PAKISTANIS – teekond hirmust armastuseni

Rene Satsi veetis rahutu Pakistani erinevates paikades pea kuu aega, ta jagab GO Reisiajakirjaga päeviku vormis unikaalseid kirjeldusi ja fotosid kohtadest, kus valge inimene on suur haruldus ja kuhu enamuse jalg sattunud ei ole, ning avaldab katkeid avameelsetest vestlustest kohalikega nii Pakistani eluolust kui ka kohalike inimeste tulevikuunistustest.

70ndatel mängiti Pakistanis džässi. Tehti palju pulli ja sõna ohtlik ei olnud igapäevases keelekasutuses paaris sõnaga riik. The Beatles tuli külla. Hipid liikusid läänest Karachisse, olles väsinud Vietnami sõja mõttetusest. Voolas õlu. Jumal nägi, et see kõik läks liiga lõbusaks, ja pani 1978. aastal võimule mehe nimega Muhammad Zia-ul-Haq, kes omakorda otsustas, et oma võimu ankurdamiseks võiks püksitaskust välja tuua 1400 aastat vanad islamiseadused ja neid ilma naljata rakendama hakata. Kõik, mis saadi kinni panna, pandi kinni − muusikapoed, baarid, ööklubid, kinod... Riigilt, mis oli tegelikult ju puberteedieas − Pakistan avas iseseisva riigina oma silmad alles 1947 − võeti ära võimalus omapead, aeglaselt, oma identiteet leida.

Seega, kui mina pärast kogu seda madinat lõpuks Pakistani sattusin, ei leidnud ma sealt enam ühtegi hipit.

08.11.17 Karachi ja minu hotell

Istun varahommikul kell 5.45 taksos, uudistan esiaknast välja. Näen unist teed ja pimedust. Ühtäkki ilmub vasakule poole mootorratas, millel istuvad kaks meest, näod kaetud, kaelas automaadid. Üks koogutab ennast natuke, et aknast sisse kiigata. Välkmõte on see, et karjun juhile, et pane gaasi juurde, keera järsult vasakule, rammi nad teelt välja, aga siis hoopis lehvitan mootorratturitele. Nad kaugenevad.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga