On üks seltskond, mitteametlik grupeering, jõuk härrasmehi, kutsuge kuidas tahate. Neid ei ühenda igapäevaeluliselt peaaegu mitte midagi. Aga nad kohtuvad vähemalt korra aastas, et maandada oma teadasaamise, nägemise ja kogemise kirge, sõites ümber asjade, kirjutab laur-leho “lemo” Kaljumets.
Eestlaslikult vaoshoitud ja kaalutlevad ning samas jäärapäised oma eesmärkide saavutamisel. Mõnikord on neid rohkem, teine aasta vähem. Koondnime HMLi taha peituv kooslus sõitis viimasena, aastatel 2009−2011, ümber Läänemere.
Esimene ideehakatus pärineb hallist ajast eelmisel sajandil, kinnisideega sõita 80 tunniga ring ümber kodumaa ja teha seda mööda riigi kõige äärmisi teid. Päris “asjade ümber ringi sõitmine” sai alguse 2006. aasta alguses kui isand Pandlal tekkis plaan katsetada vastostetud Põrsakaste (loe: Suzuki Jimnysid) pikemalt kui lihtsal kliendiüritusel. See pikem plaan vormus ringiks ümber Euroopa suuruselt neljanda järve − Peipuse.
Tollest tiirust sai alguse iga-aastane ettevõtmine, mille käigus on tehtud ring peale veel Eestile, Liivimaa kubermangule ja nüüd ka Läänemerele. Et ring ümber Läänemere on kokku tiba üle 10 000 kilomeetri ja tegemist on tööinimestega, siis jagati sõit mitme aasta peale laiali. Esimesel aastal võeti eesmärgiks sõita Tallinnast Helsingisse. Jube keeruline, istu laeva ja sõida ... Vat ei saa. Peab sõitma Tallinnast mööda kallast Narva, sealt Venemaale ning rannaäärseid teid pidi läbi Sosnovõi Bori, Kroonlinna, Viiburi ja Kotka Helsingisse. Veidi pettust ka ning lisasime Euroopa suurima järve Laadoga samuti reisi külge, sest nii tundus huvitavam.
Seega lisandusid veel hulk imelisi Karjala külasid ja toredaid inimesi. Kokku tuli tolle aasta kohta 2323 kilomeetrit emotsioone ja seiklusi. Järgneval aastal startis kontsentreeritum (loe: poole väiksem) ekspeditsioon Helsingist ümber Botnia lahe ning jõudis 3080 kilomeetrit vanema ja targemana üheksa päeva hiljem Stockholmi.
ELÜLM 2011
Ettevõtmise kolmas aasta sai stardipaugu 2011. aasta 2. septembril, kust tiir aasta varem pooleli jäi. Päiksepaisteline Stockholm lubas head algust sõidule, mis senis- test pikim nii päevade kui ka kilometraaži poolest. Kuna eelmisel aastal oli pool sõidust möödunud Svärjes, siis esialgu see heaoluriik üllatusi ei pakkunud. Olime kohe reisi algusest peale kilometraaži ja päevade suhtes üsna tihedas ajakavas. Lisaks sellele oli sõit kõigile huvilistele kättesaadavam kui kunagi varem – meie autos tuksuv TrackLogi karbikene saatis iga 3 minuti tagant signaali asukohast ja trass joonistus reaalajas kenasti veebi.
Esimene päev tõi kerge déjà vu tunde – majad on kas kollased või punased, väike- sed ettevõtted on reeglina suletud või siis äärmisel juhul avatud kahel päeval nädalas mõned tunnid. Esimene elevusttekitav paik oli Söderköping ja sealt algav Göta kanal, mis üle-eelmise sajandi alguses 24 miljoni riigitaalri eest ehitatud. Romantiline kanaliäärne allee, mis palistatud autentselt renoveeritud rendivillade ja eelmise sajandi keskpaiga restoranjõelaevadega. Väga kaunis paik niisama patseerimiseks.
Lisaks kõigele oli meil ka salaplaan, millest me kohalike turismiarendajate juuresolekul kõva häälega ei rääkinud. Plaaniks laagerdada nii palju kui võimalik metsikult ehk nii öelda off-piste, märgistamata aladel.
