Ookeanipurjetajad Viljar ja Britt Tulit

Viljar ja Britt Tulit olid juba üle kolmekümne, kui purjetama hakkasid. 2011. aastal tõid nad Rootsimaalt 31-jalase jahi Teakita. Tiit Pruuli luges nende blogi, käis Kalevi jahtklubis reisijutte kuulamas ja küsis küsimusi.

Kuidas tekkis idee ümber maailma purjetada?

15. augustil 2015 läksime pikemale otsale. Arvestasime, et aega ja raha jätkub üheks-kaheks aastaks. Mõtlesime, et kui läbi Kieli kanali saame, on hästi. Kui üle Biskaia jõuame, on veel paremini ja siis mõtleme edasi.

Kuidas marsruut edasi kulges?

Jõudsime suuremate seiklusteta Hispaaniasse. Sealt edasi Madeirale, Kanaaridele ja üle ookeani Kariibidele. Üks ookean ületatud, vaatasime, et kõik suuremad jupid on alles, ja otsustasime, et läheme edasi. Läksime: Galįpagos, Markiisaared, Cooki saared, Ameerika Samoa, Vanuatu, Austraalia, Kookossaared, Jõulusaar, Rodrigues, Reunion, Lõuna-Aafrika, St Helena, Ascension ja tagasi Kariibidele. Sealt Assooride kaudu Euroopasse ja koju tagasi.

Tee alustuseks statistiline kokkuvõte.

Reis kestis 2 aastat ehk 732 päeva. Sellest 488 päeva veetsime vee peal nii, et maa ei paistnud, ja 244 päeva olime ankrul või sadamas või poi peal nii, et maa oli lähedal.

37 549 meremiili. Oli kaks pikka ülesõitu. Kõige pikem oli Ascensioni saarelt Lõuna-Atlandilt tagasi Kariibidele Martiniqile, mis oli 3265 miili ja võttis aega 32 päeva. Teine pikk ots oli üsna sarnane: Galįpagoselt Hiva Oa saarele 3124 miili ja sõit võttis aega 31 päeva.

Pikim teekond ühe ööpäeva jooksul oli 155 miili. Kõige lühem teekond oli 25 miili 24 tunniga, kusjuures see 25 miili ei olnud kõik õiges suunas ehk kasulikku liikumist oli vast kümmekond miili. Suurim registreeritud hetkekiirus oli 13,1 sõlme.

Peatuspaiku, kus jala maha panime, oli 103. Lisaks mõni koht, kus olime poi peal või ankrus, magasime ja sõitsime edasi. Külastasime 21 riiki.

Meil käis külas kokku üheksa inimest, kõik kas pereliikmed või lähedased sõbrad. Paar külalist tegid kaasa Kariibi mere ületuse ja Panama kanali.

Räägime rahast ka.

Meie jaoks läks see tiir maksma 1500 eurot kuus, kokku 24 kuud. Selles ei sisaldu jahi hind ja asjad, mis kodus ette valmistasime (nt päästeparv, päiksepaneelid jms), samas on seal kõik reisil tehtud kulutused (ka jahi remondile ja hooldusele kulunud raha). Teel olemise ajal kulutasime niisiis 36 000 eurot. Sellest 10 000 oli toit, umbes 6000 sadamatega seotud maksud (sisse-väljaklaarimised, Panama kanal, poi peal ja ankruplatsil olemise tasud, vähesed sadamamaksud). 5000 läks meelelahutusele (ekskursioonid, väljas söömised). Umbes 5000 läks jahi lappimisele. Siis jäi veel natuke selliseid kulusid ka, mida ei osanud nagu otseselt kuhugi lahterdada.

Milline paik enim emotsioone tekitas?

Markiisaartele jõudmine oli suur elamus. See oli meile esimene tõeline ookeaniületus, lisaks nii teistmoodi kultuur ja elu. Ka Bora Bora, mille kohta paljud ütlevad, et see on mõttetu turistikoht, meeldis meile. Võib-olla on tunne teine, kui sinna lennukiga kohale minna, aga purjetaja jaoks nunnu koht.

Vanuatu saarestik jättis kindlasti kõige sügavama mulje ja mida kõige rohkem soovitaksime. Seal on ehedat elu veel tunda, turismist veel vähe rikutud.

Kas pikad otsad üksluiseks ei läinud?

Põhiline ajaviide oli lugemine ja audioraamatute kuulamine. Filme vaatasime vähe, sest elektrit nappis ja stabiilset filmivaatamise ilma oli vähe.

Kui olid päris tuulevaiksed ilmad, siis käisime ka ujumas. Esimestel kordadel tundus veidi kõhe, et kuidas ma lähen keset seda suurt ja sügavat ookeani vette. Kunagi ei läinud me kahekesi korraga ujuma, üks oli ikka pardal, valvas jahti ja jälgis ümbrust ning pikk ots lohises tavaliselt ujumise ajal järel, et veesolija saaks end vajaduse korral kiiresti jahi juurde tagasi sikutada ka juhul, kui jahi kiirus peaks ootamatult suurenema.

Millised tehnilised riistapuud sellise sõidu jaoks eelkõige olulised olid?

Tuulerool, radaridetektor, ratastega julla, AIS-i saatja-vastuvõtja, millega näha teisi laevu ja olla ise teistele nähtav, SAT-sideseade, mida kasutasime ilmaennustuste saamiseks ja sidepidamiseks kodustega.

Meil oli kaks kaardiplotterit, samuti üks kaardikomplekt läpakas. Paberkaarte me ei pruukinud. Ostsime EPIRB-i ja uue päästeparve. Lisaks suur hulk päikesepaneele ja akusid. Meil oli ka suur komplekt igasuguseid akutööriistu, ilma milleta oleks raske olnud. Palju abi oli ka sõnaraamatu failidest.

Kas oli midagi, millest puudust tundsite?

Kahju oli sellest, et me kumbki ei osanud sukelduda. Soovitus tulevastele merematkajatele – käige sukeldumiskursustel ning elu saab olema odavam ja huvitavam. Ka tasub ümber maailma purjetamist kaaludes arvestada, et prantsuskeelseid kohti jääb muukeelsetega võrreldes teele märksa rohkem. Isegi algtasemel prantsuse keele oskusest on oluliselt abi.

Mida sõite-jõite?

Kodust minnes võtsime kaasa tohutult konserve, umbes 70 Salvesti purgirooga ja teist samapalju liha-kana ja muid konserve. Viimase koduse konservi sõime ära natuke hiljem kui pool aastat pärast kodust lahkumist. Oleks võinud neid veelgi rohkem kaasas olla. Kui kuni Panamani oli tunne, et asjad lähevad kallimaks, siis pärast Panamat need alles kalliks läksid. Vaikse ookeani saartel on hinnad ikka metsikud. Head lihakonservi, sellist, mida ikka süüa ka tahad, alla nelja euro karp ei saa. Ja neid tuleb ikka kümnete kaupa osta. Pool liitrit õlut maksab sarnast hinda.

Süüa tehes panime veerandi kuni kolmandiku ookeanivett ja ülejäänud magedat. Üle kolmandiku ei tohtinud panna, muidu läheb toit liiga soolaseks.

Kookost ja pomelosid, aga ka muid kohalikke puu- ja juurvilju sõime palju.

Magesti suhtes kartsime, et meil pole piisavalt energiat, ja jätsime selle ostmata. Hiljem kuulsime paljude käest, kes neid kasutanud on, et ei võta nad tänapäeval enam nii palju elektrit ja pole nende hooldaminegi nii hull. Kasutatud, aga töökorras magesteid pidavat täitsa normaalse hinnaga saama. Veemure oleks magesti olemasolul palju väiksem. Ka ankrualadel elades ei oleks siis vaja kanistritega nii palju vett vedada.

Meie veepaak on 75 liitrit, selle võtsime alati täis, lisaks sellele oli meil umbes 80 liitrit kanistrites. Pluss hädavaru 5–7-liitristes pudelites umbes 20 liitrit. Neid aga kunagi vaja ei läinudki. Pikki etappe oli meil palju ja pidime mageda veega väga ettevaatlikud olema. Pesime nii ennast kui ka pesu soolase veega. Hambaid pesime ja pesu loputasime mageda veega.

Vihmavett ka kogusite?

Jah, groodi pealt saab seda mõnusalt koguda. Seda kasutasime pesemiseks. Head vihmasajud tabasid meid paraku siis, kus veemured suured ei olnud.

Pesupäevi oli tihti?

Ei olnud, mõned korrad rahulikumate ilmadega. Võtsime kausitäie vett, pesime seal asjad pesuainega ära. Siis sidusime pesu otste külge, viskasime üle parda ja lohistasime seni järel, kuni pesuaine välja oli läinud. Siis loputasime väikeses kausis mageda veega.

Te sõitsite Altandi ookeanist Vaiksesse ookeani läbi Panama kanali. Milline see kogemus oli?

Panama kanal on kallis (kokku umbes 2000 eurot: kanalitasu, sadamatasu, agendi teenus, viisad, otsapoisid, renditud 100-meetrised otsad ja suured vendrit jahi kinnitamiseks kanalis).

Pabereid võib ise ajada, aga võib võtta ka agendi. Esimene on odavam, teine mugavam ja kindlam. Meie võtsime agendi. Kui jaht just varem kanalit läbinud ei ole ega oma selle protsessi käigus saadud sertifikaati-numbrit, kuulub ettevalmistuse hulka jahi mõõtmine, mida toimetab spetsiaalne ametnik. Lisaks kaptenile-kipperile peab olema neli otsapoissi. Nendeks võivad olla nii oma meeskonnaliikmed, teiselt jahilt appi tulnud vahetusliikmed kui ka renditud kohalikud. Ühe otsapoisi rent oli umbes 100 dollarit. Veel tuleb pardale kanali võimude poolt määratud adviser, kes täidab lootsi rolli ja jagab kipperile käsklusi.

Kanali läbimine kestab sõltuvalt kanalisse pääsemisest kas terve päeva hommikust õhtuni või juhul, kui pärastlõunal sisse lastakse, siis umbes 20 tundi, mille hulka kuulub ööbimine Gatuni järvel ankrul või poil.

Kogu pardal olevat seltskonda tuleb ontlikult toita ja pudelites joogiveega varustada. Juhul kui adviser ei ole pakutava toidu-joogiga rahul, on tal õigus tellida endale meelepärane söök kaldalt. Kinni maksab selle loomulikult kipper.

Olulisim on mootori töökorras olek. Kanalis purjetamine on rangelt keelatud, isegi purje abiks kasutamine ei ole ühelgi tingimusel lubatud. Kui jaht ei suuda mootori jõul 5 sõlmega liikuda, kui kiirus jääb oluliselt väiksemaks või mootor üldse seiskub, kutsutakse puksiir, mille maksumus algab mõnesajast dollarist tunnis.

Me ei osanud endale ette kujutada, kui palav on tõeline palavus. Esialgu proovisime hoida lahti vööriluuki, et õhk jahist läbi puhuks, aga üsna ruttu saime aru, et see pole hea mõtte, sest ikka tuleb ootamatult mõni laine, mis mitu pangetäit vett sisse viskab.

Valdavalt sõitsime ju taganttuules ja ahtri poolt tuul ikka veidi puhus, aga ka siin oli oht, et suuremad lained võivad murdudes kuni mastini vett pritsida ja lahtisest uksest laeva sisemuses kõik märjaks teha.

Et palavust veidi paremini taluda, ärkasime hommikul esimese valgusega, sõime hommikusöögi siis, kui päike polnud veel kõrgel. Päev läbi passisime kajutis varjus. Lõunasöögi sõime enamasti sees. Õhtusöögi tegime veidi enne päikeseloojangut, siis oli mõnusam kokpitis istuda. Ka seetõttu, et lääne poole sõites kadus päike mingil hetkel sprayhood'i (pritsmekaitse) varju ära.

Harjumist võtab ka see, et 12 tundi on ikka päris pime. Palju sellest me ikka magasime maha, sest ega uni ei ole seal selline rahulik, et lähed õhtul voodisse, magad 8 tundi ja siis ärkad värskelt. Isegi kui 12 tundi magad, siis ei pruugi puhanud olla, sest  enamuse aja ikka rullid ja rappud oma kois ja mõtled, kuidas end kinni hoida.

Te olite palju ankrul, mida olulist sellest peaks teadma?

Sadamas olime väga vähe, enamasti ikka ankru peal, sest Vaikse ookeani saartel ongi väga vähe sadamaid. Ankur võiks muidugi olla nii suur, kui jaksad kaasas tassida. Meil oli oma 31-jalase ja umbes 4,5 tonni kaaluva jahi jaoks 20-kilone ning sellest jäi mõnikord väheks. Ankruketti võiks olla nii palju, kui kasti mahub (vähemalt 50 meetrit). Meil oli 35 meetrit pluss 10 meetrit otsa hädapikenduseks ja vahel jäi väheks. Mida me ei teadnud, oli see, et ankruketile tuleb alati leevendi vahele panna. Panime tavalise 12-se otsa, mille kinnitasime vööriknaapidesse, ja spetsiaalse konksu, millega ots keti külge kinnitada (lisainfot ja pilte leiab guugeldades „anchor snubber”). Muidu tapab ankruketi kolin su lõpuks ära.

Ankurdamisel on ikka kaks pinevat hetke. Üks siis, kui sisse paned, et kas ikka jääb pidama, ja teine siis, kui välja tõmbad – kas saad kätte. Meil jäi ankur Ascensionil 10 meetri sügavusel ühe vana ankru taha kinni. Õnneks sõitis üks paadike sukeldujatega mööda ja nad aitasid meil väikese rummi eest oma ankru lahti saada. Paar korda takerdus kett ka surnud korallidesse ja paar kolm korda hakkas ankur lohisema.

Mis kaldaelust eelkõige meelde jäi?

Ühe kolmandiku sellest kahest aastast olime kalda lähedal või kaldal. Püüdsime käia nii palju ringi kui võimalik. Otsustasime ka, et kui on töid, mis vaja teha – purje parandamised, pesu pesemised −, aga neid saab sadamas mõistliku hinna eest tellida, siis tellime ja kasutame selle aja ise pigem ringivaatamisele.

Rentisime autosid, vahel ka jalgrattaid ja sageli võtsime ka giidi, et kohalikku elu paremini tundma õppida. Meie teele jäid rummitehased, banaanimuuseum, pärlimuuseum, kohvimuuseum, botaanikaaiad, hulgaliselt matkaradu, erinevate aegade militaarrajatisi ja palju muud põnevat.

Kas kalaõnne ka oli?

Püüdsime püüda. Vahel tuli välja, vahel mitte. Enne minekut me kalapüügist midagi ei teadud. Saime teada, et õiget varustust pole enne Hispaaniat mõtet otsida. Sealt ostsimegi tamiili, landid, kahva. Ritva meil polnud, lant läks otse tamiili külge, üks jalgratta sisekumm oli seal leevendiks vahel. Üllatavalt palju adru jäi konksu otsa.

Umbes 5-sõlmese kiiruse juures tuli kala kõige paremini – kuldmakrellid, tuunid, barrakuuda võtsid üht meie sinist kummikalmaari päris hästi. Päris mitu kala läksid päris viimasel hetkel enne kokpitti tõstmist minema.

Ega me väga palju kala püüda ei saanud, sest meie külmkapp töötas vahelduva eduga. Kolme-neljakilosed kalad sobisid meile väga hästi. Pool teed kohe ära, pool praed hommikuks.

Lendkalu tuli päris palju ise kohale ja neid sai üksjagu praetud. Pehme, valge liha – väga hea asi.

Kuidas bürokraatiaga hakkamasaamine oli?

Euroopa Liidu pass on ümber maailma purjetamiseks väga hea pass. Kõige mõnusamad on Prantsusmaa ülemereterritooriumid, nad on ükskõiksed bürokraatia suhtes ja nad ei küsi raha. Iga kord, kui maale minna, tuleb end sisse registreerida – immigratsioon, toll, biokontroll. Kogu see protseduur võib võtta päevakese või rohkemgi. Sõltuvalt riigist on erinev see, kas kõik nad käivad sinu juures või sina jooksed ringiratast ning mis hetkel maksma peab. Kõige tähtsam dokument oli clearance (eelmisest riigist antav dokument, mis peaks näitama, et oled oma maksud ära maksnud) ja mida väiksem riik, seda uhkem see välja näeb.

Kas teiste purjetajatega ka kokkupuuteid oli?

Meie kogemuse järgi on enamik ookeanipurjetajaid pensionärid. Kõige rohkem oli pensionäripaare. Teiseks on palju üksikuid mehi, kes purjetasid üksi pikemaid otsi üle ookeani, naine lendab talle järele ja siis veedavad ringi sõites koos aega.

Tihti tehakse sellist reisi palju aastaid. Kohtasime ühte Belgiast pärit vanapaari, ligi 80-aastaseid, kes olid oma reisi alustanud 16 aastat tagasi ja olid nüüd lõpetamas.

Kohtasime üht toredat kuuekümnendates aastates ameeriklaste paari. Alustasid Floridast ja meie kohtusime esmalt Tahitil. Nad olid ostnud spetsiaalselt selleks reisiks jahi, aga pettunud siiski Vaikse ookeani ilmastikutingimustes ning plaanisid jahi maha müüa ja jätta India ookeanile edasi minemata.

Samas kohtasime üht Austraaliast pärit meest, kes oli seitsmendal ringil ümber maakera. Kõige rohkem tundus olevat prantslasi, kelle jaoks purjetamine ongi väga loomulik tegevus. Mitme tegelasega kohtusime paljudes eri kohtades, käisime koos ekskursioonidel.

Üldiselt kohtabki valdavalt toredaid inimesi. Mitte ainult purjetajate seas. Maailm on häid inimesi täis.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: Viljar ja Britt Tulit

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga