Parima reisiraamatu kirjutas Aime Hansen 1

2009. aasta parim reisiraamat on Aime Hanseni teos “Jaipur-Delhi-Himaalaja: Reiskohvrist leitud lood” (kirjastus Varrak). Lisaks auga väljateenitud aule kuulub Aime Hansenile 15 000 krooni reisiraha, mille paneb välja reisibüroo Go Travel.

Auga võivad tiitlit „Parim reisiraamat“ kanda ka Peeter Vähi reisikiri „Siiditeel“ (kirjastus Pilgrim) ja Peeter Vihma raamat „Kättpidi Keenias“ (Eesti Ekspressi kirjastus). „Siiditeel“ autor saab oma järgmise reisi toetuseks 10 000 krooni ja Peeter Vihma 5000 krooni.

Žürii, kuhu kuulusid ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand ja Go Reisiajakirja toimetaja Tiit Pruuli, luges ja vaagis 23 läinud aastal ilmunud teost.

Toomas Kiho:

"Aime Hanseni raamat reisikohvrist leitud lugudega ei mahu kevadise suurvee kombel oma sängi. See polegi õieti reisiraamat, kus autor alustab oma kirjeldusi sekeldustest viisade ja piiriületustega, tegu pole raamatuga, kus lugeja ees rulluks lahti üks konkreetne reis rohkem või vähem tundmatusse kultuuri. Ei, siin esitatakse valmiskirjanduse kujul fragmente India, Kašmiiri jt kultuuridest, kus tegelastena liiguvad ringi rohkem või vähem kirjanduslikud persoonid – tõsine, kaasakiskuv, lummav lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Kaasaandeks õpetus mõista võõrast kultuuri. Õieti ongi tegu novellikoguga, korraliku ilukirjandusega, mis peaks reisikirjanduse asemel novelliauhindadele kandideerima. Siin, reisiraamatute seas on ta nagu liiga suureks kasvanud poiss väiksemate seas. Kaalukategooria on teine – ilusam, ilukirjanduslikum. Kahtlemata on tegu 2009. aasta reisiraamatute seast teosega, mis kõige ehedamat lugemiselamust pakub.“

Tiit Pruuli:

"Tõepoolest, sel aastal ei tekkinud žüriil hetkekski kahtlust, kes saab peapreemia. Küll aga valmistasid pisukese pettumuse mõned tuntud tegijad, kellelt varasema põhjal oleks rohkemat oodanud. Mele Pesti ja Kristjan Jansen on kindlasti võimelisemad paremateks tekstideks kui „Mate ja miljon mahla“ meile pakub. Mitu teost (Indrek Jäätsi „Aasia päevikud“ näiteks, Aleksander Maastiku „Otsija lugu“) poleks nagu toimetajakätt näinudki. Lii Undi „Illusioonimeistris“ polnud kaugeltki seda värskust, mis tema eelmises India-raamatus. „Minu“ sari tõestas, et oskusest uudisnuppu või ajalehekommentaari teha ei piisa, et komponeerida oma mõtted mahukamaks ja terviklikuks teoseks. Kokkuvõtvalt – heade ja väga heade kõrval oli mitmeid üllatuslikult keskpäraseid raamatuid ja hulga kehvakesi.“

Toomas Kiho:

"Peeter Vähi raamat „Siiditeel“ üllatab suurepärase vormistusega, mis on sedavõrd laitmatu – fotode kõrge kvaliteet, küljenduse ja toimetamise meistriklass –, et esmapilgul tekib oht „ülekuumenemiseks“: teost kätte võttes võib sattuda eksiteele, et tegu on pelga kinkeraamatuga. Eksitus! Vaadake raamatu SISSE. Siit vaatab vastu korrektne ja täpne reisikiri, haarav jutustus ühest konkreetsest reisist koos kõigi pisi- ja suur-asjadega. Esimesteks pidades iga matkaga kaasnevaid sekeldusi, teisteks aga suurkultuuride vahendamist, ning – mis kõige tähtsam – siit saame päris kenasti aimu, mis tegelikult toimub maailma suurima kontinendiga, selle iidsete kultuuride ja sõttakistud rahvas- tega. Võimas lugemiselamus seegi.“

Tiit Pruuli:

"Nii Aime Hansen kui Peeter Vähi tunnevad kirjeldatavat ainevalda ja kultuurikonteksti tõesti põhjalikult, on sellega tegelenud aastaid, kui mitte aas- takümneid. Nad ei tee lihtsalt ridu, vaid räägivad olulistest ja tähendusrikastest asjadest. See, koos hea jutustamisoskusega, ongi nende edu tagatis.“

Toomas Kiho:

"Tahaks rääkida veel paarist eristujast. Kui reisiraamatute üldfooni loovad eesti neidude lood sellest, kuidas pooljuhuslikult välismaale satutakse, seal endale mees leitakse ja naitutakse, siis sellest diskursusest on mõnusaid eristujaid. Esmalt Petrone kirjastuse eriraamat „Minu Eesti“, mille autoriks Justin Petrone – Itaalia juurtega ameeriklane, kes leiab endale eesti naise ja Eestimaa. Mõnus ja hariv sissevaade meie kodumaasse (kahjuks ei kvalifitseerunud Justini raamat ingliskeelse originaalteksti tõttu meie konkursi raamidesse).

Või ootamatuid pöördeid seediv vabatahtlikuna Aafrikasse sattunud Peeter Vihma. Või Aleksander Maastiku reisikiri Austraaliasse (Elmatar), mis hoolimata täiesti tänapäevasest sisust ja moraalist on kirjutatud 80 aastat tagasi. Sellest saame kindlust, et polegi see meie maailm nii lõplikult üleilmastunud. See vist ongi olulisim ja positiivseim järeldus, mida 2009. aasta reisikirjanduse põhjal teha võib.“

Tiit Pruuli:

"2008. aastal parima reisiraamatu kirjutanud Roy Strider eristub ka sel aastal. Tema „Minu Mongoolia“ (Petrone Print) pole selline tavaline reisilugu, kus edvistav autor püüab meie ette laiali laotada kõik oma teadmised maast, kuhu ta juhuse tahtel korraks on sattunud. Nonde raamatute häda on see, et ega neil reisidel ju ülemäära palju väliselt erutavat ei toimu ja raamatustki saab üks igav ja lünklik turismiteatmik. Ja sisemist erutust ei julge või oska autorid üleliia hästi kirja panna. Juba Roy esimene raamat, mis kõneles Nepalist ja Tiibetist, oli hästi kirglik, täis poliitilisi ja sotsiaalseid pingeid. Nüüd aga räägib ta oma väga isiklikku ja erutavat armastuse lugu ning läbi selle jõuab diskreet- selt meieni ka tükike Mongooliat. Kuigi Roy ise ütles teose esitlusel, et tegelikult oleks see lugu võinud juhtuda ükskõik millisel maal, on Mongoolia antud juhul suurepärane taust. Budistlik Mongoolia on maa, kus „buda munkade vennaskonna armastuse kaunidus“ kaunistab ka kõiki neid, kes sellest siiralt osa tahavad saada. Ja stepi ääretus, taeva sinisus ning suurte Euroopa linnade kaugus annab ainulaadse võimaluse eemal vilkuvate taevatähtede vaatlemiseks. Ainult et Lõunarist ei paista sealt kätte.

Roy oli Mongoolias vaid paar nädalat. Mina olen seal käinud mitu korda ja lisaks Mongoolia kohta väga palju lugenud. Ja kuigi ma ei saanud sellest raamatust teada ühtegi enda jaoks uut fakti, oskas Roy oma põgusa Mongoolia-kogemuse minugi jaoks huvitavaks kirjutada.

Minu jaoks eristuvad teistest toredasti ka Avantüristid ehk Berit Renser ja Terje Toomistu oma romaaniga “Seitse maailma“ (Petrone Print) ning Liis Kängsepp Lõuna-Ameerika reisikirjaga „Mina, vandersell“ (Pegasus). Neil tüdrukutel on julgust teha paljusid asju teistmoodi. Kui edaspidi lisandub julgusele veel rohkem oskusi ja teadmisi, siis on siit oodata toredaid tulemusi.“

MANITSUS TEELEASUJALE

Infoajastul on kirjutajate ja lugejate kaua püsinud tasakaal paigast ära nihkunud. Vahel tundub, et kuna kõik kirjutavad, siis kellelgi polegi aega lugeda, mistõttu kriitiline tagasiside kirjutatul puudub – selle puuduse tõttu tekib igal kirjutajal ekslik võimalus end kirjanikuks ning kirjutatut kvaliteetseks tekstiks pidada.

Kuni üha uusi tekste uputatakse võrguavarusse, pole katki midagi, aga iga väljatrükk muutub keskkonnakoormuseks ja pahatihti ka -reostuseks. Jah, ka reisikirjandust peaksid kirjutama eeskätt kirjanikud – inimesed, kes suudavad nähtu kirjeldamisele lisada üldistusi ja kellel on kujutlusvõimet, et täita võõra kultuuri või looduse vahetu kogemise lühiajalisusest pilti jäävad lüngad. Nagu reisikirjanik Thomas Swick hiljutises kolumnis defineeris: „Kui kõik kirjanikud on loomult autsaiderid, kes seisvad toimuva tunnistajatena kuskil perifeerias, siis reisikirjanik on kahekordne autsaider. Ta eirab korduvalt selle äri põlist reeglit kirjutada ainult seda, mida tead. Ta on vaatleja, kes pahatihti isegi ei tea, mida ta vaatleb.“ (Not a Tourist, www.worldhum.com)

Selles olukorras ei aita muu kui hiilgav kujutlusvõime ja oskus kujutlusi kirjalikult vormistada. Tähestiku tundmisest ja arvutist viimaseks ei piisa. Eelöelduga mittearvestamine on paraku tekitanud ka Eesti turul reisiraamatute külluse, milles kahlamine on aeganõudev nagu reisimi- ne ise, kuid villa paraku jääb väheseks. Mõnevõrra üllatav on, et enesekriitilise meeleta autoritel õnnestub praegugi, mil raha varasemaga sama uljalt ei loobita, nii tihti ja hõlpsasti leida kriitikameeleta kirjastajaid, kes tooreid, sisutuid ja tarbetuid tekste on valmis raamatuks vormima.

Lühike meelespea neile, keda juba oma reisimuljete raamatuna avaldamise kiusatus vaevab, kuid kes ei ole veel tulemuseni jõudnud: kui kuidagi teisiti ei suuda, siis kirjutage, kuid võttes arvesse, et mis on loetav blogis, ei kõlba avaldada ajalehes; et ajalehejuttude summa ei anna kokku raamatut; et raamat oleks raamat, vajab ka kirjanik või muidu kogenud autor toimetajat nii sisu kui keele kohendamiseks, samuti kujundajat. Raamatumass, mis neist ametimeestest mööda hiilides turulettidele valgub, on ehk kasutatav pärisraamatute kaanetäidiseks, mitte enamaks.

Kaarel Tarand