad teevad ristimärki kahe sõrmega, Jeesuse nime kirjutavad nad Исус, mitte reformaatorite moodi Иисус, usutunnistust kinnitavad nad „И в Духа Святаго Господа Истиннаго и Животворящаго”, mitte nagu õigeusklikud, kes kaotasid sõna „Истиннаго”, hõikavad kahe-, mitte kolmekordse halleluuja, nad on loobunud kõigist sakramentidest peale ristimise ja pihtimise, oma pühakodades teevad nad maani kummarduse, kasutades selleks käte alla pandavate vaibakeste ehk podrutšnikute abi. Kaks neist vooludest on esindatud Eestis. Lihtsalt öeldes on pomoorid leebema ususse suhtumisega, fedossejevlased ehk jumala lapsed on rangemad, askeetlikuma eluviisiga.
Mida me vanausuliste elust ja tavadest teame? Vist mitte üleliia palju. Seda, et mehed peavad olema habemikud ja potisoenguga, et palvemajas käiakse mustade rõivastega. Ka vanausuliste nimed panevad keelt väänama ja pead vangutama: Apolinaria, Feofan, Simklitikeja, Siklitenja, Miropia, Praskovia, Agafja, Demid, Anfissa.
1920.–1930. aastail oli Eesti vabariigis 8000–10 000 vanausulist. On optimiste, kes nimetavad vanausuliste praeguseks arvuks 15 000.Mõni allikas pakub, et 5000 inimest.Eesti vanausuliste kultuurikeskuse juht (ning Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimees) Pavel Grigorjevitš Varunin ütleb, et reaalne number võiks olla 10 000. 2000. aasta rahvaloenduse aegu määratles end vanausulisena vaid 2515 eestimaalast. Umbes nii palju käib kirikustatistika järgi aastas korra pihil.
Suurematest vanausuliste keskustest elab Mustvees praegu kokku 1500 inimest, Kasepää vallas 1300, Kallastel 1000, Piirissaares alla 100, suured keskused on muidugi Varnja ja Kolkja. Ja kes on siis praegu neist vanausuline? Kas see, kes käib palvemajas? See, kes järgib vanausuliste igapäevaseid traditsioone? See, kelle vanemad ja vanavanemad olid vanausulised?
Nende kultuuri saab näha Kolkja vene vanausuliste muuseumis, Kasepää samovaride ja vanausuliste muuseumis, Mustvee vanausuliste koduloomuuseumis, Varnja Elava Ajaloo muuseumis. Kohati tundub aga, et kõik ongi juba vaid ajalugu. „Kirikus käib pühapäeviti kuus kuni kümme inimest,” räägib noor neiu Jekaterina Tõlnikova Kallastelt. Ta kirjeldab rituaale: „Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Naistel on nõutav pikk seelik ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi. Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb väikestest riiderullikestest tehtud helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti). Jumalateenistus kestab kaks tundi. Pärast neid pikki tunde seismist, laulmist, palvetamist istutakse teed jooma ja suhtlema.“
Kükita (Kikita) palvemaja hooldaja, vana Trifilii Kalašnikov kinnitab Jekaterina sõnu: „Kirikulisi on vähe, kaks-kolm eite ja paar taati. Need, kes lapsepõlves ise kirikus käisid. Vanadest öistest ja pikkadest jumalateenistustest on üldse loobutud.”
Üks olulisemaid vanausuliste traditsioone, mis lisaks ristimisele ja matusekommetele siiani säilinud, on ülestõusmispühade suurejooneline tähistamine ja kulitšide küpsetamine. Kulitš on seitsmekihiline püramiidikujuline kõrge sai. Saia tipp kaunistatakse tainaribadest tehtud lehvikeste või muude kaunistustega ning tähtedega XB (Христос Воскрес ’Kristus on üles tõusnud’). Siis pannakse uhke kardemoni, kaneeli, vanilli ja rosinate järele lõhnav küpsetis rätikusse ja minnakse palvemajja, batjuška õnnistab pühadesaia ära ja siis võib seda kodus süüa. Lihavõtteaegne teenistus algab palvemajas kell kümme õhtul ja lõpeb mitu tundi pärast südaööd.
Ja muidugi on jäänud alustassilt tee lürpimise traditsioon. Teed juuakse enda keedetud suhkruga. Selle valmistamine võttis oma paar päeva, suhkrut keedeti vaiksel tulel koos piimaga. Heljo Repkina räägib, et tema ämm lisas hoolsa segamise järel poolvedelale massile vaniljet ja kaneeli, tihti pannakse maitseks veel rosinaid või jõhvikaid.
Tavade säilitajad
Mustvee vene gümnaasiumi geograafiaõpetaja Larissa Korobova on üks huvitav näide kohalikust elanikust. Larissa emapoolne suguvõsa oli Eestist Siberisse rännanud, elati Verhnaja Bulanka külas, kust sõja järel Eestisse tagasi tuldi. Pärast abiellumist asus Larissa venelasest abikaasa ettepanekul elama Mustveesse, sest siin saab ta vene keelega hakkama. Nii tuli siia põliste venelaste sekka hulgaliselt uusmigrante. „Mina arvasin ka, et mul on ju hea vene keel ja saan siin kõigest aru,” räägib Larissa. „Aga siis tuli välja, et siinsete vanausuliste keel on paljuski teistsugune. Abikaasa ei saanudki kõigest aru. Räägitakse siin vene keelt ja siis hopp! Tuleb mingi eesti või pool-eesti sõna või väljend vahele.
Näiteks „poidu požišu na trepkah” – lähen istun trepi peal. Aga mõnest sõnast ei saanud ka mina aru. Näiteks „položu barkan v krasnõi pesok” – panen porgandi punase liiva sisse. Palju on selliseid sõnu, mis on võetud eesti keelest, aga tehtud veidi venepäraseks, näiteks veel kipka, mis on saunakibu, barbar on rabarber, kelki on kelk, mannerka on mannerg. Kahjuks on see keeleline eripära viimasel ajal kadumas.”
Kõik see eriline ümbrus tekitas Larissas huvi, et kuhu ta sattunud on – keel on teistmoodi, inimesed käituvad teistmoodi, kõik on selline piiripealne. Tänaval kuuleb tihti seda, et inimesed räägivad – üks vene, teine eesti keeles, saavad teineteisest suurepäraselt aru ja see on väga tavaline asi.
Aastatel 1980–1981 hakkasid Mustvee lapsed õpetajate juhendamisel vanu asju korjama. Nii pandi Larissa innustusel alus Mustvee koduloomuuseumile. Mustvee muuseumis on praegu samovare, vanausuliste rituaalseid rõivaid, XVII ja XVIII sajandist pärit raamatuid.
Aasta eest hakati selle katuse all tegelema ikoonimaaliga. „Tallinnast tuli kunstnik Tiina Veisserik. Hakkasime meie kuulsa ikoonimaalija, Vatikanis töötanud ja Ameerikas elanud Pimen Sofronovi käekirja järele aimama. Mõnel meie lapsel on vist tõesti see jumalik anne kaasa antud.”
Praegune pensionär Heljo Repkina on Mustveest pärit eesti tüdruk, ta on siin kasvanud ja kooli lõpetanud. Seega polnud abielu vanausulise mehega talle midagi erilist. Kunagi olid vanausulistel väga ranged reeglid võõrastega suhtlemisel. Kui minia oli teist usku, siis tõstis ämm talle näiteks toitu kõige viimasena ega tohtinud isegi kulbiga seda kaussi puudutada, kust võõrausuline sõi. Mõnes peres olid vanausuliste toidunõud eraldi märgistatud, et nad ei juhtuks kogemata sööma nõudega, mida kasutavad võõrad. Nõusid isegi pesti eraldi. Külla või kõrtsi minnes võeti kaasa oma kruus ja toiduriistad. Mingeid selliseid piiranguid Heljo oma uues kodus ei tundnud. Ainuke suurem eriarvamus mehe vanematega puudutas laste ristimist, mis oli noorele emale tookord vastuvõetamatu. Seda enam, et vanausuliste ristimine käib nii, et laps kastetakse kolm korda üleni vette. Vanade kommete kohaselt ei tohtinud seda vett ka üldse soojendada. Õnneks andsid mehe vanemad lõpuks järele. Aastaid on Helju tegutsenud giidina ja tutvustanud külalistele oma kodukanti.
Kallastel kohtasin sel suvel ka Läti vanausulisi, kes olid siin laste usulaagrit pidamas. 350 aastat tagasi hakkas usu pärast tagakiusatud venelasi Novgorodi, Moskva ja Pihkva kubermangust Lätti liikuma. Poolale kuuluvas Läti osas oli tookord suur tööjõupuudus ning nii saadi Lätis maad ja tööd ja rahulikku elu. Sealsete pomooride juht Aleksei Žilko kinnitab, et lõunanaabrite juures elab vähemalt 70 000 vanausulist. Enamik neist riigi idaosas Latgales. „Daugavpilsis on meil kuus palvemaja,” lisab Aleksei poeg Joann Žilko. Väljaspool Latgalet on Riias kaks vanausuliste kogukonda: Jelgavas, Liepājas ja Ventspilsis, igaühes üks. Isa-poeg vanausulised hindavad vanade traditsioonide elusolemist päris heaks. „Jumala abiga elavad need traditsioonid veel kaua. Aga kõige aluseks on ikkagi pühade apostlite poolt meile toodud usk, mille vürst Vladimir vastu võttis ja mida tuleb noortele edasi andes säilitada.” Tugeva perekonna tähtsust kui usu alust rõhutavad lätlased vestluses korduvalt. Paludes võrrelda Eesti ja Läti vanausuliste olukorda, jäävad lätlased kidakeelseks. „Me läheks delikaatselt sellest küsimusest mööda,” ütlevad nad esmalt. Jutu sujudes tuleb välja, et tegu on „kahe eri kaalukategooriaga”. Lätis on näiteks 18 vanausuliste vaimulikku, Eestis vaid kolm (Mustvees, Kasepääl, Tartus). Eks esmalt on palju kinni rahvakillu arvukuses. Teiseks on aga Eesti kogudused omavahel parajas riius. Kallaste koguduse esimees Pavel Varunin peab vaimulike puuduse peapõhjuseks seda, et vaimulikele pole kusagilt raha maksta, kogudused on vaesed, riik ei toeta. Noored ei tule ametisse, mille eest ei maksta. Lätlastel on nüüd plaan rajada Kallastele väike religioosne seminar, Riia õppeasutuse filiaal, mis eestlasi järje peale aitaks.
Ka Leedus on umbkaudu 60 000 vanausulist, nõukogude ajal asuski Vilniuses pomooridest vanausuliste keskus. Vanausulisi leidub aga Siberist Lõuna-Ameerikani (vt Go Reisiajakiri 5/2009). Hiljuti loodi Venemaal pomooride maailmaorganisatsioon, kuhu kuuluvad Venemaa, Läti, Leedu, Poola, Valgevene ja Ukraina. Enamik Eesti vanausulisi ei pea selle organisatsiooniga liitumist praegu vajalikuks.
Nädal pärast Läti vanausuliste kogunemist Mustvees kogunesid Kolkjal neljandat korda laagrisse umbes 40 Eestis elavat vanausulist last. Õpiti kiriku ajalugu, kirikuslaavi keelt, vanu traditsioone. Õpetajateks olid teadurid ja vanausulised Narvast, Riiast, Peterburist. Laagrilistega kohtus ka president Toomas Hendrik Ilves. Muu hulgas ütles ta: „Venemaal taga kiusatud, kirikuvande alla pandud ja lindpriideks kuulutatud vanausulised rajasid Eestis uue kodu, kus eestlaste tolerantsus võimaldas neil rahus ja rahulikult oma usku praktiseerida. Nad õpetavad paljudele väikestele, kuidas enda minevikku säilitada ning on nüüd koos setude, mulkide, võrokeste ja teiste meie rahvakildudega osa Eesti kultuuri- ja ajaloo mustrikangast."
Küsisin noorukese Jekaterina käest, et millisest Venemaa osast tema esivanemad pärit on: „Ma ei teagi täpselt, ma pole mõelnudki, kõik need põlvkonnad, keda mina tean, on ju Eesti sündinud ja kasvanud."
Kala ja mehed
Professionaalseid kalureid on Peipsi Eesti-poolses servas Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu esimehe Urmas Pirgi sõnul 350–400, mõnel aastal veidi rohkem, mõnel vähem. Pirgil on hea meel, et ka nooremat põlvkonda on viimasel ajal peale tulnud. Kui mõne aasta eest oli kalurite keskmine vanus 53–54 aastat, siis nüüd on noori mehi välismaalt koju tagasi tulnud. Paljalt kalapüügist need 400 inimest üldjuhul ära ei ela, ikka tuleb muude töödega lisa teenida. Kes käib metsas, kes ehitusel, kes püüab turiste teenindada, hobikalurit nii suvel kui ka talvel järvele viia. Nagu muugi turismindus, on hobikalanduski koondunud Peipsi keskossa. Järve põhjapoolne osa tõmbab inimesi eelkõige ilusate liivarandadega. Siin olid juba nõukogude ajal paljude asutuste puhkekodud (Agro ja Kohtla-Järve MEK-i suvilad Raadnal, Kunda tsemenditehase, Vinni Näidissovhoostehnikumi ja Kohtla- Järve soojuselektrijaama puhkekodud Rannapungerjal), turismibaasid Kauksis ja laste pioneerilaagrid, näiteks ETKVL-i laager Remnikul.
Nõukogudeaegset suurkolhoosi „Peipsi Kalur” enam ei ole. 1992. aastal jagunes ta mitmeks aktsiaseltsiks. Rammusamad palad hammustas Paul Kärberg, kes laseb end Peipsi kuningaks kutsuda ja kelle juurest viivad niidid respublikaanide ja rahvasaadik Koka pätipoisteni, keda Tallinna parteikongressile hääletama kamandatakse.
„Orjapidajad,” kiruvad mehed Lohusuu metsa all. „Me ei ole talle mitte töölised, vaid orjad, не работчие, а рабы.”
Kärbergi kõrval on suurimad tegijad aktsiaselts Kallaste Kalur ja Fjodor Plessankov, Peipsi Kalamees ja Filippovid ning osaühing Latikas ja Margus Narusing.
Õnneks kala, vaatamata karmidele püügikeeldudele, veel jagub. Ahvenat on kõige rohkem, nii Eesti kui ka Vene poolele on riigid kalateadlaste ettekirjutuste kohaselt kehtestanud aastaseks püügikvoodiks 1400 tonni. See, mis aga leivale või peale toob, on koha, mida tohib püüda üldjuhul vaid 300–700 tonni aastas. Latikas ei olnudki pikka aega mingi äriartikkel, pigem kohaliku rahva toidus. Nüüd tunnevad latika vastu huvi Läti, Poola, Georgia ja teisedki. Edasi saadetakse vinnutatud, suitsutatud kala. Kalatöötlemisettevõtteid on Peipsi ääres praegu neliteist, millest üheksa töötavad, neist omakorda on päris igapäevaselt töös veel vähem.
Üks muhedamaid Peipsi kalamehi, keda olen kohanud, on kolmandat põlve kalur Margus Narusing Mehikoormast, kes praegu juhib osaühingut Latikas.
Pean tunnistama, et mina ise pole mingi kalamees, olude sunnil vahest mõne püüdnud. Ühe oma esimese kalalkäigu tegingi kunagi siinsamas lähedal, Emajõe Suursoo järve poolse serva peal. Minu kalapüük nägi välja nii, et üks väheseid mehi, kel Suursoos elamine, Võsu Jaak, sikutas koos kahe abilisega võrke paati ja mina pidin vaatama, et saak tagasi vette ei hüppa. Kasutasin töövahendina täis viskipudelit, millega kaladele pähe anda. Sestap oli nüüd põnev uurida, mismoodi päris Peipsi kalurid töötavad.
Sõitsin Mehikoorma valda, kus elab ca 700 inimest, eestlased on siinkandis arvulises ülekaalus. Mehikoorma külas on ehk kolm venelast, kes kohalikku keelt ei räägi, ülejäänud on kõik „kohalikud venelased”. Nii et kui Peipsi põhjarannikul ja keskosas tuleb külatänaval juttu alustada pigem vene keeles, siis siin saab rahulikult eesti keeles hakkama.
Margus on järvel käinud 1988. aastast peale. Ta on näinud aegu, kus kala püüdmise asemel tuli Venemaalt kütust ja metalli vedada, ta teab, kuidas käis must ja valge kalaäri, teab, kui palju sularahakupüüre kohvrisse mahub. Nüüd on ta eduka firma põhiomanik ja direktor, annab tööd umbes kuuekümnele inimesele, aga tõmbab iga päev säärikud jalga ja läheb koos meestega Peipsile. Püütakse enamjaolt Emajõest kuni Värskani, veidike ka põhja pool. Mehed on uhked, et nemad püüavad siin Lämmijärve otsa peal täpselt nii, nagu esivanemad püüdsid kakssada aastat tagasi. Kitsast Lämmijärve võib isegi pidada nagu jõeks Peipsi ja Pihkva järve vahel. Juba enne põhjatuule tõusmist, mida siin ikka ette tuleb, hakkab veetase tõusma ja vesi hakkab voolama lõuna poole. Kui tuul vaibub, hakkab vool vastupidi liikuma. Ja nii ta kogu aeg vaheldub.
Kala püütakse siin kasevaiadele asetatud mõrdadega. Sügisel, kui kask on lehed ära heitnud, lähevad mehed metsa ja varuvad kümne meetri pikkuseid kasevaiu. Oksad lüüakse maha, vaiad kooritakse siledaks. Mõrrad pannakse järve talvel jää pealt. Jääle saetakse augud sisse ja kasevaiad pekstakse käsitsi sügavale järvemutta. See on ränk töö. Mõrrad püsivad sees sügiseni. Kasevai paindub kenasti voolu käes ja jäämineku ajal. Põhjaankrut siin kasutada ei saaks. Sügisel tõmmatakse vaiad spetsiaalsete kaalupuudega välja ja vanad vaiad lähevad kütteks. Margus raiub igal sügisel enda kahe laeva jaoks kaks tuhat uut vaia. Kõik mõrrad on käsitöö, mure on selles, et vanamehed, kes neid teevad, kaovad järjest ära.
Aastas saavad kalurid tööd teha kuus kuud. Suvepäevad näevad välja nii, et hommikul kell neli minnakse järvele ja töötatakse umbes kaheksani. Ja siis saab iga mees mingi muu töö juurde minna, millega kaluri ametile lisa teenida.
Talviti ilmestavad Peipsit põhiliselt ahvenat püüdvad läti kalurid. Piirivalve on loetlenud kuni 5000 läti kalameest päevas. Paraku vaid mõned üksikud neist annavad oma panuse Eesti turismitööstuse arengusse. Vähesed võtavad mõnes ööbimisasutuses odava voodikoha, raha siia eriti maha ei jäeta. Viin ja sakuskagi tuuakse kodust kaasa.
Marguse juures käis ka külas üks lätlane, et kala püüda, sauna teha ja õlut juua. Nüüd on temast saanud Läti vabariigi president.
Margus ise on pealehakkamise ja hakkamasaamise elav kehastus. Pea töötab kogu aeg – millist kalatoodet veel võiks turule viia, kuhu eksporti laiendada, kuidas Eesti suurte kaubanduskettidega võidelda, kuidas külaelu edendada. Margusega on kohe uhke tunne külavahel ringi liikuda – astud mõne sammu, jälle on keegi kättpidi juures, et ühte või teist töö või ühistegemise asja arutada. Mehikoorma on nende ühistegemiste tulemusena viimaste aastatega kõvasti kosunud, ilusamaks ja rõõmsamaks läinud. Muidugi on raskusi ja lollusi, millega iga jumala päev võidelda tuleb, aga lause, mida Margus ikka kordab, on: „Kui oled tubli ja töökas mees, elad ilusti ära.”
Kus on kõige rohkem ehedat Peipsi meeleolu? Kui vanausulistest rääkida, siis Kolkjas, Varnjas või Vana-Kasepääl. Augustikuus on uhke sõita mööda pikka külatänavat Kasepäält Raja poole ja sibulavanikuid osta. Häid hetki tuleb alati ette Kallaste ja Lüübnitsa sibula- ja kalalaatadel, Võõpsu kalameestepäeval, Avinurme tünnilaadal ja Juhan Liivi luuleauhinna kätteandmisel Alatskivil, jaanipäeval võib hea tahtmise korral kiskugi saada.
Peipsi ääres matkates on sageli tunne, et ega riiklikult läbimõeldud regionaalpoliitikat siin ei ole. See annab ka tegevusvabaduse rahvasaadik Koka sugustele tegelastele, kes populistlike lubadustega hääli ostavad ja kuivale jäänud kalamehi lollitavad. Aga see ei ole poliitika. Õnneks on viimastel aegadel tööle hakanud aktiivne turismipropaganda, on mõned ilusad isetegemise näited (Vanausuliste ja samovaride muuseum Kasepääl, Peipsimaa Külastuskeskus, AmbulARTooriumist loe lk 26) ja palju vahvaid inimesi, kelle panus Eesti elusse võiks olla veel midagi rohkemat, kui olla lihtsalt ajalooline sibulavenelane.