PAKISTANIS – teekond hirmust armastuseni 1

Rene Satsi veetis rahutu Pakistani erinevates paikades pea kuu aega, ta jagab GO Reisiajakirjaga päeviku vormis unikaalseid kirjeldusi ja fotosid kohtadest, kus valge inimene on suur haruldus ja kuhu enamuse jalg sattunud ei ole, ning avaldab katkeid avameelsetest vestlustest kohalikega nii Pakistani eluolust kui ka kohalike inimeste tulevikuunistustest.

70ndatel mängiti Pakistanis džässi. Tehti palju pulli ja sõna ohtlik ei olnud igapäevases keelekasutuses paaris sõnaga riik. The Beatles tuli külla. Hipid liikusid läänest Karachisse, olles väsinud Vietnami sõja mõttetusest. Voolas õlu. Jumal nägi, et see kõik läks liiga lõbusaks, ja pani 1978. aastal võimule mehe nimega Muhammad Zia-ul-Haq, kes omakorda otsustas, et oma võimu ankurdamiseks võiks püksitaskust välja tuua 1400 aastat vanad islamiseadused ja neid ilma naljata rakendama hakata. Kõik, mis saadi kinni panna, pandi kinni − muusikapoed, baarid, ööklubid, kinod... Riigilt, mis oli tegelikult ju puberteedieas − Pakistan avas iseseisva riigina oma silmad alles 1947 − võeti ära võimalus omapead, aeglaselt, oma identiteet leida.

Seega, kui mina pärast kogu seda madinat lõpuks Pakistani sattusin, ei leidnud ma sealt enam ühtegi hipit.

08.11.17 Karachi ja minu hotell

Istun varahommikul kell 5.45 taksos, uudistan esiaknast välja. Näen unist teed ja pimedust. Ühtäkki ilmub vasakule poole mootorratas, millel istuvad kaks meest, näod kaetud, kaelas automaadid. Üks koogutab ennast natuke, et aknast sisse kiigata. Välkmõte on see, et karjun juhile, et pane gaasi juurde, keera järsult vasakule, rammi nad teelt välja, aga siis hoopis lehvitan mootorratturitele. Nad kaugenevad.

Hotelliks on elumaja. Ümbritsetud kõrge kivimüüriga, mille peale on keegi usin inimene kedranud nii palju okastraati, et taevast pole näha. Suured raudväravad krägisevad lahti ja püssiga mees juhatab mind sisse. Talle on ümber kere keeratud (ilmselt sama inimene, kes igale poole okastraati keris) üüratult suur lint, mis kannab kirja „Turvamees”.

Minuga on internetis ühendust võtnud Amishi-nimeline kohalik, kes tahab mind Karachis aidata, saan temaga hotelli fuajees kokku. Ta on kolmekümneaastane ja tegeleb finantsasjadega. Ulatan talle Iiri viski ja ta rõõmustab: „Nüüd läheb joomaks!” Ütlen, et viigu ta kallis viski pigem koju. Amish astub väravatest välja, juhatab mind enda auto poole ja seletab, et kodus tema üksi ei joo ja külalisi tal ei käi – ta elab emaga. „Me külastame ühte vähestest restoranidest, kus tohib alkoholi tarbida!” ütleb ta. „Aga kuidas sa pärast sõidad, kui täis oled?” huvitun, olles elavnenud teemast, et kuskil siin maal siiski tohib avalikult alkoholi pruukida. „Selle peale mõtleme siis, kui võtnud oleme!” paneb Amish masinale hääled sisse.

Istume Prantsuse restoranis ja ma silmitsen pettunult menüüd – lootsin süüa midagi kohalikku. Tellin lihatüki ja panen lauale väikese töötava diktofoni. „Räägi kõik ära! Mis Pakistanis üldse toimub ja miks?” Mulle tundub, et minu lauakaaslasel kolu jagab ja ma ei pea pettuma. Laskume huvitavasse vestlusesse Pakistani olemusest.

Ütlen Amishile, et jätame äkki täna õhtuks hüvasti ja ma jalutaks hotelli – mäletan teed. „Sind tapetakse maha, kui siin purjus peaga kakerdad,” sumiseb Aamish pehme keelega. „Ma viskan su ise ära, see on turvaline.”

Restorani ees seisab automaadi ja habemega turva. Võtan automaadi toru otsast kinni ja hõigun Amishile: „Küsi ta käest, kas ta seda kunagi kasutanud ka on?!” Mees rapsab toru mu peost lahti ja käratab inglise keeles: „Olen küll!” Lisab siis aga viisakalt: „Tänan külastamast, tulge jälle!”

09.11.17 Üliturvatud kaubanduskeskus

Jalutan kaubanduskeskusesse. Sinnaminek võtab seitse minutit. Kissitan päikese käes silmi ja vaatan suure ebamugavusega musti lippe majade küljes, mis minu jaoks näevad välja nagu ISIS-e lipud, kuigi tean, et need on šiia moslemite plagud. Šiiidid on üks enim notitud gruppe teiste moslemite poolt, seega ilmselt neil peab ähvardav lipp olema. Selle lühikese jalutuskäigu jooksul ei näe ma ühtegi valget inimest ja pole elu sees varem enda nahal sellist uudishimu tundnud. Uudishimu mõjub siiski pigem sõbralikult, kuigi nägudelt seda välja ei loe. Hiljem ütlen mitmele Pakistani mehele, kellega tuttavaks saame, et kutid näevad teil siin kõik välja nagu südametud liharaiujad, aga naised on see-eest kenad.

Kaubanduskeskuse ees seisab seitse automaatidega meest. Sinised turvamehe- ja politseivormid. Poodi peab sisenema metalliotsija kaudu ning telefon võetakse korraks ära ja uuritakse seda. Ja ma tahtsin osta vaid ühe väikese jogurti.

10.11.17 Vahejuhtum saatkonnas

Mul on vaja teha Afganistani viisa. Jalutan nende saatkonda otsima. Ekslen igal pool ja pildistan. Enamasti inimesed naeratavad, ainult üks vanem naine käib mul pidevalt järel ja karjub, et ma peaksin surema ja ta tahaks mind näkku tulistada. Olen eksinud. Küsin ühe vanema sõduri käest teed. Ta seletab mulle. Meie ümber on kogunenud rohkem kui sada inimest. Tee serval peatub seitse autot. Saan aru, et olen sensatsioon ja ilmselt kohas, kus ma ei peaks üksinda olema.

Põgenen taksosse. Sõjaväelane koos saja inimesega karjub juhile orientiirid. Sõidame. Kohe silman ka Afganistani lippu. Tean seda lippu omast arust hästi. Tean lipuvärve! Peatan auto ja sisenen saatkonda.

Järjekord oli rohkem kui tund aega. Räägin lõpuks ametnikuga. „Teil on huvi meie maa vastu? Soovite paar päeva külastada? Miks ka mitte, meil on tore maa!” tundub ta kuidagi liiga õnnelik ühe ametniku kohta. Ulatab mulle viisataotluse, palub see ära täita ja mina annan talle kaks oma fotot.

Palun kohe varsti fotod tagasi, annan tagasi täitmata ankeedi, vabandan ning lahkun (olles pilgu paberile heitnud, sain aru, et viibin hoopis Liibüa saatkonnas).

Olen leidnud õige saatkonna, jalutanud mere äärde ja naine, kes soovis mind näkku tulistada, leiab mind üles. Kuulen, ise Araabia mere soolast õhku hingates, kuidas keegi jooksuga läheneb, pööran ringi, ning ta karjub tatti pritsides mulle näkku: „Mine siit linnast välja ja sa leiad seal oma lõpu!” Ma ei ütle midagi, sest saan aru, et ta on lihtsalt hull. Taganen.

11.11.17 Vestlused kohalikega

Kell 20 on Amish mind viinud enda sõprade juurde, kellest ühele kuulub Karachi üks vanimaid kebabiurkaid. Istun viie mehega, lobiseme, ma söön ja kuulan, kuidas nad räägivad, et ma poleks tohtinud seal rajoonis ringi jalutada, kus ennist käisin. „Ma ei käiks seal eales üksi ja ma olen kohalik,” ütleb restorani omanik, kes näeb välja nagu karu. Turtsatan. „Sellistes kohtades peab alati autoga olema," ütleb teine, kes näeb välja, nagu oleksid Kalevipoeg ja nägus Saudi Araabia naine mingi segaduse käigus lapse saanud.

Kuulen, et igaüks neist on Karachis vähemalt kaks korda relva ees seisnud. Tänavaröövide käigus.

„Enamalt jaolt läheb röövimine okeilt,” ütleb karu, „Aga vahel läheb valesti ka − probleem on selles, et siin on liiga palju vaeseid ja mõtlematuid noorukeid ning neil on relvad.”

Karachis elab rohkem kui 26 miljonit inimest. Kui tuleb talv, siis tungivad sinna veel tuhanded hinged, kellel on põhja pool külm (Karachi on kuum aasta ringi) ja kellel pole ei elukohta ega süüa. Loen lehest − veel kaks aastat tagasi sai relvastatud röövide käigus Karachis surma keskmiselt kuus inimest päevas.

13.11.17 Üllatus

Saan tuttavalt e-kirja, et olgu ma homme hommikul kell 5 valmis − lähen kaasa kooliekskursiooniga, et näha midagi imelist ja haruldast. Mul pole aimugi, kui haruldane ja imeline on see koht, kuhu mind viiakse.

14.11.17 Seal, kus valge inimene on haruldus

Kell 5 varahommikul võtab Shariar mind auto peale. Ta on nägus kutt, kelle ema on asutanud kooli, kuhu suundume. Buss väljub sealt. Koolil on ülihea kuulsus ja ma olen huvitunud vestlemisest õpilastega. Kui üldse on võimalik kell viis hommikul innustunud olla, siis olen selle tipul.

Saabume koolimaja hoovi ning vaatan tund aega ehmunult pealt, kuidas punt häbelikke õpilasi kellegi Zain Mustafa käest kohutaval kombel pragada saab, kuna neil pole reisiks vastavat riietust. „Me läheme kohta, kus isegi meie oleme turistid, mitte ainult sellised,” − ta osutab minu peale − „ja külades, mida me näeme, on inimesed maailmast nii eraldatud, et võiks neile kultuuriliselt natuke hingamisruumi anda, enda ihu korrektselt katta ja mitte tulla skinny jeans'idega." Saan aru, et läheme kuskile väga erilisse kohta. „Ma olen teis kõigis väga pettunud,” ütleb Zain lastele. See hetk lähen ja tutvustan ennast. „Ka sinul pole õiged jalanõud!” käratab Zain minu lause peale, et mina olen Rene ja Eestist.

Kuulen Shariari käest, kes see Zain Mustafa on − karismaatiline arhitektuuriajaloolane, mõjuvõimas isik, kes viib meid Ranikoti kindlusesse, mille keskel on kõigi poolt unustatud külad, kuhu tema projekti järgi ehitatakse parasjagu kaev ja veejaotussüsteem.

Olles julgust kogunud, marsin Zaini juurde ja ütlen selge häälega, et mul on vahetusjalatsid kotiga kaasas. Zain ütleb, et teda ei huvita see absoluutselt, ning teadustab, et kõik võivad nüüd bussi minna − sõit algab.

Buss peatub. Zain: „Meiega liitub unikaalne aju, arhitekt, kellelt on võimalus selle pika matka jooksul palju õppida!” Bussi astub väike, nooremapoolne neiu. Rija on nimi. Ma ei tee temast üldse välja. Ta hakkab õpilastega mõtteid vahetama.

Ranikoti kindlus − 32 kilomeetrit müüri Pakistani kõrbes. Oletatavasti vanem kui Hiina müür. Siin pole palju turismi. Kompleks asub Dadu’le lähedal, mis on tuntud paharettide kants Pakistanis. Ohtlik naabruskond oli see, enam ilmselt mitte.

Zain annab õpilastele loengu ajaloost. Keegi ei tea, miks see kindlus siin on. Keegi pole siin väljakaevamisi teinud. Vastused on veel maa sees peidus − kes siin elutsesid ja kelle eest ennast kaitsti selle kindluse abiga?

Jalutan eemale. Olen üksi kõrbe ja ajalooga. Saan aru, et olen kohas, mida ükski mu sõpradest näinud ei ole. Olen kohas, mida enamik lääne turistidest näinud ei ole.

Olen habras, olen tänulik, olen sõnatu.

Märkan lapsi ja teen nendest pilti. Nad on surmani hirmunud. „Need lapsed pole elu sees pikka valget meest näinud,” öeldakse mulle hiljem. Huvitav, kas sellistest hetkedest sünnivad müüdid, mida kantakse põlvkondade kaupa edasi? (Kas mina olengi lumeinimene?)

Tagasitee pimeduses. Buss kihutab aegajalt vastassuunavööndisse, ehmatades laiali vastu tulevad sõidukid. Ükskõik mis hinnaga, aga meie bussijuht tahab kiiremini kohale jõuda.  Ma olen emotsioonide poolt maatasa tehtud, ma ei jaksa isegi selle kihutamise käigus enda elu pärast karta. Õpilased magavad. Kuskile on kadunud 220 võileiba, mis oli teele kaasa tehtud. Rija tuleb minuga rääkima. „Kas ma tohin sinu kõrvale istuda?” küsib nooruke arhitekt ja meie järgnev vestlus muudab minu arvamuse inimsusest. Ma usun nüüd omakasupüüdmatusse headusesse. Ma usun, et see eksisteerib. Enne eriti nagu ei uskunud.

16.11.17 Odavam ööbimiskoht

Tuleb leida odavam elukoht.

Siin pole relvastatud valvet, tegemist on trellitatud akendega elamuga, mille vastuvõtulauaks on kirjutuslaud, mille taga istub terrorist. Vähemalt tundub nii mulle ja ka Amish, kes mind siia on sõidutanud, sosistab: „Ma ei usalda seda kohta üldse!” Öeldu peale tuleb ühest toast välja veel mitu inimest, keda Amish ei usalda, ja ta läheb kiiresti minema, hõigates, et suhtleme feissbukis! Tuba on kõle ja voodi on kõva, aga see kõik on odav ja olen rahul. Vähemalt kuni selle hetkeni, kui raske metallist dušiotsik vannitoas toru otsast lahti tuleb ja mulle pähe kukub. „Mille eest ma maksan siin!?” kiunatan mõttes ja silitan valusat muhku peas.

Uksele põmmitakse kõvasti. Viskun vedruna voodist välja ning jään aluspükste väel, selg küürus nagu kassil, keset tuba seisma. Aknast välja ei saa – trellid on ees. Kes seal ukse taga peksab öösel? Hirm on suur. Saan aru, et olen und näinud.

Üritan akna ees olevate trellide kruvisid noaga lahti keerata.

18.11.17 Rija loomaaiaprojekt

Rija helistab ja ütleb, et võttis vaba päeva, sest tahab mulle midagi näidata.

Oleme Karachi loomaaias ja Rija sõnab:

„Ma kujundan siin kõik ümber. Nii, et loomadel oleks vaimselt hea. Projekt on töös ja neli päeva tagasi virutati labidas esimest korda mulda.” Mina pakun, et see labidas on samas kohas ikka veel mullas. Kontrollime mu väite üle – tõepoolest, labidas ongi seal. Aga paar väikest auku on kaevatud, seega on mul ainult pooleldi õigus.

Luban endale, et tulen aastate pärast siia loomaaeda tagasi, sest on nii uhke tunne tunda inimest, kes kogu loomaaia ringi kujundab. Loodan, et kui uuesti tulen, on opossumil rõõmsam nägu peas.

Auto peatub, astun välja ja peaaegu kerjuse labakäele, mis minu poole sirutub. Kerjus ise lebab maas ega vaevu püsti tõusma. Oleme Zaibunnisa tänaval Saddari linnaosas. See osa Karachist oli kunagi elavaim – siin leidus rohkesti hotelle, igal pool olid baarid ja ööklubid. Voolas alkohol, käis tants. Siis tuli šariaat ja lõbu võeti käest ära. Nüüd on hotellid kinni – silmitsen kurvastusega neid ilusa näoga, kuid kasutult seisvaid maju. Keerame Burns Roadile, kus leidub hulgaliselt toidukohti, astume ühte uberikku sisse, istume plastmasstoolidel, sööme näppudega kebabi ja räägime sellest, kas jumal on olemas või mitte. Rija targutab, et ei ole, ja mina oma kebabist rasvaste huultega puterdan, et mina arvan ka nii.

Kohalikuna ei ole tegelikult eriti hea mõte rääkida Pakistanis kõva häälega sellest, et jumalat ei ole olemas.

20.11.2017 Lahore ja Mekayl

Lahore, Pakistani Punjabi pealinn. Siin ootab mind Mekayl (ma ei tea siiani, kuidas seda nime õigesti hääldada). Pakistani kutt, kes õppis Dublinis, minu elukoha läheduses ülikoolis. Ma pole teda päris elus kohanud, aga ta lubab mulle tasuta elamise ja „palju musta huumorit”. Muidugi ma pean minema.

Lennujaamast väljudes tunnen Mekayli kaugelt ära. Pakistanlastel, kes on mõnda aega läänes elanud, on minu meelest teistsugune kehakeel.

Lahore’is ei torka silma politseipatrulle ega sõjaväe kontrollpunkte. Seda linna on iseloomustatud kui Pakistani kultuuripealinna. Loodan, et järgnevate päevade jooksul suudan ennast sellesse väljendisse sisse kruvida.

Peatume sünge olemusega hoone ees. „Oleme kohal!” ütleb Mekayl. Tulen autost välja ja loen maja pealt silti: „Kõige parem psühhoteraapiakeskus Pakistanis”.

Maja kuulub minu võõrustaja isale. Tal on selliseid keskusi veel. Ta on kuulus psühhoterapeut, kes järgib oma teraapias lääne meetodeid ja tema keskustes töötab palju inimesi Inglismaalt, Taanist ja mujalt. Minu kamber on trellitatud akendega ruum, mis oli algselt mõeldud eriti halvas seisukorras patsientide ööbimiskohaks. Vetsupotis on kondoom, mida ma kuidagi veega alla uhatud ei saa – see sulpsatab üha uuesti ja uuesti pinnale. Seinal on tohutu suur joonistus, mis kujutab surnud inimeste nägudest kokku pandud Aafrika kaarti. Mekayl näeb, et ma seda teost hirmunult jõllitan, ning teatab uhkusega: „Tõin selle fuajeest, et su tuba veidi hubasemaks teha!”

Meil on siin majas käsutada kokk. „Mis sa süüa tahad? Kokk valmistab ükskõik mida!” Huvitav, kui kulbikuninga käest kama tellida, kas ta läheb seda ülesannet täita üritades põlema nagu kratt, kes on pandud jõest sõelaga vett välja kandma?

Ma ei taha süüa, tahan lihtsalt rääkida. Mekayl on šiiit ning ta seletab mulle oma usu erinevusi sunni islamist, räägib terrorismi tekkepõhjustest ja muust, kuid kuna ta on viis pläru ära tõmmanud ja seitse õlut sisse pigistanud, siis kordab ta ennast, unustab minu küsimused ära ning hüppab teemade vahel nagu känguru. Informatsiooni asemel saan kaks tundi pudru ja kapsaid. See, et Mekayl mulle arvutist oma jutu illustreerimiseks läbisegi lumiste mäetippude ja Pakistani tüdrukute pilte näitab, ei aita. Lähen oma tuppa ära.

Öösel koputatakse uksele. „Sisse!” Siseneb kokk, lükates enda ees ratastel suurt kandikut, mille peal on potid aurava karriga ja hunnik naani. „Mekayl käskis tuua,” ütleb unise ja õnnetu ilmega kokk.

21.11. 2017 Kohtumine psühhoterapeudiga

„Ma teen hommikuse suitsu ära, saan päeva käima ja siis läheme toidufestivalile,” pistab Mekayl pea ukse vahelt sisse. Toit mulle meeldib, kuid festivalide suhtes ma nii positiivselt meelestatud pole. „Mis veel head tulemas on?” küsin kavalalt. „Meid viib sinna minu sugulane – ta on 26 aastat Pakistani armees kõrge koha peal olnud, mõtlesin, et sul on huvitav temaga rääkida." Väga hea!

Enne minekut sööme konventsionaalset Pakistani hommikusööki halwa poor'it − pehmet halvaad kikerhernepüree ja õhukese leivaga. Väga maitsev, aga nii rammus, et terve päev enam midagi muud süüa ei taha.

„Kui India ja Pakistan jälle sõtta läheksid, kes võidaks?” küsin autosse potsatades. Sõjaväelane vaatab mind sõbralikult ja ütleb, et tore on minuga tutvuda. Siis seletab, et ilmselt sõtta enam ei minda, kuna mõlemad on tuumariigid, aga India kindlasti korraldab palju pahandust piirialadel ja provotseerib kõvasti. Pakistanis reisides olen aru saanud, et kõik on India süü – kõik kahe maa vahelised sõjad, kestvad piirikonfliktid ja halb toit. Mulle seletatakse see kõik siin väga hästi ära.

Oleme jõudnud Mekayli isa residentsi. Viimane oli avaldanud soovi minuga kohtuda. Toidufestival oli nagu festival ikka, ainult et tänu kikerhernepudrule maos ei suutnud ma seal midagi süüa. Maja on üüratult suur ning rõdul seisab sumisedes punt inimesi, klaasid käes. „Mõne isa kursuse lõpetamine,” pakub Mekayl. Astume esikusse ja Mekayl koputab ühele mitmetest massiivsetest ustest. „Sisse!” põriseb bassihääl. Magamistoas voodil lebab suur ja sõbraliku olekuga vanem mees, kelle kohta Mekayl mulle eelnevalt rääkis, et ta on olnud enamiku oma elust pühendunud alkohoolik. Vahetame viisakused, teener toob kooki. Teine kokkupuude teenritega. Nad ei naerata, nad ei vasta minu tuhandele tänule. Nad liiguvad nagu õhk ja on harjunud, et neid õhuna koheldakse. Minus tekitab see ebamugavust. Eelistan elu ilma teenijateta.

Psühhoterapeudiga on huvitav vestelda. Ta on ateist − mis on Pakistanis haruldane − ja julgeb avalikult jumala olemuse üle muiata (näen, et Mekayl tunneb ennast siinkohal ebamugavalt). Mees seletab, et Pakistanis on kakskümmend protsenti inimestest nii-öelda keskklass ja ülejäänud jäävad alamklassi, kus puudub haritus ja elementaarne elatustase ning see tekitab äärmuslust, millest sünnivad probleemid, mis muidu nii ilusat ja sõbralikku maad varjutavad. Ta vestab põhjas kõrguvatest mägedest, mida asustavad rahumeelsed hõimud, kes räägivad oma keelt ning kellel on mõnikord vaimseid probleeme, sest nad „usuvad liiga palju vaimudesse, kes tegelikult ei eksisteeri”. Ta käib seal paar korda aastas teraapiat tegemas. Ka kõige kõrgemal asuv küla saab temalt tasuta abi. Sinna jõudmiseks kulub kümme päeva. Tore mees. Ütlen: „Loodan, et külastate kunagi Eestit!” „Kas te seal peale vene keele ka mõnda muud keelt räägite?” uurib ta.

Meile on antud auto koos juhiga ja sõidame läbi Lahore’i külla luuletajale, kes on mind kui kauget reisumeest palunud enda juurde õlut mekkima. Silmitsen tänavaid ja silma ei jää kuskilt seda Lahore’i ilu, mida piltidelt nägin. Samuti ei aita ilusa pildi loomisele kaasa ka see, et oleme sisenenud kaitsetsooni – rajoon, kus enamik maju kuulub sõjaväelaste peredele, seega on ala tihedalt piiratud relvastatud patrullidega. Aastal 2014 tapsid terroristid Peshawaris sõjaväele kuuluvas koolis 132 last. Nad tegid seda karistuseks armee edukate operatsioonide eest maa bandiitidest puhastamisel. Pärast seda siin turvameetmetega kokku ei hoita ja see jääb ilmselt veel kauaks ajaks nii.

Luuletaja maja on grandioosselt ilus, aga poeet ise sellises kanepiuimas, et pean teda toetama, kui tuppa läheme. Ta räägib mulle, et avaldab uue luulekogu ja selle nimeks saab „Kuutõus”, mitte „Kõndides katkistel munadel murtud jalgadega”, nagu ta esialgu plaanis. Lisaks tuleb veel välja,  et ta on bipolaarne ja teda on üks kord absoluutselt ilma põhjuseta tulistatud. Ta teeb Mekayliga koos paar kanepipläru ja mul hakkavad silmad vett jooksma. Vestlus muutub samuti veidraks, sest üks nendest esitab mulle küsimusi ja enne kui jõuan suu lahti teha, siis teine juba vastab minu eest. Küsija ja vastaja rollid vahetuvad. Mina olen mängust väljas.

