Olev Remsu. Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast

Kirjanik Olev Remsu on parim käepärane näide vanast rännumehest, kes istub kamina ees, rüüpab viskit (paraku on Remsu juba aastaid täiskarsklane) ja jutustab oma lugematuid rännulugusid.

Kirjanik Olev Remsu on parim käepärane näide vanast rännumehest, kes istub kamina ees, rüüpab viskit (paraku on Remsu juba aastaid täiskarsklane) ja jutustab oma lugematuid rännulugusid.

Remsu on väga hea jutustaja. Lobedad laused lausa voolavad üle ta raamatute lehekülgede. Kui Remsu päris kirjanduse puhul tahaks mõnikord küsida, et no miks seda teksti siin nii palju on, äkki annaks natukene tihendada, siis tema reisijuttudes on kõik paigas - teemad kasvavad üksteisest välja väga loogiliselt, midagi ei ole ülearu, pigem pigem vaatad jutustajale suhu ja ootad - mis veel ja mis edasi juhtus. Remsu reisijutud on harivad ja põnevad. Nagu üks reis olema peab. Usun, et aastate pärast räägitaksegi Olev Remsust eelkõige kui Eesti suurimast reisikirjanikust, stsenaristist, kriitikust või muidu polüfunktsionaalsest kultuuritegelasest.

Tõsi hea jutustaja läheb mõnikord hoogu, sellest tulenevad mõned kaudsemad või otsesemad mõttekorraldused (nt lk 25 ja 88) ja pisikesed faktivead (Tonga peasaare nimi on Tongatapu). Remsu on väga liikuv inimene, kihutab jalgrattaga mööda Tallinna, autoga mööda Euroopat, bussiga mööda Ameerikat, rongiga mööda Venemaad. Remsu mõte liigub sama kiiresti, loob huvitavaid ja üllatavaid seoseid, räägib tihti vaheldumisi mitmest asjast, on aga siiski hästi jälgitav ega upu kunagi maailma kõiksuse rägastikku, tuleb alati kenasti koju tagasi.

Olulisim teema ses jutukogumikus on slaavi hinge avamine. Abimeestena kasutab Remsu seejuures Dostojevskit, Ahmatovat, Kosovo albaanlasi, õigeusku, mitut venelasest sõpra ja reisikaaslast. Oma isiklikku kahelitiolekut postuleerib autor mitut puhku, teeb aga otsustava kokkuvõtte: „Me peaksime õppima tegema vahet Nõukogude ja Vene vahel. Praegu kõnekeeles leviv määratlus „Vene aeg“ aastate 1940–1941 ja 1944–1991 koh- ta meie ajaloos on ju puhas rumalus, eksitab eelkõige meid endid, takistab meie adekvaatset maailmatunnetust.“ Remsu püüab venelasi heatahtlikult mõista, aga kaugel sellest, et ta muutuks naiivseks kaasanoogutajaks.

Jah, Remsu on eesti keeles kirjutajatest vaieldamatult üks parimaid vene hinge avajaid. Aga samas tõestab ta meile ses kogumikus veenvalt, et ka sellistest turismimagnetitest, nagu Gran Canaria või Hurghada, võib kirjutada huvitavaid ja sisukaid reisikirju. Ole ainult ise hea ja erudeeritud vaatleja ja kirjutaja.

Mitmel pool tekstis mainib Remsu, et klõpsib oma fotoaparaadiga ka pilte. Ühes korralikus reisiraamatus peaksid ikka pildid olema, isegi siis, kui nad on asjaarmastaja fotograafi tehtud. Remsul on ju filmimehe silma, tema fotosid, isegi kui neis vähe piksleid sees, oleks tahtnud ka näha. Samuti oleks võinud märkimist leida, millistes väljaannetes avaldatud lood varem ilmunud on.

Remsu reisib tõesti palju. Ja ainult palju reisides saavad tekkida sellised suurepärased lood, nagu „Poolakas Lõunamerel“, „Kant, Münchhausen ja miilitsad“, „Valge ja must“ ning teised.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga