See on nagu pusle kokkupanek, ainult et sellest on puudu suur hulk tükke ja tegelikult ei saa iial teada, milline su kokkupandav pilt tegelikult oli. Just selline tunne tekib, kui sõidad ringi Kagu-Norras, Østfoldi piirkonnas, kus asub Põhja-Euroopa suurim pronksiaegsete kaljujooniste kogu.
Østfold on Norra kaugeim kagutipp, mis jääb Oslo fjordi ja Rootsi vahele, ning seda kohta võib nimetada põhjarahvaste vanimaks asualaks, kinnitavad sealtkandist leitud pronksiaegsed kaljujoonised ja kääpad. Just siin randus ajal, mil meretase oli veel 20 meetrit kõrgemal, iidne rahvas, kes oskas seilata pikkade laevadega pikkade vahemaade taha, tundis astronoomiat ja nõiakunsti. Siia, jääajajärgsest üleujutusest ümaranurkseks uhutud graniitkaljudele jätsid nad oma lood ja laulud. Jätsid laulda viisil, mis lubab meilgi pisut kaasa ümiseda, kui suudame taibata nende kaljusse tahutud piktogrammide tegelikku sisu ja eesmärki.
Nõidseppade aarded
Valdur Mikita kirjutab oma „Lingvistilises metsas”, et „lähipiirkonna rahvaste hulgas olid Läänemere-äärsed balti ja läänemeresoome hõimud tuntud oma nõid-seppade ja metallitöö poolest (sepistamine oli nõidumise sünonüüm juba vanas keelepõhjas) /…/, siis on meie esivanemaks kivija metalliaja piiril toimetav nõid-sepp.“
Eesti oli metsane ja siinsed nõidsepad tegid oma taiamärgid puusse, mis tänaseks paraku tuhandete aastatega juba ammu kõdunenud. Norras oli neil käepärast vähe puud, hiite jaoks polnud sealne kaljune ja kaljude vahele kogunevast veest tekkivate soode maastik paljulubav. Kuigi kliima oli oluliselt soojem kui praegu, ei kasva puud sel maastikul tänaseni pikaks ja uhkeks, jäävad pigem kiduraks ja kiira-kääraliseks. Nii tuli appi võtta kivi, olgu siis taiamärgi tegemise pinna või hiiepuude asendajana maagiliste kiviringide kujul. Neid viimaseid on Østfoldi kandis hämmastavalt palju ning enamik paikneb mäekülgedel. Vähe on muistseid kultuure, mille jumalad-tsivilisatsioonitoojad poleks elanud mäetippudel. Nende pühade tippude nõlvadele tehtigi kiviringid, milles sai jumalate või nendega samastatavate loodusvägede poole pöörduda.
Pronksiaeg kestis meie kandis ca 1800– 500 e.m.a. Pronksivalu oli oma olemuselt maagiline tegevus. Pole ju pronks looduslik metall, vaid täpne tina ja vase sulam. Miski, mida algsel kujul polnud, mis tuli tekitada, transformeerida eri metalle sisaldavatest kivi- ja mullasegudest. Pole siis ime, et taolise transformatsiooni oskajat peeti maagiks. Mullast kulla saamise idee alkeemias on kindlasti seotud pronksiaegse šamaani metalli sulatamise nõidusega. Neid šamaane kohtame me oma Norraretkel palju. Neid on jäädvustatud kivisse nii lendavana kui ka transis, universumiga ühes hõljuvana kesk tähtkujusid, ning nende vahel seilavaid päikeselaevu. Oma aarded teadmistest maailmast ja seal toimivatest protsessidest peitsid muistsed nõidsepad nendesse samadesse kivilugudesse.
Elavad 4D-müüdid
Sõna „kaljujoonis“ pole tegelikult Norra kaljukujutiste kohta üldse õige sõna. Märksa täpsem on rock carving ehk kaljusse uuristis. Punase värviga hakati neid jooniseid katma 1950ndatel, et huvilised need paremini üles leiaksid. Polnudki ju need mõeldud päevavalguses vaatamiseks. Kes siis salateadmist ikka laiatarbekaubana levitab. Need joonised hakkavad elama siis, kui neid mööda nõrgub kivilt alla vesi. Selleks, et vett vajalikul hetkel, mil kivilugu elustada sooviti, võtta oleks, tahusid muistsed meistrid kivipiltide kohale täiuslikult ümarad augud, mida hiljem hakati kutsuma trollikateldeks. Vihmaga kogunes sellisesse kivireservuaari vesi, mida sai tseremoonia ajal, kui šamaan põleva tõrvikuga mööda kivipilti tantsis ja selle elama pani, üle serva loksutada ja pildile paisata.
Me oleme harjunud lugema kirja, mis liigub lineaarselt vasakult paremale ja kus sümbolid moodustavad sõnu ning sõnad lauseid.
Maagiline maailmapilt aga ei pannud asju sõnadesse. See andis edasi mõistmist, kogemust, teadmist ja väge. Muistsetel kivipiltidel toimuv polnud lihtsalt „mingi rituaal“, nagu tänapäeval jõulud kirikus – keegi loeb ja laulab rahva ees midagi ja inimesed on kohal, saades küll aru neile loetud sõnadest, ent enamasti mitte saades osa toimuvast kui elavast, just sel hetkel just nendega toimuvast seisundit muutvast kogemusest. Muistsed riitused, vastupidi, panid müüdid kohapeal elama nii, et kõik sündmusel osalejad said need ise läbi elada, oma elumustreid transformeerida. Ehk siis šamaan või teadmamees liigutas tõrvikut – olid ju valgusemängud kivipiltidel kõige eriilmelisemad kunstvalguses ja öösel – ning samal ajal laulis ja tantsis „läbi kogu pildi“, pannes tule ja vee abil pildi mitte vaid lineaarset sõnadega lugu jutustama, vaid tehes sellest kõigile kaasaelatava iidse loo reaalse kogemuse. Norra kividesse on tardunud omalaadsed 4D-filmid. Ainult meil puudub „inimprojektor“, kes suudaks need praeguse inimese teadvusele vastuvõetavalt elustada.
Kohtumised suure tundmatuga
„Maagiline teadvus saab funktsioneerida vaid perifeeria ligiduses, seal, kus märgistatud ala puutub kokku mittemärgistatuga,“ kirjutab semiootik Mikita. Väge andsid nende kivipiltide juures toimetatud taiud kindlasti, kuna just siin sai iga kord „kultuuri ja metsiku ala piiril“ inimteadvus kohtuda Suure Tundmatuga. Müüt ja vägi kohtusid ning andsid inimestele teadmise nende maailmas toimuva korrapärasuse ja selle maailma turvalise jätkusuutlikkuse kohta. Niisiis pole mõtet hakata neid kaljupilte kirjakeelde ümber panema. Neid tasub käia kogemas. Ilmselgelt saab teada midagi ka meie endi rahva juurte kohta, sest pronksiajal olime Muinas-Norraga üsna sarnased nii kultuuriruumi kui ka maailmanägemise poolest.
Näiteks Hornesi 22 päikselaevast koosnev armaada, mis purjetab mööda vertikaalset kaljuseina mere ja loojangu suunal, toob meelde J.RR. Tolkieni haldjad, kes purjetasid inimeste ajastu lõppedes Hallidesse sadamatesse. Hingi on üle vee viidud mitmes muistses kultuuris. Laevu leiab siinkandis olevatelt ligi 450 kaljupildilt palju. Kõik nad meenutavad reaalseid, tolles ajas kasutusel olnud laevu, mille merekindlus pani ilmselgelt aluse tuhat aastat hiljem alanud võimsale viikingiajale. Purjeid enne rauaaega laevadel ei kasutatud. Kindlasti ei vedanud need laevad sõdalasi ega kaupu, mõned neist lausa silmanähtavalt lendavad, mitte ei uju.
Seisvad seisundid
Kivilaevade vahel hõljub kummaline mehefiguur, keda ametlik arheoloogia nimetab akrobaadiks. Teda püütakse seostada viljakusmaagiaga, sest tal on silmanähtavalt väga suur ja kõva riist. Selliseid erekteerunud suguliikmetega tegelasi on näha ka teistel kaljupiltidel, olgu Begby „tantsija“ või Solbergi „sarvik“. Siin tasuks taas unustada lineaarne mõtlemine ja meie primitiivsest seksuaalsusest üleküllastunud kunst. Meenutagem, et kaljujoonised edastasid kogemust. Seksi on nimetatud jumalikkuse eelmaitseks. Orgasmihetkel saab inimene põgusa ühenduse universumi terviklikkusega. Seega kujutati mehe kõvastunud suguelundi kaudu pigem šamaani seisundit – hõljuv ehk siis transis ja jumalikus vahekorras universumiga. Samamoodi edastab transisolemise seisundit Solbergi tiibadega mehe kujutis. Mõned inimfiguurid kannavad käes päikeseringe. Ilmselgelt on tegu nendega, kes tõid valguse, olgu siis teadmised või oskused. Päikeseringid ja nende vahel väiksemad punktid – ilmselgelt tähed − võivad oma paigutusega kujutada konkreetset aega, millal mingi lugu aset leidis.
Eri maailmade ühenduskohad
Päikseringi gigantsem versioon ootab meid Gunnarstorpi metsaga kaetud mäekünkal. See on orienteeritud ilmakaarte järgi ja nagu praegustesse kirikutesse, toimub sissepääs kahe suure püstkivi vahelt läänekaarest ning nii ida kui ka päikese sünnipaik on tähistatud hiigelsuure püstkiviga, mis praegu küll külili vajunud. Siin peeti kohut ja otsustati tähtsaid asju, kuna maise ja taevase tasakaal pidi säilima. Veel polnud tekkinud lõhet „vaimsete“ ja „igapäevaste“ teemade vahele, maailm oli üks, maad ja ilma sisaldav mitmetasandiline tervik.
Mäkke üles minnes jäävad tee peale väiksemad kiviringid. Siit on leitud üle 160 eri kivimoodustise, mis tähendab, et tegu on suure ja tähtsa pühapaigaga. Enamik kivirajatisi on hauakünkad ehk moundid, meie keeli kääpad. Üsna sarnased kui Võrumaal, Kääpa-Väimela tee ääres metsas. Ainult selle vahega, et meie kääpad on peamiselt muldkuhjatised, Norras annab pinnase erisusi arvestades taas tooni kivi. Väljakaevamised näitavad, et seda paika on järjepanu pühaks peetud üle tuhande aasta. Matmisstiilid on muutunud, kuid matuseid on siin toimetatud nii põletades kui ka kivikuhjadesse sängitades. Viimastest niipalju, et mehe haud on ümmargune ja naise oma piklik. Naise haud sümboliseeris omaaegset pikkmaja, naine sängitati kodukeskmena, mida ta ka eluajal oli olnud.
Siin on ilmselgelt asunud paik, kust arvati olevat eriti hea teise ilma siirduda, aga ka teise ilma asukatelt tuge ja abi paluda. Mäetipul seisavad tohutud, ümberkaudsetest suurimad püstkivid, mis moodustavad võimsa megaliitringi. Seda ringi on kohalikud uurijad nimetanud ka „taassünnimasinaks“. Olgu siinkohal kiidetud Norra muinsuskaitseamet. Kõik paigad – asugu need siis sügaval metsas või kõrgel mäe otsas – on tähistatud selgelt loetavate, raudalustel paiknevate ja täpsete selgitavate joonistega varustatud infoviitadega. Rajad muististe vahel on samuti tähistatud nii, et pole karta metsa vahele ekslema jäämist, ehkki mõnes kohas tuleb ühe megaliidi juurest teiseni minekuks veidi kauneid hooldatud metsaradu tallata.
Matemaatilised mõistatused
Hunn on Gunnarstorpist 3,5 kilomeetrit Fredrikstadi poole jääv teine suur kiviringide välu. Siin saab proovile panna oma matemaatilise mõtlemise. Näiteks korrutades 9 – nii palju on Hunni välul suuri kiviringe – 12-ga – nii palju on ringides kive. Saame iidse püha arvu 108, mis numeroloogiliselt taandub samuti pühale transformatsiooninumbrile 9.
Muistsete pronksiaja matemaatikute mõju on siinkandis tänini tuntav – Fredrikstad, Põhja-Euroopa kõige paremini säilinud kindluslinn kubiseb numeroloogilistest ja geomeetrilistest mõttemängudest. Selle „linna linnas“ rajas kuningas Fredrik II 16. sajandil fjordi sissepääsu valvama. Sõjaväelaste hulgas on läbi aegade olnud palju vabamüürlasi ja insenere ühes isikus. Nii on see kindlus poolekslõigatud kaheksaharulise tähe kujuline (jälle 1 + 8), ülaltvaates hämmastav oma sümmeetrilisuses. Kohe linnakese peaväljaku kõrval paikneb 1788, valgustusideede kõrgajal ehitatud sõjaväehospidali hoone, millel on neli sissepääsu, mis sümboliseerivad nelja aastaaega, 12 kuud tähistavat korstnat, 52 ehk aasta nädalate arv ruume, 365 akent, millest igal on 24 ruutu ning minutite jagu 60 ust.
Fredrikstadis on mõnus jalutada ka siis, kui pühast geomeetriast suurt ei hooli. Siin on ümbruskonna toredamad kohvikud ja väiksed käsitööpoekesed. Fredrikstadi, väljaspool ajaloolist kindlust asuva uuslinnakese võiks võtta ka seda kanti külastades oma baaslaagriks ehk öömajapaigaks. Just siit on mugav sõita välja Iidsete teele ehk Olditsrutale ning lennujaama Rygges, kustkaudu soovitaks seda kanti avastama tulla. Oslost jääb tulek ehk pisut kaugeks, kuid odavlennud peatuvad just Rygges ja sealt autot rentides saab mugavalt kohe asuda ümberkaudseid muistiseid uurima ja oma ajaloopuslet kokku panema.
Tasub teada:
• Tee 110 kiirtee E6 ja Skjebergi ning Fredrikstadi vahel kannab nime Iidsete tee ning on tähistatud väga heade viitadega.
• Solbergis asub vaba sissepääsuga vaatetorn, milles on ülevaatlikult edastatud info nii pronksiaegse ajaloo kui ka kõigi ümberkaudsete olulisemate vaatamisväärsuste kohta. Vaatetorni juures on mõnusad piknikupaigad ja tualett – kõik tasuta.
• Arvestades Norra hindu, on mõttekas võtta oma toit teele kaasa ja pidada piknikku. Kõigi olulisemate muististe lähedal parklate juures on kaunite vaadetega piknikulauad.
• Tähtsamad kaljupiltide ja megaliitringide paigad, mis tasuks läbi käia, on Solberg, Hornnes, Hunn, Begby, Onsoy, Kalnes, Bjornstad, ja Gunnarstorp.
• Begbys on kaks kaljupiltide asukohta, ühe leiab kiiresti, kuid teine, mida kaardil tähistatakse „Begby school“, on keerulisem leida. Kuigi koolimaja ees on viit, ei tea keegi kohalikest, kuidas selle järgi õieti vaatamisväärsuseni jõuda, aga see on kooli taga künkal ja tasub minna täpselt kooli kõrval parklas asuva kaardi järgi.
• Hea raamat, mida osta Sarpsborgi turismiinfopunktist, on „Ships of the Sun“, kus lisaks heale ülevaatele ümbruskonna muististe kohta on ka hulk kohalikke legende ja muud asjakohast teavet.
• Kõik vaatamisväärsused on vaba sissepääsuga.
• Kel eriti sügav pronksiajahuvi, võib edasi sõita Rootsi poolele, kus kuni Tanumini välja leiab veel vähemalt seitse megaliitrajatist ja kaljujoonisepaika.
Tekst: Inga Raitar
Fotod: Agni Raitar