Nõukanostalgiast moodsate mongoliteni

Kariina Tšursin-Sootla ja Margus Sootla rändasid mootorratastel kolm kuud läbi Ida-Euroopa, Kaukaasia, Kesk-Aasia riikide ja Mongoolia.

Kariina Tšursin-Sootla ja Margus Sootla rändasid mootorratastel kolm kuud läbi Ida-Euroopa, Kaukaasia, Kesk-Aasia riikide ja Mongoolia. Kuigi juulist septembrini kestnud motomatka planeerides rääkisime reisist Kesk-Aasia riikidesse või stan’idesse, mahtus trajektoorile teisigi riike, kuhu me varem polnud sattunud vaatamata sellele, et need asuvad niivõrd lähedal. Teel lõuna poole saime esmakordselt maitse suhu nii Valgevenest kui Ukrainast, kuid põnevamaks läks Moldovas – riigis, mis ei paista olevat millegi poolest eriliselt tuntud. Veinide lummuses Moldova pealinn Chișinău (või venepäraselt Kišinjov) ei tõmba just vaatamisväärsuste rohkusega, ehkki huvitavat tooni annavad mõned kosmoseajastule viitavad disainielemendid nõukogudeaegsetel betoonkolossidel. Üheks olulisemaks põhjuseks siia sattuda on enamuse jaoks ilmselt viinamarjaistanduste ja veinikeldrite rohkus ümbruskonnas ning asjaolu, et pealinnale üsna lähedal (kesklinnast umbes 45minutilise sõidu kaugusel) asub Guinnessi rekordi omanik Mileștii Mici veinikompleks, millele kuuluvad endisesse paekivikaevandusse rajatud maaalused tunnelid. Nende kogupikkus on umbes 200 kilomeetrit ning need peidavad endas enam kui kaht miljonit veinipudelit. Osalt on tegemist Mileștii Mici enda toodanguga, ent sinna viivad oma veine hoiule teisedki tootjad ning kollektsionäärid välismaaltki, kes hinnaga umbes 150 eurot aastas rendivad paarisadat pudelit mahutavaid caza’sid ehk panipaiku. Nimelt on maaalustes koobastes ideaalsed säilitustingimused – temperatuur püsib 12–14 soojakraadi juures ning õhuniiskus on 85–95%. Ei jäänud meilgi muud üle, kui kogu seda imet kaema minna. Kuna tunnelid moodustavad paraja rägastiku, siis mõistagi ei lubata sinna omal käel uitama minna, vaid tuleb ühineda organiseeritud ekskursiooniga, mis kulgeb hiiglaslike veinivaatide ja veinikollektsioonide vahel. Raske on ettegi kujutada, milliseid põnevaid maitsevariatsioone need lõputuna näivas labürindis paiknevad vaadid ja pudelid sisaldavad… Õnneks ei pannud rõske keldrilõhn neelusid ülemäära käima, „kõditatud“ sai vaid kujutlusvõime. Kohapeal oli võimalik veine ka kaasa osta ning valisime välja kaks eri hinnaklassi veini. Kallim, umbes kümneeurone, maksaks Eestis kindlasti kaks, kui mitte kolm korda rohkem – seepärast kasutasime võimalust, et mõistlikkuse piiresse jääva hinnaga midagi eriti head ära proovida. Tegemist oli 1986. aasta saagist valmistatud punase veiniga, mis oli villitud 1997. aastal. Kuigi selle veini nautimiseks meil väärilisi tingimusi polnud – mõistagi ei ole klaasist veinipokaalidele motomatkaja pagasis kohta –, pakkus see ka tavalisest veeklaasist mekituna võimsa maitseelamuse. Ka paarieurone vein ei valmistanud pettumust, aga samas ei saa me ennast kaugeltki pidada veiniasjatundjaks. Kasutasime võimalust ning käisime ära ka oluliselt kommertslikumas veinikeldris, mis kuulub Moldova ühele tunnustatumale veinitootjale Cricovale. Ekspositsioon oli võimas ja nagu Mileștii Micis, saab ka seal oma veinidele rentida panipaiga. Nii jäid silma näiteks Angela Merkelile, José Manuel Barrosole ja islamiriigi Aserbaidžaani presidendile Ilham Aliyevile kuuluvad veinikollektsioonid. Keelatud maale Moldovast veeresime läbi Transnistria Ukraina kuurortlinna Odessasse, kust paar korda nädalas käib praam Bathumisse Georgias. Esimese hooga ehk kallivõitu tunduv praamipilet sisaldab siiski kajutikohti ning tõhusat toitlustamist kolmel korral päevas, nii et kaks ööd ja päeva kestev merereis üle Musta mere Aasiasse möödus suuresti söömise ja magamise tähe all. Kui Georgia on oma mägise maastiku ning suurepärase söögi- ja joogipoolisega juba mõnda aega reisijate radaril püsinud, siis tema lõunanaaber Armeenia pakub avastajale kuhjaga üllatusi. Seda, et Armeenia šašlõkk on maailma üks parimaid, teadsime juba enne, kuid nii väikesel pindalal sellist maastiku ja kliima varieeruvust poleks osanud oodata. Kui loodeosas on küllaltki kõrge ja tuuline, voogav platoo, siis Jerevanist veidi ida poole nägime juba sarnaseid maastikke, nagu olime kunagi näinud Iraanis Kaspia mere lähistel – küllaltki madalad, kõrbestunud olemisega mäed. Sealt edasi kagu poole on juba päris dramaatilisi kanjoneid, millest tee ronis edasi mäkke ning udusele Vorotani kurule enam kui 2300 meetri kõrgusel merepinnast, kust veel edasi liikudes möödusime juba Spendaryani veehoidlast. Seal üleval ei olnud üldsegi tunnet, et oleksime palavas Armeenias – pigem tuletas rõske, jahe õhk ja kurviline tee meelde Fääri saari. Maalilisi vaateid pakkus Armeenia suurima, merepinnast 1900 meetri kõrgusel asuva Sevani järve kallas. Sevan, muide, pääses napilt Araali mere sarnasest saatusest. Nõukogude stiilis megaprojektina ette võetud põldude „niisutamine“ järveveega kahandas järve veetaset peagi poole võrra. Õnneks tuli enne katastroofi juhtumist asjameestest juhtidel ja inseneridel mõistus pähe. Nüüdseks on järv jäänud stabiilseks 20 meetrit madalama veetasemega, mida on kallastel kohati dramaatiliselt näha. Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa seadusevastane. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole tunnustanud ükski riik. Ajalooliselt ja kultuuriliselt on tegemist Armeenia osaga, mille Stalin 1920. aastatel Armeeniast eraldas ning liitis Aserbaidžaaniga, et nad pidevas tülis oleks ja seega oleks neid lihtsam kontrolli all hoida, ehk oleks „külmutatud“ konflikt. 1980. aastatel kasvas seal iseseisvusliikumine, mis päädis aastatel 1988–1994 kestnud sõjaga, kus ühel pool olid Aserbaidžaan ja talle appi tulnud Türgi ohvitserid ning teisel pool karabahhi sissid ja Armeenia väed. Kokku hukkus 30 000 inimest (praegu on Karabahhis elanikke 150 000, seega pole ilmselt kedagi, kelle lähisugulane poleks konfl iktis hukkunud). Võib öelda, et suure vaprusega võitsid sõja palju väiksemad ja vaesemad ehk Karabahh ja Armeenia, võttes lõpuks aseritelt isegi maad juurde. Vaatamata vaherahule on olukord jätkuvalt pinev – palju suurem ja märksa rikkam Aserbaidžaan peab MägiKarabahhi jätkuvat enda omaks ning ka