Kena plats graniitkünka kõrval keset metsa Lebo lähistel pakkus meie jurtale seekord ruumi. Ah- jaa ... jurta. Soe soovitus väiksematele jõukudele majutuseks. Soetasime sellise püstkoja moodi telgi ligi 100 euro eest
Läänemere tiiru esimeseks aastaks ning oleme temalt juba kuhjaga katet ja sooja tagasi saanud. Etteruttavalt võib öelda, et eratelke ei võtnud sellel aastal välja keegi. Jurta emapuul on kõrgust vast 4 meetrit ning 6 meest mahtus lahedalt kõrvuti magama. Autos võttis telk ruumi sama palju kui keskmine spordikott. Reisi tei- seks laagriks oli välja kujunenud ka jurta ülespanemise rutiin ning magamistoas ka kindlad magamiskohad.
PILTI TULEB VAHELDUST
Lähenesime muistsele Taani kantsile, hakkas tekkima vaheldust ning muinasjutuhõngu. Lähenesime Skåne maakonnale, kust väike pätt nimega Nils oma heaks inimeseks saamise retke koos isahani Marteniga alustas. Alates Anderseni raamatutest tuttavate majadega, kuni Skåne plaguni välja, mis põhiosas ju Taani lipp, oli kõik üks muinasjutt. Silmapiirini siledus asendus rahutumate vormidega, mille pudulojused olid piinliku täpsusega siledaks näksinud. Mängi golfi, kus tahad. Nota bene: golfi remark – kui muidu olete harjunud nägema navigaatori ekraanil rohelisega märgitud metsaalasid, siis Skandinaavias tähendab roheline golfiväljakut.
Väärika sissejuhatuse Skånele tegi naaberlääni alla kuuluv Öland. 137 kilomeetrit pikk ja kuni 16 kilti lai soolikas. Suht lage, aga sellevõrra kodune – kitsad korras teed, lehmad-lambad vabalt jalutamas. Nagu oleks maale vanaema juurde sattunud. Tuuleveskid segamini viikingite viimsete puhkepaikadega/kivilaevadega.
Ale’s Stenar ehk Ale kivid on väga peen päikesekalender, kus pikemate vaatluste käigus olid muistsed rootslased esiisade hauatähised loogiliselt ümber paigutanud nii, et neist ka midagi kasu ühiskonnale oleks. Nii hakkaski laevakujuline kompo- sitsioon pööripäevi näitama. Legendi järgi puhkab laevas legendaarne kuningas Ale – Uppsala kauaaegne valitseja ning mees, kelle lähisugulane isiklikult Beowulfis tegutses.
Ale’s Stenari kaldal ehk sadamas on ehe sadamakõrts, millest mööda jalutada oleks patt. Suitsumakrellid igale eale ja maitsele ning kohalik õlu, mis on sama salakaval nagu Saare koduvirre, eks ta ole sama tundega tehtud. Aga tõeline maitseplahva- tus olid suitsukarbid. Soojad soovitused! Tekkis üks suhteliselt vägivaldne paralleel – võib-olla tegutsesid ka siin 7500 aastat tagasi kökkenmödingid. Peamiselt merekarpidest toituv kultuur, kes jättis endast järele korrapäraseid toidujäätmete valle. Jube mõnus on nii mõelda ja tajuda ajaloo teljel.
ANDERSENI MAA
Euroopa pikim sild – Öresundi sild – aitas meid Taani, mis tervitas meid maha kuk- kunud pilvede ja tiheda vihmaga. Sild on ligi 8 kilomeetrit pikk, millele järgneb veel tiba üle 4 kilomeetri tunnelit. Tunnelisse pääsemiseks loodi kunstlik Peberholmi saar, kuid ikka tundub, nagu upuks sild otse merevoogudesse. Igatahes on see 40 eurot per auto maksev atraktsioon igat senti väärt, nii kogemuse kui ka aja ja rahavõidu suhtes. Kui tihti ikka 10 meetri sügavusel vee all sõita saab.
Senini olime ka oma programmi “Leia tasuta telkimiskoht” edukalt täitnud. Taani jõudsime aga hilja ja kehva ilmaga ning olime sunnitud võtma Rödviki lähistel esimese kämpingu. Hinna pealt kokku ei hoitud ja kuue mehe öömaja eest küsiti soodustingimustel 500 Taani raha ehk ligi 70 eurot.
Etteruttavalt võib öelda, et Taani on kõikidest Läänemere-äärsetest kallastest kõige sümpaatsem ehk ennast korrates – kõige muinasjutulisem. Justkui oleks vahetult enne meie tulekut tehtud kõikidele majadele kapitaalremont, nagu oleks kogu maa käidud üle kärnerite poolt ja kõik teed oleks tulnud just asfaldimasinast välja.
Isegi meie mõistes põlluvaheteed, millel laiust vaid auto jagu, on siin asfalteeritud.
Kui saad veeta Taanis vaid ühe päeva, siis julge soovitus on Møni saar. See on väike Taani mudel, kus kõik käe-jala juures. Saare idakaldal asub Taani üks kõrgemaid maamärke, 128-meetrine Dronningstolen. Liivakivipaljand, mille otsast alla merele vaadates ei usu, et Euroopas oled.
Siin väikesel viikingiajaloost läbi imbunud saarel saab tutvuda lisaks “Sõrmuste isan- da” filmimaailmale ka 7000 aasta taguse matmiskultuuriga. Saare lääneosas asuvas Klekkendehøjs on õige pirakas koonuse- kujuline, astmikpüramiidi meenutav kalmuküngas. Kaks suurte põllukividega palistatud ja sillutatud käiku viis kalmukünka sisemusse – hauda. Selliseid künkaid rajati aastas üks, kadunukesed korjati kokku ühe katuse alla ning kanti koos muu juurdekuuluvaga oma lõplikku puhkepaika. Tänaseks on Møni saarel leitud 28 sellist kalmuküngast.
Edasi hüppasime oma rajal ühelt saarelt teisele – Falsterilt Lollandile, mida tema lapikuse tõttu ka Pannkoogisaareks kutsutakse. Praamiga üle Laia vöö Pikale maale ja sealt üle Kitsa vöö Tasinge kaudu Fynile. Taani on väga sopiline maa.
HAKKAB INETUKS KISKUMA
Taani ja Saksamaa piirilinnas Flensburgis on Läänemere kõige läänepoolsem nurk ja Taani alkoturistide meka. Taanikeelsed pakkumised ja poenimed on mõistetavad, sest hinnad on kõva kolmandiku jagu odavamad. Mida enam ida poole suundusime, seda nukramaks pilt ka muutus.
Meie esimene öö Saksas, Behrensdorfi lähistel Läänemere kaldalgi andis märku asjade kurvemast seisust – öö testis ära jurta palju karmimates oludes –, massiivsed õhupöörised Dietrich ja Erich räsisid öösel püstkoda päris kõvasti. Tipphetkel, kell 4 hommikul olla tuulekiirus olnud 27 meetrit sekundis.
Nukrast olust andis mõista ka vana Ida-Saksamaa. Nagu noaga lõigatult avanes masendav pilt kolhoosiajastu kuulsusetust kaduvusest. Viltused aiad, lagunenud bussipeatused ... prügi. Hirmutav. 20 aastat on möödas, aga pilt ei valeta. Kohast on selgelt punane teerull raskelt üle sõitnud. Mööda maailma pikimat munakiviteed, läbi kunagiste militaartsoonide, jõudsime tund enne südaööd aga juba Poola. Poolas oli esimene siht tabada Läänemere lõunaots, mis asus ajaloolise Stettini räämas tänava ääres asuva poollagunenud maja taga. Ei mingit silti või viidet sellele faktile.
Võimalus stereotüüpsest Poolast vabaneda, on suurelt teelt ära keerata. Liikusime Vene piiri poole mööda kaldaäärset teed, paralleelselt kitsarööpmelise raudteetammiga, kus veel 100 aastat tagasi vuras susla, mis ühendas Köningsbergi Danzigiga. Tee, mida mööda liikusime, oli kehvapoolne, aga napilt siiski läbitav.
Seitsmenda päeva viimastel tundidel oli meil sõidetud juba 3167 kilomeetrit Läänemere kallast.
SAMBIASSE
Varasemad kogemused Vene piiril olid pigem kurnavad, samas jutud, et Kaliningradi oblast kui Venemaa värav Euroopasse on saanud suunised olla sisenejate suhtes viisakas. Piirijärjekorras olime meie ja kütuseärikad suurepaagiliste VW Passatitega. Ja neid oli palju. Isegi gümnaasiumi lõpuklassi tüdrukud, keda arvasime olevat lihtsad reisihuvilised, osutusid mõni tund hiljem Mamonovo tanklas siiski kaubareisil olijaiks.
Kuigi kokku kulus Poola-Venemaa piiri ületamiseks tiba alla 2 tunni, oli see minu kõigi aegade libedaim piiriületus Venemaale. Ei mingeid kahemõttelisi küsimusi ega autode tühjaks tõstmist, vaid paar pilku moe pärast katuseboksi ning ühte spordikotti ja nägemist!
Sambia poolsaar, see Preisimaa Venemaa osa on ilmselt üks traagilisemaid piirkondi kogu Läänemere ääres. GPSi kaardil jäid silma kummaliselt korrektsed ümmargused sinised täpid ja neid oli jube palju. Meie üks teooria oli vett täis valgunud pommilehtrid. Teist teooriat ei olnudki.
Kell oli jälle kodumaa ajas ja lähenes üheksale. Kaart näitas mere äärde viivat tihedat teedevõrku, mida me hakkasimegi esimesel võimalusel kammima. Pärast pooletunnist otsimist jõudsime Preisi-aegsele munakiviteele. Koha nimeks näitas Vesjoloje. Kuna valikuid jurta püstitamiseks oli märkimisväärselt rohkem kui eelmistes riikides, siis olid ka nõudmised kõrgemad. Möödusime mõlkis ning auguliseks tulistatud sildist, mis viitas Balga puhkekeskusele. Kinni. Juba viimased 15 aastat.
HÄÄBUMA MÄÄRATUD
Niimoodi ekseldes ja öises metsas patseerides jõudsime lubava kohani, kus lagedat piisavalt ning põlispuud ümberringi. Taskulambikiir libises üle mingist hoonest. Ilmselt Nõukogude Liidu aegne kaitserajatis. Aga ehitatud punasest tellisest? Kahtlane. Tegemist oli siiski Preisi-aegsete kirikuvaremetega. Inimestest hüljatud kohas kustuv jumalakoda ning meie tema ees, ümbritsetud kadunud hingedest. Kirsiks tordil avastasime 10 meetri kaugusel kiriku portaalist kolm kaselattidest risti, mille ees oli omamoodi altar, koosnedes roostetanud saksa kiivrist, tinast valatud saksa raudristist, loomakontidest, lagunenud aiatööriistadest, ikoonist, küünaldest, lutsukommidest, pehkinud saapast, igihaljast plastmassist pärjast ja rooste puretud kirstude numbritest, mis püsti löödud ristide vahele ...
Hommikul läksime ka ülejäänud jõuguga kiriku juurde, kus läbi Preisimaa tõusu ja langust näinud põlispuude võrade langevad päikesekiired pehmendasid altariga seotud emotsioone. Kirikuvaremete kõrval, üle munakivitee seisid uhkelt kindlusevaremed, Balga loss. Nagu mõned tunnid hiljem kohaliku mehe Jevgeni Jakovlevitši käest kuulsime, oli Balga olnud muinaspreislaste üks olulisi tugipunkte. Isegi nii oluline, et orduvennad rajasid siia ühe esimese tugipunkti, kust jupikaupa edasi liikuda ja võõrast kraami ordule kahmama hakata.
Tänaseks unustatud ja kaartidelt kadunud paiga poliitilise tasakaalustatuse märgina oli kindluse kõrvale kuhjatud küngas, mida troonis hauakivi ennastohverdavale Nõukogude soldatile. Andke andeks mu iroonia, aga olles lugenud seda, mis siin tegelikult tsiviilelanikega tehti, siis praegugi mõeldes sellele propagandistlikule silmakirjalikkusele lõikuvad küüned peopessa. Ja see õnnetu 20-aastane soldat ei ole siin milleski süüdi.
KENIG
Mõned restaureeritud majad, mis Köningsbergi või siiski tegelikult Kaliningradis Pregeli jõe kaldal seisavad, tekitavad iroonilise oaasi keset “lasnamäge”. Lisaks avastan börsihoone ja Köningsbergi katedraali ning ongi kõik. Ülejäänud on Kalinini austuseks kivisse ja mörti valatud. Kohalikud kutsuvad linna lihtsalt – Kenig.
Aga asjad ilma hingeta on väärtusetud ja meie kohtusime katedraali juures hingega. Suure hingega. Jevgeni Jakovlevitš Mõslov, kes suurema osa oma elust Kaliningradis elanud ning näinud Euroopa ühe elegantsema linna hävingut.
Elegantne, tolmumantlis, lipsu ja noka- mütsiga intelligent – kahtlusta, et ta on pensionile jäänud Kaliningradi ülikooli filosoofia õppejõud, kes peab oma loenguid nüüd uues vormis ja vabatahtlikele. “Professor” astus ligi ja hakkas kohe rääkima. Soravalt, selgelt ja lihtsalt. Selleks tunniks ajaks Kanti haua kõrval muutus Kaliningrad korraks jälle Köningsbergiks. Me olime nagu švammid, kes imesid endasse mitte ainult seda tarkust ja teadmist, vaid meis kõigis oli ilmselt üleval hoopis teine, natukene magus-valus emotsioon. See mees esindab siin kõike seda, mis on inimlik ning seda generatsiooni ja inimtüüpi, keda Stalin miljonite kaupa hävitas – mõtlevat intelligentsi. See oli elus inimene minevikust.
RING SAAB TÄIS
Kuigi Kaliningrad on meile sama lähedal kui Leedu, on ta siiski kauge ja kättesaamatu. Vaadata ei ole seal mitte midagi märkimisväärselt rohkemat kui teistes sarnastes Venemaa magalalinnades. Aga kui hakata ette kujutama seda, milline see kõik kunagi oli ja mis siin juhtunud on, siis tekib hirm inimliku lolluse ja autokraatia ees. Nädalaga on võimalik tsementeerida aastasadadega loodu täielik häving. See reaalsus kõlab uskumatuna, aga arvestades Tšingis-khaani tegusid pole Kaliningradiga juhtunu veel kõige hullem. Mitte aga et see lohutaks.
Ring ümber Läänemere just sellise tempoga joonistas kena pildi ajaloost. Liikudes ühest kultuuriruumist teise, kulgesime nagu ajamasinas, kus selgelt näha kommunistliku režiimi mõjud ühis- ja keskkonnale. Ühelt poolt kunagine rikas ja võimas ning tänaseks ikaldatud Karjala kõrvuti oma kunagise puhta ja toimeka emamaaga ning teisest geograafilisest otsast sõit muinasjutulisest Taanist moraalselt ja sisuliselt tapetud Preisimaale. Nagu keegi oleks järjekindlalt värvide, ilu ja esteetika kanalit võimendusel maha tõmmanud.
LÄÄNEMERE TIIR
Erinevatel aastatel osales Läänemere sõidul kokku 15 meest ja 7 autot. Terve ringi ümber Läänemere tegid Tarvo, Ain, Laur, Järvekas ja Lemo. Kolme aasta jooksul libises rataste alt läbi 10 224 kilomeetrit ehk tiba üle neljandiku maakera ümbermõõdust. Summaarselt võttis sõit aega 28 päeva.
Reportaaž piltidega:
www.facebook.com/ELYLM2011
Tracklog leht sõidujäljega:
http://elyl.tracklog.us/
LEMO: Mida vaesem inimene, seda sõbralikum ja avatum
Laur-Leho „Lemo“ Kaljumets räägib intervjuus Go Reisiajakirjale, kust tuli mehe suur kiindumus sõpradega ümber asjade sõita, näiteks ümber Peipsi, Laadoga või Läänemere.
Sõitsite sõpradega jupi kaupa ümber läänemere, sellel suvel saite tiiruga ühele poole. Millest selline idee ning kui off-road hull peab olema, et rada läbida?
Algupäraselt oli plaan ikka pool off-road’ina sõita, kuid siiski kõige äärmisemaid teid, mida läbida andis. Kogu autodega asjade ümber sõitmine sai alguse 1998. aastal, kui ma tahtsin teada, kui suur on Eestimaa. Plaanisime kahe päevaga kõige piiri- ja mandriäärsemaid teid pidi riigile tiiru peale teha. 2006. aastal sõitsime juba ümber Peipsi. Sealt see kõik siis kasvas ja arenes. Kaks aastat hiljem tegime tiiru ümber Liivimaa. Läänemere tiiru esimene etapp oli 2009. aastal Tallinnast Helsingisse, kuid võtsime trassi pikendamise tarbeks ka Laadoga järve sisse.
Laias laastus on olnud vahel vaja sõita läbi mõne jõe või raba, kuid üldiselt palju rassimist ei ole olnud. Eelmisel aastal näiteks, kui sõitsime ümber Botnia lahe Helsingist Stockholmi, 3080 kilomeetrit, ei läinud vintsi üldse vaja ja rassimist polnud, kuna teed olid pea täielikult asfalteeritud.
Aga millest ikkagi soov ümber läänemere sõita? Tavaliselt soovitakse kihutada võimalikult kaugele, kui reisitakse.
Tegemist on asjade loogilise käiguga. Meil on see loogika, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee üks jupp, kuid tee hästi. Meil kellelgi ei ole nii rahalist kui ka ajalist ressurssi, et sõita ümber maailma. Seniks, kuni maailmatiiru tarbeks võimalusi napib, tuleb leidagi lähem variant, sest tahtmine on ju härrasmeestega natukene reisida, maailma näha ning õhtul lõkkeveerel väike naps võtta ja ilma üle arutleda. Väikestest asjadest hakkas asi peale ning nüüd on tiirud juba jube suured.
Milline see viimane ehk ka ringi pikem etapp Stockholmist Tallinnani välja nägi ja mida sulle teadmiste ja tundmuste mõttes andis?
Alati on ju hea teada, mis sinu ümber toimumas on. Viimane etapp oli reisil väga õpetlik. Sõit ise oli loomulikult suhteliselt uhamine – kaheteistkümne päevaga üle nelja tuhande kilomeetri läbi seitsme riigi. Seda on üsna palju. Kuid hea oli selle kiiruse juures see, et ma nägin erinevates riikides linnulennult ära kultuuride muutused, kuidas mingi riigikord on avaldanud mõju mingile riigile ja selle väljanägemisele ning eluolule. Alates maastikest, kaubandusest, inimestest. Kuidas Nõukogude Liit on tapnud riigid ning asetanud asemele oma absurdikultuuri. Poola on siin hea näide. Poola on üldiselt kole. Juba Ida-Saksamaale jõudes saad aru, kuhu sa saabunud oled – täissoditud bussijaamad, maisipõldude ümber looka vajunud ja roostes aiad, lagunenud kolhoosihooned, prügi ja nii edasi. Nagu noaga on lõigatud vahe Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel või Poola ja Taani vahel.
Mis sind kogu läänemere ümber kulgenud reisil kõige rohkem üllatas? Mis kõige enam mõtlema pani?
Kultuuride erinevus oligi see, mis mind ehk kõige enam üllatas või ka jahmatas. Venemaa on Venemaa, kuid kui liikuda sealt Soome suunas ja jõuda Karjalasse, siis seal on soome nimedega kohad, mis on kõik kirjutatud kirillitsas. Soome ja Rootsi on heaoluühiskonnad. Kõik on asfaldi all ning puhas ja väga kallis. Taani on loomulikult täielik muinasjutumaa. Saksamaal on ordnung ning sealt edasi jällegi pikalt kuni kodumaani meie endise laia isamaa kaugemad kantsid – Poola, Leedu ja Läti.
Kuid inimesed, kuidas muutusid inimesed piirkonnast piirkonda?
Selgeks sai see, et mida vaesem on inimene, seda avatumaks ja lahkemaks ta muutub. Sedasama tundsin ma juba Venemaal, kus inimesed ei olnud murega üksi. Rootsi heaoluühiskonnas aga ei koti kedagi, mis sinu ümber toimub.
Kuidas Venemaal eestlastesse suhtuti?
Venemaal suhtuti meisse ikka tugeva eelarvamusega ning suhteliselt negatiivselt. Probleeme loomulikult ei olnud, kuid alati langes vestlus kahele teemale – esiteks, et miks me Pronkssõduri ära vedasime ning teiseks, et miks eestlased meid vihkavad.
Mille ümber on järgmisena plaan tiir teha?
Hetkel plaanime sõita Islandile. See on üks imeilus ja põnev riik. Aga seda on vaja pikalt veel planeerida. Sealt edasi aga rohkem konkreetseid plaane ei ole. Seda peab mõtlema veel. Aga mind tõmbab ikka Põhjalasse. Lõuna poole nagu ei motiveeri miski sõitma. Tunnen ennast väga hästi näiteks põhjapolaarjoonel. Ekvaatoril aga mitte eriti. Samas, nagu paljudel teistel, on ka mul kindlasti plaan ja soov Kamtšatkale minna – Kamtšatka ja Baikal.