Kõik algas sellest, et maailmas on olemas Facebook. Näoraamat. Paralleelmaailm. Ühel päeval, see oli paar aastat tagasi, ilmus sinna sümpaatse näoga isand, kes paistis silma sellega, et ta kirjutas palju ja pikalt. Pikemalt, kui fb-s seda tavaliselt tehakse. Ta kirjutas nagu päevaraamatut iseendale, aga tegi seda üsna omapärasel moel – ta jutustas lugusid. Mõned neist olid dramaatilised. Mõned naljakad. Mõni oli hirmus. Osa läks üle ääre oma sõnavalikus. Salapärasust lisas fakt, et too mees, Risto Laur, kirjutas oma jutte kusagil seal kaardil ülevalpool – Islandil. See andis kirjutatule seiklusliku mõõtme. Vähemalt minu silmis.
Ristot märkas ka Laine Randjärv. Kuidas tema on asjaga seotud, sellest kohe räägin.
Laine on alates 2010. aasta sügisest kirjastuses SE&JS kokku pannud mitmeid raamatuid. Täpsemalt viis, üks neist on päris tema oma raamat („Sillad üle piiride”). Polnud siis ime, kui tal sündis mõte panna Risto Lauri fb-vested ja lood raamatusse. Mõeldud-tehtud.
Ma ei tea, kui paljud teist tunnevad Ristot? Olgu öeldud, et mingis mõttes on ta pöörase natuuriga. äkiline ja kärsitu. Seda ühest küljest. Teisest küljest aga taktitundeline, õrna hingega, malbe. (Neid viimaseid omadusi õppisime me kirjastuses alles pärastpoole tundma.) Risto haakumine Laine ideega toimus silmapilkselt ja pöörases tempos: lugusid hakkas tulema nagu Vändrast saelaudu.
Ega ma õieti teadnudki, kuidas asjad arenesid, sest Laine ja Risto suhtlesid ju omavahel. Neil olnud kokkulepe, et kirjastajat esialgu ei tülitata. Möödusid nädalad, olin kogu loo juba unustanud. Siis äkki tuli Lainelt lohefail: vaata, Risto jutud on nüüd siin koos. Nägin ja veendusin – jutte oli igasuguseid. Karvaseid ja sulelisi, igat sorti triibulisi. Ka sõnatuks võtvaid, kus tekstis rohkesti f-, m-, p-, j- ja muude selliste, teate-küll-tähtedega algavaid sõnu. Kuigi kõik ilusasti kirjanduslik ja sobivas kontekstis. Ilma f- või j-tähega sõnata ei oleks mõnel lausel üldse olnudki mõtet.
„Meil on ka fotosid vaja,” teatas koostaja. „Mis arvad, kui kasutame Iurie Belegurschi pilte Islandilt?” – „Iurie Bele… Kes too veel on? Kust sa ta leidsid?” – „Facebookist muidugi!” Laine oli imestunud, et niisugust lihtsat asja peab seletama. Ta oli teinud taustatööd ja jutustas mulle Iuriest ja Ristost. Iurie on Moldaavia poiss, aga elab Islandil. Rändab pildistades ringi, on maailmakuulus fotokunstnik, tema pilte on ilmunud kõikide ookeanide taga. Iurie tunnuslause: „Important things in my life – photography and my family.”
Risto oli enne Islandile minekut Eestis tuntud džässmuusik, rokkooperi „Tüdruk ja draakon” (The Girl and the Dragon) autor. Risto tunnuslause: „Kui ma poleks 86. aastal pioneerijuhile diskol viinajoomisega vahele jäänud, võiksin täie veendumusega väita, et minu sünnist alates on absoluutselt kõik asjad siin ilmas hästi läinud.”
Risto esimene kiri kirjastusele oli pärit justkui mõnest varasemast sajandist, sest see algas ja lõppes viisakuste ja rohkete austusavaldustega. Kui see poleks saabunud fb-s, oleksin võib-olla kuulnud pärgamendi krabinat. – „Kas Risto kirjutas sulle?” päris Laine. „Kirjutas, aga ma ei saanud aru, milles küsimus. Ta lihtsalt kiitis, et küll on vahva.” – „Las ma „tõlgin”,” ütles koostaja. „Ta tegelikult kirjutas, et ootab lepingut.” – „Aga sellest ei olnud sõnagi…!”
Teos valmis, ilma et keegi meist oleks kordagi kohtunud Risto või Iuriega. (Muuseas pole nemad ka ise siiani teineteist silmast silma näinud.) Paralleelmaailmad… Kujundaja Andres Tali ja Laine panid tekste ja pilte kompositsiooni, failid lendlesid edasi-tagasi. Lühikese aja jooksul saabus kirjastusse oma pool tosinat erinevat trükimaketti. Vahepeal nad vaidlesid, sest Lainel oli oma ettekujutus, Andresel oma. Ja muidugi oli olemas veel ka autori oma. Raamat kuulas nad kõik ära ja käis vaikselt oma teed. Habent sua fata libelli.
Aeg läks ja kätte jõudis jaanipäev. Lugesime korrektuuri, raamat pidi kahe nädala pärast minema trükikotta. Mis te arvate, millega samal ajal tegeles autor? Õige, ta saatis koostajale lakkamatult uusi jutte, juures äge hüüumärk: JUST NEEd peavad tingimata jõudma raamatusse. F-tähega sõnu oli uutes lugudes märksa vähem.
Oli harilik laupäev, kui helises telefon ja mu kõrvu kostis viisakas bariton. Risto soovis teada, kas ma olen olemas ja mis olukorras (Laine „tõlkes” ’kui kaugel on raamatu ilmumine?’). Seisin dilemma ees: kuidas saab raamat ilmuda, kui sinna kogu aeg uusi lugusid lisatakse? – Et kirja teel on hõlbus igasugu asju lahendada, lendles Islandi suunas lühike fb-kirjake: austatud Risto, jätke palun järele, teeme teise osa veel...
Fb-fluidum, mis viib inimesi taevastes avarustes kokku, on seletamatu. Mis on põhjus, et tahad paralleelmaailmas palju asju südamelt ära rääkida, millest muidu ilmtingimata vaikid? Kuidas õnnestub Ristol olla oma lugudes hingepõhjani avatud? Osav stiil, julgus või modus vivendi? – Iuriet pole ma tänapäevani kohanud, aga ta fotod kaunistavad Risto Lauri raamatut „Islandile. Teekond ja päralejõudmine”. Müstilised fotod. Kui neid tükk aega silmitsed, leiad ennast pildilt, otse seikluste keskelt.
Raamat „Islandile” tõi esitlusele rahvusooper Estonia Valges saalis kokku palju häid inimesi. Risto soleeris klaveril, sõbrad seltsisid ansamblimänguks. Risto abikaasa Tiiu laulis islandi keeles. Moldova suursaadik Mr Victor Guzun pakkus oma maa haruldasi veine ning Islandi suursaadik T. E. Kristín A. Árnadóttir oli õnnelik, et just tema maalt sai alguse põnev rahvusvaheline koostöö.