rahvusvahelistel maakaartidel kuulub ala (mida on tegelikult vaid neljandik Eesti pindalast) Aserbaidžaanile. Ühtegi piiripunkti MägiKarabahhi ja Aserbaidžaani vahel siiski pole (puudub ühendus) ning külastuslube väljastab Armeenia. Kuna MägiKarabahhi viisaga (mille saab vormistada „pealinna“ nimega Xankəndi (Stepanakert) jõudes 3000 drami eest) passis ei ole Aserbaidžaani asja − lähed vangi −, siis palusime neid passidesse mitte kleepida. Karabahhi mägine loodus oli sedavõrd ilus, et kange tahtmine oli telkima jääda. Kahjuks on see piirkond üks enim mineeritud kohti maailmas, seega on radade kõrval uidata seal ülimalt ohtlik. Pealinn ise on kohati paremas korras kui Armeenia linnad – palju on Armeenia maksumaksja raha toel üles ehitatud ning on uhkeid elurajoone eraldi mänguväljakutega. Samas on nendega külg külje kõrval tõelisi lobudikke, millel näha kuulirahe jälgi. Kuigi Karabahhi viisasid meil polnud, küsitleti Aserbaidžaani sissesõidul passides Armeenia templeid nähes meid üsnagi põhjalikult – miks ja kus me käisime ning ega meil ei ole kaasas mingeid suveniire. Üsna tõsiselt tehti meile selgeks, et Armeenia on Aserbaidžaani vaenlane, nii et ilma pikemalt mõtlematagi oli selge, et MägiKarabahhi külastamisest tasub vaikida. Aserbaidžaanist väljudeski tuli aru anda, miks olime Armeenias kauem kui Aserbaidžaanis. Põhjus oli proosaline – mingil müstilisel põhjusel on mootorrattaga riiki sisenedes võimalik saada vaid 72tunnine transiidiluba, mitte pikemat peatumist võimaldav ajutine impordiluba. Nii et enne kui Aserbaidžaani sisse jõudsime elada, olime juba üle Kaspia mere seilaval kaubalaeval, teel Kasahstani poole. Siiditee hõngu otsinguil Kasahstani kuumavast edelaosast vurasime kiiresti läbi, suunaks Usbekistan. Usbekistani külastamisest olin unistanud juba ammu. Nii vähe või palju, kui olin teiste rändurite vahendusel vilksamisi kuulnud või näinud killukesi Buhhaarast või Samarkandist, tundus see ajaloolise ja kultuurilise pärandi poolest ülimalt põneva kohana. Kannavad ju sealsed sõnulseletamatult grandioossed mošeed ja mausoleumid iidse Siiditee eksootilist, liivatolmust ja vürtsidest pungil hõngu ning nii kultuurilises, religioosses kui ka klimaatilises plaanis tundub Usbekistan meist kui valgusaastate kaugusel. Kummaline mõelda, et Eesti ja Usbekistan jagavad endiste liiduvabariikidena killukest ühist ajalugu. Peale teatud nõukogude nostalgiat tekitavate hetkede ei paista meid tänapäeval omavahel siiski suurt miski siduvat – üks on läinud üht, teine teist teed. Usbekistani silmad on endiselt suure Venemaa poole ning maneeridki sarnased, peegeldades võimuorganite lausa maniakaalsena näivat kontrollivajadust. Näiteks on Usbekistani reisijal kohustus end iga kolme päeva tagant (veel parem, kui sagedamini) kohalikus omavalitsuses arvele võtta ehk registreerida ning registreerimissedelid tuleb alles hoida riigist väljumiseni, mil neid üsnagi põhjalikult kontrollitakse. Ametlikes hotellides peatudes ei ole see probleem, sest hotell viib registreerimise üldjuhul ise läbi. Keerulisem on seis juhul, kui on plaanis hoopiski telkida, mis on Usbekistanis oma sõidukiga reisides hotellides peatumisele vägagi hea alternatiiv. Suurema osa Usbekistanist moodustav poolkõrb ei pruugi seal elamiseks kõige paremini sobida, ent telkida on seal selle võrra parem, sest asustust on vähe ning oht, et keegi sind tülitama tuleb, on peaaegu olematu. Kahjuks tähendab registreerimiskohustus, et vähemalt iga kolmas öö tuleb siiski veeta hotellis, vältimaks hilisemaid sekeldusi riigist väljudes. Neid võib ette tulla niisamagi − nimelt sobrati Usbekistani–Kõrgõzstani piiril põhjalikult läbi kogu meie pagas, mis võttis oma tund aega. Enim huvi pakkusid siiski fotokaamera pildid ja sülearvuti videod, kuuldavasti selleks, et tuvastada riigikorda õõnestada võivat või pornograafilise sisuga materjali. Ei tohi unustada, et tegemist on ikkagi moslemiriigiga. Kui säärased ebamugavused unustada, siis tegelikult on Usbekistan fantastiline sihtkoht, pakatades väärikatest vaatamisväärsustest, ning ühtlasi vägagi arenenud turismitaristuga paik. Mõnes mõttes valmistas sealne turismile orienteeritus ka teatava pettumuse, sest nagu ikka, kipub suveniirilettide rohkuses autentsus ise ja isegi kujutelm autentsusest kaduma. Nii võib öelda, et minu nägemus Siiditee müstilisest aurast sai korraliku põntsu. Eelkõige võib selles süüdistada küll vaid iseennast. Esiteks seetõttu, et Usbekistani külastamisega nii pikalt venitasime – vaadates, kuidas globaliseerumine toimub aina kiirenevas tempos, võib arvata, et veel vaid kümmekond aastat tagasi oleks avanenud hoopis teistsugune, algupärasem pilt. Teiseks seetõttu, et ilmselt seadsin oma ootused ülemäära kõrgele – viga, mida ikooniliste vaatamisväärsuste puhul sageli tehakse. Ometi jätsid nii võrdlemisi tagasihoidlik Hiiva kui ka veidike megalomaaniasse kalduvad Buhhaara ja Samarkand oma arhitektuuriga unustamatu elamuse. Parimate pärsia arhitektuuri näidetena pilke köitvad mošeed, mausoleumid ja medresed tõestasid veel kord, millisteks suurteks tegudeks ja milliseks filigraansuseks on inimesed valmis usu nimel. Kõrgustesse Kui mind sütitavad rohkem inimeste ja kultuuriga seotud teemad, siis Margus on veendunud loodusfanaatik ning nii oli tema Püha Graaliks sellel stan’ide retkel Tadžikistan on Pamiiridega. Kuna Usbekistanis oli olnud põrgulikult palav, siis ausalt öeldes ootasin ka ise mägede jahedust. Seepärast asusime Tadžikistani jõudes kohe asja juurde ehk ei hakanud üldse muule aega raiskama, vaid võtsimegi kohe suuna Mägi-Badahšanile. Tegemist on autonoomse provintsiga, kus asub suurem osa Pamiiri mäestikust. Enne päris mägedeni jõudmist pakkus põnevust pikk kulgemine mööda Tadžikistani ja Afganistani piiri, viimasest lahutamas vaid mäslev Pandži jõgi – paiguti oligi Afganistan sõna otseses mõttes vaid kiviviske kaugusel ning teisel pool laiuvad külad ja seal toimuv igapäevaelu Tadžikistani poolelt hõlpsasti vaadeldavad. Kel soovi Afganistani taha „linnuke“ saada, saab võrdlemisi turvalise reisi piki Pandži jõge teha ka Afganistani poolel, kuid viisa ja impordilubade maksumust arvesse võttes ei ole see kõige odavam lõbu, eriti arvestades seda, et paralleelteed mööda saab kulgeda vaid paarisaja kilomeetri ringis. Ühel hetkel pöörab tee Pandži orust põhja poole ehk ronib üha järsemalt mäkke. Ühtäkki hakkas külm ning peagi hakkasime 4000 meetri juures tundma ka kõrguse mõju – tekkis kerge peavalu ja veidi intensiivsema liigutamisega kaasnev hingeldus. Pamiirid ei ole enamasti nii kõrged, et mööda enimkasutatud trasse liikudes võiks tekkida oht jääda kõrgushaigusesse. Ometi, ka pärast mõningast adapteerumist, läks Margusel enesetunne sedavõrd halvaks, et jäime paariks ööks lukku keset mägiplatood asuvasse Alitšuri külla. Õnneks leidus kohapeal velsker, nii et Margus sai tagasi jalule ja mootorratta selga ning võisime teekonda jätkata. Pamiirid avaldasid muljet, samuti kohalike külalislahkus. Ühes külas kaupluse ees peatudes uuriti meie käest, kust me tuleme. Vastates, et Eestist, hüüatati rõõmsalt: „Kaasmaalased!“ Kauba peale anti kaasa kaks suurt peotäit kohalikke kompvekke. Jurtast Facebooki Tadžikistanist edasi viis tee põhja poole, läbi Kõrgõzstani ja Kasahstani Venemaale välja, kus meil tuli teha strateegiline otsus – kas põrutada otsejoones koju või võtta ette „boonusena“ kaalumisel olnud põige Mongooliasse. Tehnilised probleemid ühega mootorratastest soosinuks pigem esimest varianti, ent samas olime kodunt nii kaugel ja Mongoolia tundus nii lähedal. Seega jäi ikkagi peale viimane variant. Pärast piiriületust sai meile peagi selgeks, miks öeldakse, et Mongoolias pole mitte teed, vaid suunad. Kuigi teede ehitamine paistab Mongoolias olevat täies hoos, kulgeb enamik kohalikke endiselt mööda maastikuradu. Nii ka meie – Mongoolia võlu tunnetamiseks ei ole niivõrd oluline sihtkoht ja sinna jõudmine, kui seal kulgemine. Ühest jurtast teiseni, ühest punktist teise. Mongoolia maastikud oma avaruses on lihtsalt niivõrd lummavad, lausa meditatiivsed, et nendest oleks patt kiirustades läbi uhada. Kuigi osaliselt sõitsime ka värskel asfaldil, kulus enamik kilomeetreid kivistel, kruusastel ja liivastel radadel. Sageli hajusid need vaevu aimatavateks rattajälgedeks kivisel pinnasel. Oleks neid siis olnud üks paar – enamasti jooksis neid enam-vähem paralleelsena ikka mitumitu, hargnedes ja jälle kokku tulles. Ega muud ei jäänud orienteerumise mõttes üle, kui et enam-vähem soovitud suunda hoida ning vajaduse korral „rada“ vahetada, sest mõnikord hakkas esialgu õiges suunas minev rada järsku kursist eemale kalduma. Kuigi mongolid austavad väga traditsioonilist eluviisi ning on igapäevatoimetustes küllaltki seotud iidsete uskumustega, jätavad nad siiski väga edumeelse mulje. Nii üllatas meid tihedamast asustusest suhteliselt äralõigatud kohas asuva küla lähedal telkides see, et ka mõne kilomeetri kaugusel külast püüdsid meie telefonid kinni kaks traadita interneti võrku. Pole ka ime, kuna peagi saime aru, et sotsiaalmeediaga on nad vägagi sina peal. Kuuldavasti pidi paljudel mongolitel jurtas olema DVD-mängija ning laiekraanteleviisor… ning viipemaksete tegemine supermarketites pole seal ammu enam midagi uut. Tekst ja fotod: Kariina Tšursin-Sootla ja Margus Sootla

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga