OBER-SALZBERG — Kolmanda Reichi Keila-Joa

2013. aastal, teel Faaker See äärde Euroopa mootorratturite nädalale, juhtusime peatuma teele jäänud Berchtesgadenis, kenas väikeses mägilinnakeses Baierimaal. Esmapilgul on tegu üsna tavalise idüllilise paigaga, nagu neid Lõuna-Saksamaal ikka leidub: linna ümbritseb maaliline maastik rustikaalsete mägifarmide ja tagasihoidlike külalismajadega, Alpide hingemattev ilu. Kui aga sisse astuda Dokumentationszentrum Obersalzbergi, saab teada, et praeguse rahuliku ja tagasihoidliku pealispinna all peitub märksa tormilisem (ja süngem) ajalugu, kui võiks esmapilgul arvata.

2013. aastal, teel Faaker See äärde Euroopa mootorratturite nädalale, juhtusime peatuma teele jäänud Berchtesgadenis, kenas väikeses mägilinnakeses Baierimaal. Esmapilgul on tegu üsna tavalise idüllilise paigaga, nagu neid Lõuna-Saksamaal ikka leidub: linna ümbritseb maaliline maastik rustikaalsete mägifarmide ja tagasihoidlike külalismajadega, Alpide hingemattev ilu. Kui aga sisse astuda Dokumentationszentrum Obersalzbergi, saab teada, et praeguse rahuliku ja tagasihoidliku pealispinna all peitub märksa tormilisem (ja süngem) ajalugu, kui võiks esmapilgul arvata.

Nimelt muutus sealne elu täielikult, kui Adolf Hitler oma kaaskonnaga 1920. aastatel lähedalasuvasse Obersalzbergi elama asus ja nõnda sai sellest paigast justkui Kolmanda Reichi Keila-Joa. 1928. Aastal rentis varasematest külastustest lummatud Hitler endale Obersalzbergi külas mägimaja nimega Haus Wachenfeld. Alates 1933. aastast, kui Hitlerist sai Saksamaakantsler, hakkasid Obersalzbergis toimuma suured muutused – varasemast unisest külakesest sai natsipartei tugipunktLõuna-Saksamaal. Parteiliider Martin Bormann sundis paljusid kohalikkefarmerid ja maaomanikke oma maavaldused riigile müüma ja ise lahkuma. Nendemajapidamised lammutati, et anda teed suuremahulisele ehitusprojektile, mida juhtis Bormann kuni teise maailmasõja lõpuni. Obersalzbergis asus juba alates 1911.aastast Hotel Zum Türken, kus teiste seas armastasid puhata Johannes Brahms, ClaraSchumann ja Preisi kroonprints. Hotelliomanik Karl Schuster kritiseeris üsna avalikult natside poliitikat (ning Obersalzbergi pea sunniviisilist hõivamist). Kui Schuster ühel 1933. aasta õhtul oma hotelli saabus, leidis ta eest SS-lased. Ta käskis neil lahkuda ega hoidnud ka oma arvamust pruunsärklastest enda teada. Varem oli Martin Bormann teinud talle ettepaneku hotell müüa, kuid omanik oli keeldunud. Nüüd avanes Schusteril võimalus veeta kolm nädalat Dachau vanglas, mille järel ta nõustus maja müügiga. Nõnda sai kunagisest luksushotellist Berghofi valvemeeskonna garnison. Peagi suleti Obersalzberg üldsusele, kuna sinna rajasid oma kodud Adolf Hitler koos Eva Brauniga, Luftwaffe juht Hermann Göring, natsipartei sekretär Martin Bormannning arhitekt ja hilisem sõjatööstusminister Albert Speer. Rajati barakid SS-i valvemeeskonnale, moodne farm hiiglaslike kasvuhoonetega (Hitler oli teadupärast taimetoitlane), lasteaed, suur hotell jne. Ligipääsuteedele paigaldati valvepunktid, millest üks asus Berghofi naabrusesoleva hotelli Zum Türken esisel teelõigul, teine Berghofist sadakond meetrit allpoolristmikul ja kolmas Platterhofi lähistel. Obersalzbergist viie kilomeetri kaugusel asuvasse Berchtesgadenisse rajati Reichskanzlei 2, selle vahetusse naabrusse kindralstaabi juhtide majapidamised (Keitelhaus ja Jodlhaus). 1936. aastal ehitati Hitleri kaheksatoaline Haus Wachenfeld ümber suursuguseks40-toaliseks esindusvillaks Berghof. Majakeskmes asus suur saal, mille ülisuurest aknast avanes maaliline vaade Untersbergi mäele. Kuigi Hitleril oli korter Münchenis ja ta viibis palju kantsleri residentsis Berliinis ning teise maailmasõja aegsetes välistaapides („Hundikoobas” jt), oli ta oma sõnul armunud Berchtesgadeni ümbruskonna maastikusse. Just Berghofis sundis Hitler 1938. aasta 12.veebruaril Austria kantslerit Schuschniggi nõustuma Austria annekteerimisega Saksamaa poolt. 1938. aasta septembris aga oli Hitleri külaliseks Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain ja lepiti kokku Müncheni lepingu detailid, mille alusel osa Tšehhoslovakkiast loovutati „Euroopas jätkuva rahu nimel” Saksamaale. Hitleri viiekümnendaks sünnipäevaks1939. aastal lasi Bormann ehitada Kehlsteinhausi ehk Kotkapesa. Tegu on Hoher Gölli mäe tipus asuva mägimajaga, mis on tänini peaaegu originaalkujul säilinud ja milleni viib Obrsalzbergist seitsme kilomeetripikkune mägitee. Tee lõpeb mäkkeraiutud jalakäijate tunneliga, mis viib messingseintega liftini, millega seejärel tõustakse viiekümne meetri kõrgusele Kotkapessa. Hoone tähtsaim ruum on suur saal, keset mida troonib suur kamin– Mussolini kingitus. Kotkapesa külgtiival asub päikeseterrass maalilise vaatega allaorgu Berchtesgadenile ja Königssee järvele. Tegelikult viibis Hitler ise Kotkapesas vaid paarikümnel korral riiklike vastuvõttude puhul, palju rohkem kasutas seda maja Eva Braun. Näiteks 1944. aastal peeti Kotkapesas Eva õe Gretli pulmad.  Albert Speer kirjutab oma mälestusteraamatus: 1939. aasta augustikuu algusepaiku sõitis meie muretu seltskond koos Hitleriga Kehlsteini teemajja. Pikk autokolonn pöördus maanteele, mille Bormann oli lasknud läbi kaljude lõhata. Läbi kõrge pronksvärava sisenesime marmorseintega jahedasse ja niiskesse, mäe sisse ehitatud halli ning astusime poleeritud messingist lifti. Kui me liftiga viiekümne meetri kõrgusele sõitsime, lausus Hitler äkki, justkui iseendaga rääkides: „Võib-olla juhtub peagi midagi päris suurt. Isegi kui ma Göringi pean kohale saatma… Aga kui vaja, võin ka ise sõita. Panen kogu panuse ühele kaardile.” Ja selle vihjega ta lõpetas. Umbes kolmenädala pärast, 1939. aasta 21. augustil kuulsime, et Saksa välisminister sõidab Moskvasse läbirääkimistele. Õhtusöögiajal ulatati Hitlerile kiri. Ta lasi silmadel sellest üle käia, põrnitses, näost punane, viivu enda ette, lõi käega vastu lauda, nii et klaasid klirisesid, ja karjus murduval häälel: „Nad on mul peos! Nad on mul peos!” Järgmisel hetkel valitses ta end jälle, keegi ei julgenud midagi küsida ja õhtusöök jätkus. Pärast sööki lasi Hitler oma lähikondakuuluvad härrad enda juurde kutsuda: „Me sõlmime Venemaaga mittekallaletungilepingu. Võtke, lugege! Stalini telegramm.” Adresseeritud Reichskanzler Hitlerile, teatas see lühidalt saavutatud kokkuleppest. See oli kõige üllatavam ja erutavam pöörang, mida võisin endale ette kujutada –  paber, mis ühendas sõbralikult mõlemad nimed, Stalin ja Hitler. Kui liitlasväed 1943. aastal Saksamaa kohal pommirünnakuid alustasid, asus Martin Bormann Berghofis maa-aluseid pommivarjendeid rajama. Need pidid andma kaitset ka tuumarünnaku korral. Peale Berghofi punkritesüsteemi rajati varjendid veel mitme teise hoone alla (Bormanni maja, Göringi ning tema adjutandi maja, hotell Platterhof, Hotel Zum Türken, SS-i kasarmud). Kõik varjendid, välja arvatud Göringi ja tema adjutandi oma (nende ühendamise ülejäänud võrgustikuga keelas Bormann ära), olid omavahel tunnelitega ühendatud ühtseks mitmetasandiliseks punkrite süsteemiks. Selles maa-aluses „linnas” olid töö- ja eluruumid Hitleri, Bormanni ja Göringi kaaskonnale, aga ka teistele obersalzberglastele. Punkritel oli oma elektri-, kütte- ja ventilatsioonisüsteem, samuti õhurõhulüüside süsteem kaitseks gaasirünnaku eest. Punkrite sissepääsutreppide lõpus olid automaaturite valvepostid. 25. aprillil 1945 korraldasid USA väed Obersalzbergis laiaulatusliku pommirünnaku, mille eesmärk oli muuta võimatuks Hitleri põgenemine Berliinist Obersalzbergi. Pommitamise tulemusel muutusid rusudeks Berghof, Bormanni ja Göringi maja, lasteaed, kasarmud, hotell Platterhof. Tõsiselt sai kannatada ka hotell Zum Türken. Pärast sõda jäi kogu Obersalzberg USA vägedekontrolli alla ja 1952. aastal otsustasid kohalikud võimud ameeriklaste pealekäimisel Berghofi varemed õhkida. USA lõi Obersalzbergi sõjaväe taastusravikeskuse, mis suleti 1995. aastal ning piirkond anti üle Baierimaa valitsusele. Mägi puhastati Berghofi garaažide, Bormanni ja Göringi majade ning SS-i barakkide rusudest. Lammutati ka teemaja Mooslahnerkopfis, kuhu Hitleri kaaskond igapäevaseid jalutuskäike tegi ja pärastlõunaid veetis. Hotel Zum Türkeni omanikud ostsid pärast sõda oma majapidamise Saksa riigilt tagasi, remontisid pommitamisest kannatadasaanud hoone ning peavad seal hotelli tänaseni. Kehlsteinhaus (Kotkapesa) on külastajatele avatud. Selleks rajati 2004. aastal hotelli Platterhof garaažide kohale bussijaam, kust sõidutatakse ajaloohuvilisi turiste Kotkapesalifti tunneli juurde. 2005. aastal valmis Göringhügeli mäel uus hotell Intercontinental. Kunagise Hitleri kasvuhoone kohal, mille graniitkividest sein mäeküljel on veel äratuntav, on praegu hotelli parkla. Berchtesgadenis (Obersalzbergist viiskilomeetrit läänes) on Reichskanzlei2 ning tema vahetus naabruses olevad Keitelhaus ja Jodlhaus säilinud, Jodlhaus küll veidi ümberehitatud kujul. Samuti on Obersalzbergis säilinud Albert Speeri maja ja stuudio. Kõik need hooned on praegu eravalduses. Berghofist on säilinud võsastunud mäeküljel nähtav garaažide massiivne betoonist tagasein. Bormanni karjafarm (Gutshof) on peaaegu täielikult säilinud, praegu asub seal golfiklubi. Hitleri kunagises külalistemajas (Gästehaus) asub tänapäeval muuseum, 1999. aastal avatud Dokumentationszentrum Obersalzberg, mida on külastanud enam kui miljon inimest. Muuseumis on piirkonna Kolmanda Reichi ajaloo teemaline püsiväljapanek, kus saab vaadata mitmesuguseid dokumente, fotosid, filmiklippe ja kaarte. Alates 2010. aastast pääseb külastaja ka hoone all olevasse korrastatud ja valgustatud tunnelite võrgustikku. Turistidele on avatud ka hotelli Zum Türken all olevad punkrid. Kunagise Platterhofi asukohas laiuvas parklas võib suviti näha parkimas kümneid turismibusse. Kuigi paljud selles loos mainitud paigad on tähistamata, leiavad ajaloohuvilised need sageli siiski üles. Obersalzberg pakub seitsmekümne viie aasta tagustes sündmuspaikades mineviku hingust ja salapära, üllatusi ja mõtteainet 20. sajandi ajaloo võtmesündmuste kohta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga