Pärlite pärl Burgersi loomaaed

Asutamisest alates eraloomaaiana tegutsenud Burgersi loomaaiast Hollandis on tänu juhtide innovaatilisele loomule sadakonna aastaga kujunenud üks loomaaianduse säravamaid pärleid maailmas.

Kui loomaaiale nime pärandanud Johannes Burgers 31. märtsil 1913 Heerenbergis oma toonase põhiliselt tulundusliku, ent märkimisväärse kollektsiooniga fasanaariumi ka üldsusele külastamiseks avas, ei osanud ta ilmselt nii suurejoonelisest arengust unistada.

Uus meelelahutuslik ja hariv paik võitis rahva hulgas kiiresti poolehoiu ja juba kümne aasta pärast koliti kogu vahepeal muude elukatega tublisti täienenud ettevõtmine oma praegusesse asupaika, provintsipealinna Arnhemi põhjaosas. Sõbra ja aatekaaslase, Hamburgis Stellingeni eraloomaaeda pidava Carl Hagenbecki eeskuju järgides rajati sinna muuhulgas ka Hollandi esimene röövloomade võredeta ekspositsioon. See põhjustas mitu linnavolikogu eriistungit, veendumaks, et seesugune rajatis endas linnakese elanikele ikka tõesti ohtu ei kätke.

Teise maailmasõja eelõhtul asusid ettevõtet juhtima tütar Lucie ja tema abikaasa Rainier van Hoof, teadmata, kui suured purustused ja häving linnakest lähiajal ees ootavad. Nende kiituseks peab küll ütlema, et koos äärmiselt lojaalse personaliga suudeti sõjajärgsete aastatega üleni varemeis loomaaed taas üles ehitada.

Uuendustele avatud

Poeg Antoon van Hoof koos abikaasa Gretega, kes 1962. aastal juba kolmanda põlvena selle loomaaia ohjad üle võtsid, olid eriti innovaatilise loomuga ja asusid energiliselt uuendusi ette võtma ning lisaks loomadele ka nende loomuliku elukeskkonna eksponeerimise peale mõtlema. Nii avati üksteise järel lõvipark (1968), mis laiendati hiljem (1975) Aafrika stepi ekspositsiooniks, kus külastajad said kolmveerand tundi kestva rongisõiduringi vältel imetleda paljusid segaekspositsioonidena elavaid Musta Mandri elukaid. Üheskoos primatoloogist venna Jan van Hoofiga avasid nad 1971. aastal seni enneolematu ekspositsiooni, kus sõbraliku kooslusena elas loomulikus ümbruses korraga paarkümmend eri soost ja eri vanuses šimpansi ning kriitikute ennustatud veresauna ei tulnudki.

Vihmametsa ekspositsioon

Sellega nende hoog ei raugenud, vaid kogus üha hoogu ning pärast mõningast katsetamist väiksemas mahus, millest praeguseks on saanud nn mangroovidžungel, avati 1988. aastal pooleteise hektari suurusel katmikalal troopilise vihmametsa ekspositsioon. See kujutab endast kolme maailmajao − Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Kagu-Aasia − troopilise vihmametsa ökosüsteemi mudeleid, kus modelleeritakse kogu elustikku ja nende piirkondade looduse ökoloogilisi seoseid. Selle ekspositsiooni pidulikul avamisel kõlasid mitmest suust vihjed suurejoonelise ettevõtmise võimalikust pankrotiohust, kuid külastajate aastane arv hüppas hoobilt kahekordseks: 600 000-lt 1,2 miljonini. Osavasti restoranide, hotellide ja muu lisategevusega kombineeritud äri vedas siiski välja ning uued jätkuvad ideed puhkesid õitsele.

Kivikõrbete ekspositsioon

Neli aastat hiljem avas külastajatele uksed teinegi suurejooneline ökosüsteemi mudel – 7500 m² suurune Arizona ja Põhja- Mehhiko kivikõrbete ekspositsioon, kus rahulikus vaikuses jalutavad külastajad kogevad, kui mitmekesine ja põnev võib kõrbeelustik tegelikult olla.

Alates 1998. aastast asus oma vanemate kõrval loomaaia eri tegevustes tõsiselt kaasa lööma vahepeal majandust õppinud ja panganduses tegutsenud neljas sealsete loomaaednike põlvkond ning üheskoos jõuti aastatuhande vahetuseks valmis veel ühe ökosüsteemi mudeliga – Burgersi ookeaniga, kus 11 maailmamere eri piirkondi modelleerivas osas ringleb ühtekokku 8 miljonit liitrit kunstlikult segatud merevett, milles paiknevale elustikule saavad külastajad pilku heita läbi 100 m² suuruste akrüülvitriinide.

Väsimatu Antoon van Hoofi suhteliselt varajase lahkumise järel on viimased kümmekond aastat kogu seda suurt majapidamist vedanud tema poeg Alex van Hoof, kes traditsiooniliselt teeb seda koos abikaasa Bertine ja ema Gretega, kes on enim kursis oma kadunud mehe arvutute ideedega. Kolmik on juba jõudnud üheskoos käiku anda võimsa tänapäevase konverentsikeskuse (2007) ja rajada järgmise, Kagu-Aasia maismaaelupaikade mudeli Burgersi Rimba (2008).

Teadusuuringud au sees

Paljude muude teemaparkideks arenevate loomaaedadega võrrelduna eristub Burgersi loomaaed selle poolest, et unarusse pole jäetud ka seal peetavate eluvormide liigikaitset ja teadusuuringuid, mille tulemusi rakendades on ehk lootust muuta eksootilisi looduskooslusi kestlikumaks. Selle tegevuse rahastamiseks on 1980. aastal ellu kutsutud Lucie Burgersi nimeline heategevusfond.

Igatahes oleks Johannes Burgersil põhjust rind kummi ajada, kui ta näeks, mis on tema sajanditagusest ettevõtmisest järgmise kolme põlvkonna tegevuse tulemusel saanud.

Kel on mahti minna Hollandisse kogu seda põnevat ilu oma silmaga kaema, peab kindlasti endale varuma tublisti aega, et süveneda nende ühelt poolt üsna sarnaste, ent samas ometi erinevate, mitmelt poolt maailmast kokku toodud eluvormide võrdlemisse ning veeta samas üks mõnusalt põnev päev.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga