Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla räägivad suvel Tallinnas ja Viljandis aset leidnud fotonäitusest.
Idee fotodest näitus teha oli meil juba enne sõitu ja õieti oli mõte näitusest Angkori templitesse mineku ajendiks. Tänapäeva inforikkas maailmas on omamoodi väljakutse käia võõra kultuuri keskel ja võtta sealt kaasa just see pisku, mis tundub oluline – see, mida tahad ka teistega jagada.
Tagantjärele võib öelda, et eksootikaga ei ole näituse koostamise kontekstis kerge toime tulla. Džunglisse uppunud, vahepeal unustusse vajunud templid ja kivist läbipõimunud puujuured on ju teatud mõttes tuttavad kasvõi seiklusfilmidest või arvutimängust Tomb Rider.
Meie piltide valiku põhimõtteks on ühest küljest monumentaalsus, kuid samas on igasse kaadrisse peidetud väikene jutustus – dialoog sajandeid kestnud arhitektuuri ja inimese vahel. Suur kitsamaks venitatud formaat rõhutab võimast panoraamset tunnet, mis tekkis uidates vanades templivaremetes.
Arhailine templiarhitektuur oli lähivaates väga ehe. Võiks öelda isegi kaitsmata – külaline võib jalgupidi tungida pea igale poole, ajada pimeda kombel käsikaudu kompides järge.
Rännak fotokaameraga ca 10 sajandi vanustesse Khmeri templitesse oli omamoodi loogiline jätk paarikümne aasta eest alustatud käikudele iidsete kaljujooniste, talurahvaarhitektuuri ja eluolu juurde erinevais paigus – siis, tõsi küll, soome-ugrilaste mail, tähendab omade juures. Kas teised on meile võõrad? Kui kiiresti võtame võõra omaks? Miks liikuda ringi ja otsida midagi uut, kui tegelikult on tähtis äratundmine?