22.11.17 Pepsi reklaamid ja kõikvõimas salaagent

Kõnnin üksinda ringi. Lahore’i vanalinn on ilus! Kultuuri täis, higistades igast poorist välja ajalugu. Iidsed linnamüürid, mille sisse on  sokutatud Pepsi logod. See magus vedelik spondeerib siin kõike. Islamabadis nägin Pepsi logosid prindituna politsei kontrollpunktidele.

Lahore’is on palju mošeesid, aga kuulsaim neist on vast Badshahi mošee, mille tagasihoidlik väärikas jõulisus pääseb eriti tugevalt mõjule õhtuhämaruses. Mošee vastas asub palju soovitatud restoran Cucoo’s Den − restoran, mis väljastpoolt on nii ilus, et pead seda suu lahti vahtima. Siis lähed sisse ja vahid suu lahti vaatepilti, mida pakub katuselt õhtune Badshahi, ja lõpuks vahid suu lahti arvet, mis on kolm korda suurem, kui ootasid.

Saan restoranis tuttavaks mehega, kes ütleb end töötavat ISI-s (Pakistani salateenistus). Räägime, et Karachi on natuke ohtlik. „Karachi on jah ohtlik kant, kus tänaval kõndida eriti üksi ei tasu, siin Lahore’is võid aga juba igal pool käia ja kui lähed Islamabadi, siis seal võid tänaval magada, kui tahad,” naerab Osama (jah − Pakistani salateenistuse agent, kelle nimi on Osama).

 Osama ütleb, et kui mul on paberitega mingi jama või üldse mingi jama, siis ta saab mind aidata. Minu suureks üllatuseks selgub järgnevatel päevadel, kui ma tahan oma viisat muuta, et Osama ongi see, kes ta ütles ennast olevat, aga see on juba pikem jutt.

23.11.17 Kõhedust tekitav sõit Islamabadi

Rawalpindi bussijaamas hakkab mind enda auto poole füüsiliselt tirima üks mees. „Lähme!” ütleb ta ja imestab, kui ma närvi lähen. „Kuhu kurat me lähme? Sa ei tea, kuhu ma lähen, mina ei tea, palju sa raha tahad, aga muudkui läheme?!” huilgan eneselegi üllatuseks nii, et kõik kuulevad. Mees hakkab vabandust paluma, palub nii härdalt, et mul hakkab temast kahju. Lepime mulle sobiliku summa kokku. Pean sõitma Rawalpindist Islamabadi. Rawalpindi ja Islamabad on kaksiklinnad, viimane sellest paarist noorem − terve linn ehitati alles kuuekümnendatel.

Oleme vuranud rohkem kui tund aega. Seikleme monotoonselt vaestel tänavatel kahtlaselt kaua ringiratast ja umbkeelne juht võtab telefoni, et helistada. „Palun, ei mingeid kõnesid,” ja näitan talle, et ta telefoni ära paneks. Hakkan ise kaarti uurima ja viin meid kohale.

Pakistanis olid inimröövid alles hiljuti rahvussport. Olukord on hetkel palju turvalisem. Aga parem karta kui kahetseda suvalises autos keset pimedust, mida sa ei tunne.

Jõuan Mekayli isa järjekordsesse kliinikusse, kus mulle on katusel ette valmistatud tuba ja minu käsutusse on antud kokk, kes küsib kogu aeg, mida ma süüa tahan. Esimene õhtu ütlen talle: „Üllata mind!” ja valmistun mõnusaks kohalikuks hõrgutiseks. Ta teeb mulle hamburgeri. Söödan sellest enamiku salaja kassile.

24.11.17 Pakistani sümbol ja ootamatu kohtumine metsloomaga

Loivan jala Faisali mošeed vaatama. See asub Margalla mägede jalamil ning on üks Pakistani sümboleid. Kohapeal saan aru, miks. Grandioosne ehitis! Pakistani pered tahavad minuga kogu aeg pilti teha ja see viib mind mõttele Margalla mägedesse põgeneda.

Uurin ühe turisti käest, kuhu ronida saan, ilma et ära eksiks. Mulle näidatakse kätte rada, mis viib mäe tippu.

Mõtlen tihedas metsas kõmpides: „Tahan, et midagi põnevat juhtuks.” Seisan silmitsi suure metsseaga. Taganen vaikselt. Olen hirmunud. Väga. Loom jälgib mind, kuid  näib ükskõikne. „Hea siga, hea siga,” korrutan.

Tihedas palmistikus hüppab järsku minu pea kohal ringi paarkümmend ahvi. „Vaat see on juba palju parem põnevus,” ütlen omaette. Ikka põnev, aga soolikate väljalaskmise võimalus on tunduvalt väiksem.

25.11.17 Joosepi-nimeline vabatahtlik

Kuulsin Islamabadi kristlikust kogukonnast ja vabatahtlikust õpetajast nimega Joosep, kes iga päeva õhtul maja katusel lastele tunde annab. Kohtun temaga katusel ja uudistan, kuidas koolitöö käib. Joosep räägib mulle kristlaste raskevõitu elust islamimaal. Tagakiusamine on sage. Näiteks peatas eelmine päev Joosepi auto politsei, kes, nähes lubadel tema kristlikku nime, küsis ülbitsedes, miks ta üldse on teel ülikooli (ta oli teel oma ülikooli) − kristlastel ei tohiks olla õigust haridusele!

26.11.17 Kulinaarne üllatus - kartulisalat

Norra saatkonna turvanõustaja abikaasa palub mind nende residentsi külla. Aias on piknikulaud, millele asetatakse külm Saksa pudeliõlu, viilutatud singid, Euroopa juustud ning... ning... kartulisalat. Ma lähen nii härdaks, et teen esimest korda elus toidust telefoniga pilti. Tuju tõuseb lakke ja raban suurel hundikoeral põskedest kinni ning teen eesti keeles: „Oh-nii-nunnu!”. Koer rabeleb lahti, taganeb põõsastesse ning enam sealt välja ei tule.

Norralanna räägib oma kogemusest Pakistanis − mees on saatkonna tööga rahul ning tema ise üritab kohalike koolide olukorda parandada. Kartulisalati kõrvale kiidab ta Pakistani kogemust − see on koht, kus peab ehk natukene ettevaatlik olema, aga üldiselt on kõik hea. Mina keskendun sellele, et süüa ära nii palju kartulisalatit, kui keha võimaldab.

28.11.17 Mis ootab Pakistani ees?

Jalutan läbi Islamabadi. Sõbralik, rahulik linnake, kus elab sama palju inimesi kui Eestis. Paljud nendest tahavad minuga koos pilti teha. Hakkan kaaluma modellikarjääri Pakistanis.

Olen kutsutud Overseas Pakistanis Foundationi juhtkonnaga kokku saama. Ma isegi ei saa aru, kuidas. Pakistanis on kõik nii sõbralikud. Istun hiigelsuures kabinetis kahe tähtsa tegelasega ega saa täpselt aru, mida seal teen. Nemad ka ei saa, aga mõlemale poolele pakub pinget. „Nii ilus ja põnev maa, tohutu potentsiaaliga turismiks, aga mida teha, et see maa veel paremaks ja ohutuks muuta?” küsin tähtsa, aga halvasti sõnastatud küsimuse. „Religioossed seminarid tuleb kinni panna,” ütleb üks meestest ja seletab: „Sinna saadetakse lapsed, kelle vanematel pole raha, et neid kooli panna. Need kohad aga annavad hariduse asemel ajupesu, teevad lastest fundamentalistid juba õrnas eas.” „Kas te ei karda sellist vaatenurka avalikult välja öelda?” küsin imestunult. „Kui karta, siis ei saa üldse elada. Ei tohi karta ja peab iseendaks jääma,” ütleb mees kuldsed sõnad. „Arvate, et Pakistan liigub selle poole, et seminarid lõpetada?”  küsin veel. „Jah, Pakistan liigub ainult paremuse poole ja kiiresti,” ütleb ta veendunult ja valab mulle veel teed.

Selle mõttega võikski minu välkpäeviku lõpetada. Pakistan on teel paremuse poole ja enamik sellest teest on juba kõnnitud. Olles ise näinud, olen selles nüüd kindel

Tekst ja fotod: Rene Satsi

1 KOMMENTAAR

  • Muhammad kommenteeris

    Järjekordne hullukesest turist, keda õnneks eesti maksumaksja raha eest välja lunastama ei pea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga