Omaenese edevuse ohver Timothy Treadwell

Tallinna Loomaia direktor Mati Kaal tuletab pärast Werner Hertzogi filmi “Grizzly Man” vaatamist meelde reba- se sõnu Antoine de Saint-Exupéry unustamatust loost „Väike prints“: „Inimesed on unustanud selle tõe, sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.“

Tallinna Loomaia direktor Mati Kaal tuletab pärast Werner Hertzogi filmi “Grizzly Man” vaatamist meelde reba- se sõnu Antoine de Saint-Exupéry unustamatust loost „Väike prints“: „Inimesed on unustanud selle tõe, sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.“

Kui pöörame pilgu tagasi arenguloo sügavustesse, siis peame kohe ka tõdema, et ökoloogilised suhted on sama vanad kui elu ise. Pean siinjuures silmas muidugi ökoloogiat klassikali- ses tähenduses, nagu seda mõistis 1866. aastal terminit esmakordselt kasutanud saksa loodusteadlane ja filosoof Ernst Haeckel (1834–1919). Ei pääsenud ju ükski eluvorm oma tekkest alates suhetest keskkonnatingimuste ning seejärel ka muude eluvormide, nende asurkondade ja kooslustega. Mõned neist olid konkurendid, mõned kaudsemalt ja mõned otsesemalt kasulikud või kahjulikud kaaslased, mõned koguni olulised toiduallikad.

Ei ole siin olnud erandiks ka inimeseloom, kes hakkas – küll tänu hästi õnnestunud arengu- suunale – püstises asendis liikudes ja teadlikult endale abivahendeid (tööriistu) valmistades muude liikidega võrreldes tormilisemalt arenema ning hõlvas arenguloolises mõttes suhteliselt kiiresti üha uusi piirkondi ja kohtus neis järjest enam uute elukatega. Sealjuures muutis inimene kõikjal, kuhu ta jõudis, muudest elukatest jõulisemalt ka keskkonnatingimusi. Sel moel on see liik mõne miljoni aasta jooksul asustanud pea kõik mandrid ja trüginud õige kiiresti mitu Eltoni püramiidi troofilist tasandit ülespoole, asudes konkureerima seal juba aastamiljoneid varem viibinud liikidega. Kohati pole mõned neist kahjuks seda šokki üle elada suutnud, kohati on siiski järk-järgult suudetud jalule seada uus ökoloogiline tasakaal. Uskumatu küll, aga samas leidub maailmas veel tänapäevalgi kõrvalisi piirkondi, kus inimest suurt või sugugi ei tunta. Seal on võimalik jälgida esmaste suhete tekkimise protsessi, mis võib ollamõnikordüsnapõnevjakohatiettearvama- tugi. Meenub Kanada ökoloogide kirjeldus Buffini lahes Dewoni saarel aset leidnud kohtumisest varem mitte kunagi inimest näinud hundiga, mida olen paarikümne aasta eest tsiteerinud ka oma hundiraamatus. Nimelt tuli üks susi seni puutumatu loodusega saare loomastikku uurima saabunud teadlaste juurde, nuusutas neid ja tahtis koera kombel hullama hakata. Ta haaras lumelt sinna pudenenud labakinda ja asus seda rebima, ent laskis kohe lahti, kui inimene talle lumekänkra vastu koonu viskas. See oli taas võimalus kogeda olukorda, millega puutusid kokku meie ammused esivanemad, kes kohtusid huntidega ajal, mil soed veel ei tundnud oma hilisemat kodustajat, konkurenti ja vaenlast. Pisut sarnased olud on ka Katmai rahvuspargis Alaskal, kus 13 suve jõudis tegutseda Califor- niast pärit kirglik filmimees Timothy Treadwell (1957–2003), kelle õnnetu hukk on nüüdseks juba enam kui kolm aastat andnud ainet arvututeks vaidlusteks, kirjutisteks ja filmideks.

Temalgi oli võimalus olla paljudele sealsetele elukatele selleks õpetajaks, kellel tuli anda neile esimene kogemus suhtest inimeseloomaga. Kahjuks ei valinud ta aga alati kõige õigemat teed, kaotas ülemäärase emotsionaalsuse tõttu ratsionaalse analüüsi võime ja reaalsuse taju, muutus aastatega liiga enesekindlaks ning langes lõpuks koos kaaslasega ootuspäraselt omaenda edevuse ja enesekindluse urjaks.

Selle järelduseni jõuab Werner Herzogi poolt suu- res osas Treadwelli viimase lindi ja temast maha jäänud varasemate filmikaadrite põhjal kokku pandud linateose „Grizzly Man“ vaatamisel. Üllatav küll, aga Alaska metsikust loodusest jäägitult sisse võetud Timothy Treadwell, kes oli oma kaameraga 13 hooaega järjepanu jäädvustanud pruunkarude elu ja teinud talviti koos kaastöötajatega kooliõpilaste ja täiskasvanute seas hindamatutkihutustööd,muutmaksnendesuhtumist karudesse, eputas sealjuures algusest saadik oma tegutsemisega riski piiril. Ta läks suhtluses karude ja muude ulukitega järjest ülemeelikumaks, andmata endale aru, mis see kaasa võib tuua. Treadwellile endale ja tema viimase suve kaaslasele sai saatuslikuks eelkõige asjaolu, et ta ei olnud püüdnudki karudega suheldes säilitada, või õigemini tekitada, nendes aktsepti inimesse kui ohtlikku elupaigakonkurenti ja naabrisse, kellega kooseksisteerimiseks tuleb vastastikku austada teineteise suveräänsust. Selle asemel püüdis ta kogu aeg jätta endast muljet kui kummalise välimusega karust, andmata endale aru, et inimene on ilma kõrvaliste abivahenditeta karuna käitumiseks liialt nõder. Pruunkarud, kes toidukülluse perioodil mõnikord lähestikku tegutsevad ja on vähem territoriaalsed, pole seda aga sugugi aastaringselt.

Filmiski näidatakse korduvalt, et samaväärsed isendid proovivad suvelgi mõnikord omavahel kaunis karmil moel jõudu. Seda ajal, mil lähikonnas toimetavaid omasuguseid reeglina sallitakse, liiatigi siis sügisel enne taliuinakut. Treadwell joovastus enda varasemast edust karudega piiriküsimusi „lahendades“ sedavõrd, et ei suutnud korralikult asja analüüsida ja adekvaatselt hinnata seda uut olukorda, mil ta asus telkima täiskasvanud, kuigi aastaid tuttava, isakaru käiguraja kõrvale. Pealegi oli see karu hiljuti avastanud läheduses vee alt talle ihaldusväärse korjuse. Samas räägib autor vahetult enne kurba finaali filmitud kaadriteski rõhutatult oma sealse tegevuse ohtlikkusest.

Tundub ilmselgena, et autoril oli teoksil eelkõige edvistav film omaenda ohtlikust tegevusest metsikus Alaskas, mitte (ainult) karude ja muude loomade elust. Pealegi ei selgu filmist, mida ja kui palju on Treadwell varasemate aastate jooksul ette võtnud, meelitamaks karusid ja muid elukaid filmidesparemini„poseerima“.Filmisnähtav ülivahetu kontakt rebastega ei tekkinud kindlasti pelgalt inimestega suhtlemise varasemat kogemust mitte omanud loomade uudishimust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga