Tänavusel Viljandi pärimusmuusika festivalil põimusid kultuurid, mis esmapilgul on põimumatult erinevad.
Eesti suhtes on kaugel Siberis asuv Tõva või Lääne-Aafrikas paiknev Senegal selgelt väga eksootilised paigad, millega meil justkui ei tohiks kultuuriliselt suurt midagi ühist olla. Võiks arvata, et nende muusikat saab nautida kui eksootikat, aga mitte kui oma. Aga võta näpust, kaks Viljandi folgi esinejapaari – Tõva kurgulaulja Andrei Mongush koos Eesti laulja Mari Kalku niga ning Rootsi viiulimängija Ellika Frissel koos Senegali koramängija Solo Cissokhoga – pais kasid selle arvamuse põrmu.
„Habras, ent jõuline ja kütkestav Mari Kalkun ning eksootiline, ent ometi tuttav Mongush. Nende kahe helilained põimusid, murdusid, eraldusid ning said siis taas üheks,“ kirjeldas muusikakriitik Margus Haav Mongushi ja Kalkuni kolme ühislaulu, milleks esinejatel tuli idee alles Mongushi kontserdi eelõhtul.
Ellika ja Solo on koos musitseerinud juba 1998. aastast. Nende kohta oli folgi programmipealik Tarmo Noormaa lubanud, et selles koosluses – erinevalt sagedasest multikultuursete kollektiivide saatusest – pole kumbki kultuur kaotanud oma isikupära. Ja tõepoolest, lugudes olid alles nii Rootsi polska kui ka Lääne-Aafrika rütmid, üks ei seganud teist, tekkis hoopis 1 + 1 = 3 efekt.
Need neli muusikut näitasid, et iga kultuuriga – ükskõik kui kauge või teistsugusena see näib – on võimalik leida kokkupuutepunkt.