Peidetud rännusihid Emajõe Suursoos

Suur on ta tõesti, see soo, ja raske tema piire tõmmata. Muidugi – ühelt poolt piirab Peipsi. Kui saaks kevadel merikotkana lennata, näeksime, et kolmandik Emajõe Suursoost on üle ujutatud. Kindlasti jääb Suursoo lõuna poole Varnjat ja põhja poole Mehikuurmat. Need kaks rannaküla võiks olla ka huvilisele rännakute alguspunktideks. Kõige mugavamini saab kanti muidugi uudistada veeteid pidi väiksemat sorti paadiga sõites.

Suur on ta tõesti, see soo, ja raske tema piire tõmmata. Muidugi – ühelt poolt piirab Peipsi. Kui saaks kevadel merikotkana lennata, näeksime, et kolmandik Emajõe Suursoost on üle ujutatud. Kindlasti jääb Suursoo lõuna poole Varnjat ja põhja poole Mehikuurmat. Need kaks rannaküla võiks olla ka huvilisele rännakute alguspunktideks. Kõige mugavamini saab kanti muidugi uudistada veeteid pidi väiksemat sorti paadiga sõites.

Elame ajal, mil üha rohkem kerkib loodusse viitu, silte, tulpasid. Üha üksikasjalikumat teavet pakuvad kaardid, mis mahuvad ka taskutelefoni. Kas otsimise rõõmu ja avastamise sügavust kipub seejuures justkui vähemaks jääma? Õnneks leidub ka selliseid paiku (sealhulgas Suursoos), mille juurde sildid ei juhata, ning keegi kuremarju korjav valge rätiga mammi võib teile jutustada loo, mida ei leia ühestki turismivoldikust. Minule kõneles järgnevatest seikadest Kastrest pärit Kalju Jakobsoo (1924–2010), kes oli pensionipõlves pataljoni Narva veteranide ühingu eestvedaja.

Kaevandu-Vorstiorg

Kõik, kes on Emajõe alamjooksul paadiga sõitnud, teavad seda kena jõelooget allpool Kastret ja enne Koosa jõe lähet. Jõgi hargneb seal kaheks, peavool läheb otse, aga haru käänab vasakule, moodustades väikese saare. Ligi kilomeeter pärivoolu edasi saavad veed uuesti kokku.

Kuidas kohaliku rahva poolt Kaevanduks hüütud haru tekkis? Ajaloolased teavad, et Põhjasõja ajal 1704. aasta mai alguspäevil kohtusid Rootsi ja Vene laevastikud Emajõel Uue-Kastre kantsi lähedal.

Jutud selle kokkupõrke üksikasjadest on Kastre kandi madalatel maadel põlvest põlve suust suhu käinud. Sajad venelased olevat kaevanud ühe ööga kraavi üle soo, avanud jõele uue tee ja pääsenud nii oma laevadega kuninga vägede selja taha. Rootslased sattusid lõksu, sest nad olevat tulevast võitu ette tähistanud ning nende tunnimehed tukkunud. Kärgatas ühepoolne lahing. Kes löödi seal kohe Liiva- Annuse ordu rüütliks, kes sattus Peetri ehk Peeter Suure kätte vangi. Rootslaste komandör lasi end aga koos lipulaeva Carolusega õhku.

Kui see hirmus mürts käis, siis olevat soolikad lennanud. Kohta, kus need maha sadasid, hakkas rahvas kutsuma Vorstioruks. See jääb Kastrest kaks kilomeetrit Võõpste poole, püsib praegugi alles, maantee kulgeb sealt lohust läbi.

Carolus lendas küll õhku, kuid mitte jäägitult. Kalamehed teadsid aastakümneid vraki asukohta Kastre all. Laevakuju olla läbi vee näha olnud, kui paadiga üle sõitsid. Koputasid aeruga, siis kumises. Oli hea ahvenapüügi koht, sest laeva ümber läks järsku sügavaks – ja selliste kohtade peale hoiavad vöödilised kalad meelsasti.

Pärast 1960. aastatel tehtud jõesüvendamist ei ole Caroluse vraki suhtes täit selgust. Kuskil seal jõepõhjas ta siiski ilmselt tukub.

Kes seda ei usu, vaadaku pilti leivanoast, millele Kalju Jakobsoo meisterdas käepideme just lipulaeva tekiplangust (üks tuttav sukelduja kinkis talle 1956. aastal plangutüki). Kes tahab aga juhtunust lugeda kirjanduslikku ülevaadet, võtku kätte Herbert Salu 1954. aastal Lundis ilmunud raamat „Surmatrummid ja pajupill”.

Lööv Võngjärve ääres

Telk näib olevat 21. sajandi paratamatus, kui soovitakse metsas ööbida. Siiski võib seda asendada roheline katus.

Ahja jõgi jookseb alamjooksul läbi Jõmmsoo ja jõel on seal laiad ühendused kahe järve, Võngjärve ja Ahijärvega. Võngjärve servas elas läinud sajandi keskpaiku Jankaks kutsutud mees. Just nimelt elas, kevadest sügiseni. Jankal polnud telki, tema magas oma ööd rohelises löövis ehk lüüvis – nagu kirikus.

Kui külastate Võngjärve serva, leiate sealt eest soise pajuvõseriku. Viimane oligi Jankale ehitusmaterjal energeetiliselt igati soodsa löövi ehitamiseks.

Suurel pakupõõsal raius ta keskkoha lagedaks, oksad tükeldas põrandaaluseks ja seejärel sidus äärmised pajuladvad keskele kokku. Muidugi mitte nööri, vaid nõtkete kaseokstega! Kuidas ta seinad tihendas? Muidugi mitte presenditükkide, vaid pilliroosalkudega. Pehmeks mööbliks sobisid heinasülemid. Selline onn püsib värskendamise korral aastaid, Janka oma tarvitasid aastatel 1945–1946 metsavennad, ka Kalju Jakobsoo.

Kui olete mõne päeva Võngjärve ääres omaehitatud löövis veetnud, võib juhtuda, et ei tahagi enam mobiiltelefonist sõnumeid lugeda. Igavust ei tule seal seepärast kannatada. Janka valmistas luudasid, punus korve ja müüs need sügislaatadel maha.

Põder Koosa jõe lähtes

Põtradel paate ei ole ning sildu nad kasutada ei taha. Nemad ei saa üle jõe muudmoodi kui ujudes. Näha põtra üle Emajõe ujumas võib inimesele olla ilus elamus. Et seda kogeda, peab ootama tunde, päevi, nädalaid näiteks Koosa jõe lähtel. Võibolla peab Suursoos ära elama terve elu, et seda kord näha.

Kui põder ujub, ega ta siis palju pead veest välja tõsta saa. Kord sidusid Varnja mehed jõge ületavale põdrale naljapärast mootorinööri sarvedesse. Kui loom jalad põhja sai, läks ta kalpsadi-kalpsadi soo poole, tõmbas nööripidi starteri mootori küljest lahti ja kadus koos sellega. Varnja mehed olid mitu päeva soo pealt nööri otsinud ega leidnudki seda.

Kalju Jakobsoo silitas kord üle jõe ujuva põdra sarve. Põdral võis küll pabin olla, kuid midagi hirmsat temaga ei juhtunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga