NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele

„Panin paika tsiklimatka marsruudi,” näitas sõber Oliver ühel talvisel õhtul oma grandioosset plaani, mis hõlmas kogu Euroopa vallutamist. „Kui sa selle kaheks jagad, et jõuaks midagi näha ka, siis ma olen kade,” kostis minu poolt raske, kuid aus ülestunnistus. „Aga löö kampa,” pakkus Oliver. Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda. Eks ma olin mänginud mõttega mootorrattaga kodumailt kaugemale uudistama sõita, kuid üksi poleks mul olnud piisavalt kuraasi unistust teoks teha. Nii hakkas idanema mõte tsiklimatkast Nordkappi, mis suvel ka teoks sai.

„Panin paika tsiklimatka marsruudi,” näitas sõber Oliver ühel talvisel õhtul oma grandioosset plaani, mis hõlmas kogu Euroopa vallutamist. „Kui sa selle kaheks jagad, et jõuaks midagi näha ka, siis ma olen kade,” kostis minu poolt raske, kuid aus ülestunnistus. „Aga löö kampa,” pakkus Oliver. Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda. Eks ma olin mänginud mõttega mootorrattaga kodumailt kaugemale uudistama sõita, kuid üksi poleks mul olnud piisavalt kuraasi unistust teoks teha. Nii hakkas idanema mõte tsiklimatkast Nordkappi, mis suvel ka teoks sai. Võimalikke marsruute Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemasse punkti jõudmiseks on sama palju kui rännuhimulisi. Palju oleneb ajast ja eelistustest. Meie ajalimiit oli olude sunnil napid seitse päeva. Teel ilma äärele soovisime läbida Norra fjorde. Kuna eeldasime, et pealehakkamist ja sõidulusti jagub rohkem reisi alguses, siis alustasime ülespoole rühkimist Rootsist. Soome jätsime reisi lõppu, kiireks kapituleerumiseks. Esimene päev kulges Stockholmist mööda Rootsi kaunite merevaadetega idarannikut üles Umeå poole sõites. Ilma igasuguse GPSita, kaardi abil. Ka kaasa võetud raadiosaatjad osutusid kasutuks − kiivri all valitseva tuulemüra tõttu ei olnud lihtsalt midagi kuulda. Sõidu edenedes saime teineteisest juba sõnatult aru. Teeolud Rootsi olid väga head ja võimaldasid kiirelt edasi liikuda. Sageli esines möödasõidulõike − ratsionaalne, sujuvat liiklust tagav nutikas teelahendus. Esimese päeva õhtuks jõudsime polaarjoone alla, Umeå kanti, olles läbinud 740 kilomeetrit ja 12 sõidutundi koos kiirete tankimispausidega. Olime ühe päevaga sõitnud pimedusest valgusesse. Polaarpäevaga andis kohaneda, kuid tagasi jõudes oli hajumatu hoopis Eestis valitsev pimedus. Norra poole keerasime tsiklininad teise päeva lõuna paiku, alateadvust kõnetava loodusega Norra piiri ületasime teise sõidupäeva õhtul. Rohelistelt mägedelt roomas allapoole udu, silma jäi müstiline puusild, kõrgusest pahisesid alla vahutavad kosed. Ma poleks sugugi imestanud, kui lopsakate sõnajalgade vahelt oleks pea välja pistnud kääbik. Ööbimispaiga leidsime maalilise järve- ja mäevaatega Rognani linna kämpingus. Rataste alla jäi tol päeval 523 kilomeetrit. Edasi kulges tee Euroopa äärele marsruudil Rognan- Skellefteå-Narvik (3. päev), Narvik-Alta (4. päev) ja Alta-Nordkapp (5. päev). Norrasse jõudes muutusid senisega võrreldes oluliselt ka teeolud. Tee keerutas vasakule ja paremale ning läbis tunneleid ja sildu. Juba esimese Norra-päeva lõpuks olime kummid kandiliseks kallutanud. Nordkappi jõudes olime üle elanud vapustavad mäevaated, pahisevad kosed, ülendavad fjordid, üha kiduramaks jääva taimestiku ja teele jalutavad põhjapõdrad. Alta on paljudele motomatkajatele viimane laagripaik enne n-ö tiputõusu. Nordkapini jääb sealt 230 kilomeetrit, mis tõsi küll, osutus ilmaolude tõttu kogu senise teekonna raskeimaks. Magerøya saare kaugeimas nurgas lõõtsus tuul, millele võinuks toetuda. Vastutulevate sõidukite lööklained ähvardasid meid teelt paisata ning saatev meri keerutas üles vesipükse. Viimased 20 kilomeetrit ülespoole kallutamist olid kõige raskemad, sest kõigele lisaks läks tee ka kitsaks ja järsuks. Tuli sõita ettevaatlikult, et mitte kokku põrgata vastu venivate kämperitega. Lumelaigud laugetel kidura taimestikuga nõlvadel jäid meist allapoole ning kiivrivisiiri alt tõusis hingeauru. Aga kohale me jõudsime. Kaua unistatud Ultima Thule. Tegime kohustuslikke tipupilte Nordkappi sümboliks saanud raudgloobuse jalamil. Tunnetasime tühjust, lasime end tuulel räsida, ostsime kaasa mõne suveniiri ja pöörasime tagasiteele. Kannatlikumad motomatkajad ootasid samal ajal all järgmist päeva, mis tõotas tõusuks tuulevaiksemat ilma. Nordkapist tagasi sõitsime kahe päevaga. Kuuendal matkapäeval jõudsime lõputuid metsamassiive lõigates Rovaniemisse, teel saami püstkojas külmunud varbaid sulatades ja arvukaid põhjapõtru pareerides. Neist ei pääse Lapimaal üle ega ümber. Tsiklist vaatab neid uhkeid loomi päris elus natuke teise pilguga kui loomaaiakülastaja. Kõigutamatu rahuga astuvad nood flegmaatilised sarvekandjad sõiduki ette. Eriti ettevaatlik tuleb olla Soome Lapimaal ning jälgida ootamatuste ennetamiseks tee asemel pigem tee ääri. Sõit kahel pool kappavate põhjapõtrade vahel on sellegipoolest kordumatu elamus. Rovaniemis lõi vastu harjumatu soojalaine. Kraadiklaas näitas 19 soojapügalat. Olime justkui jõudnud tagasi tsivilisatsiooni. Santa pargis valitses inimtühjus. Üle jõulumaa keskväljaku kaikus harras jõulumuusika. Seitsmes päev tõi meid Rovaniemist Helsingi kaudu tagasi Tallinna. Soomes olid küll kõige parema kattega teed, kuid liiklus pani parasjagu ahastama. Sageli venisid mööda teid pikad autokaravanid, kõik kenasti üksteise sabas kinni, igaks juhuks lubatust aeglasemalt roolides, mis tegi möödasõidu närvesöövaks ja ohtlikuks. Püstitasin tol päeval isikliku sõidurekordi, milleks on 825 km. Koos tankimispeatustega tegi see sõiduajaks umbes 11 tundi. Koju jõudsime kell 12 Tallinnas laevalt pimedasse öösse veeredes. Kolmas reisikaaslane − vihm Kuigi Nordkapp osutus omamoodi tsiklistide Mekaks, kohtasime teel üles üllatavalt vähe naismootorrattureid. Õigemini ühte ning mõnda ka tagaistmel. Aga on ka arusaadav. Mootorrattaga läbi polaarala Lähis-Arktikasse sõita on kõike muud kui mugav ettevõtmine. Eelkõige muudavad reisisihi Nordkappi ebaatraktiivseks külm ja lakkamatu vihm, mille vastu mootorrattur saab end kaitsta vaid korraliku sõiduvarustusega. Sõidu ajal oli mul seljas kuus kihti riideid – alustades pikast termopesust ning lõpetades vihma ja tuule eest kaitsva jopega, mis oli tõmmatud kaitsmetega tsiklijaki peale. Tundsin end kui skafandris, aga see-eest olin olusid arvestades enamuse ajast siiski rahuldavas konditsioonis. Nordkappi reisil on vihm sagedane nähtus. Unistada sellest, et ehk läheb õnneks ja vihma ei saa, ei tasu – vihma sajab pea iga päev ja mõnel neist kallab suisa nagu ämbrist. Vihmast sai justkui kolmas reisikaaslane, kes ei lahkunud meist truult kogu teekonna vältel. Kohe esimesel päeval kostitas Rootsi meid äikesevihmaga. Ikka sellise korralikuga, mis leotas hetkega läbi kogu sõiduvarustuse. Isegi kaitsev vihmajope andis alla. Uduseks tõmbunud kiivrivisiir sülgas läbi prao vett vastu silmi, püüdsin läbi halli vihmamüüri teed aimata. Kõige kriitilisemaks oli aga saabaste ja kinnaste läbivettimine. Kui külmetavad sõrmed ja varbad, siis külmetab kogu keha ning sõita nii sadu ja tuhandeid kilomeetreid on üsna nutune perspektiiv. Veekindlad kaitsmed, mis käivad sõidusaabaste- kinnaste peale, põlgasin ma enne reisi ära – oh mis koledad kapukad ja sõrgu meenutavad moodustised! Ma ju ikkagi naine, no kuidas ma sellistega sõidan! Ilu muutus külma käes kiiresti teisejärguliseks, kahetsesin kibedasti. Midagi tuli ette võtta. Parasjagu siis, kui olin esimesel päeval märgade jäsemetega sõitmisest mediteerivasse seisundisse langenud, keeras Oliver mu olukorra kontrollimiseks tanklasse. Tal olid muidugi vajalikud vihmakaitsmed kaasas. Olukord oli kehv. Hambad plagisesid ja ihu vappus. Oliveri soovitusel ostsin tanklast tavalised töökindad, mis said mäkaiveriga veekindlaks teibitud. Suhtusin neisse esialgu küll eelarvamusega, sest siduri- ja piduriheeblit on suvaliste kinnastega ebamugav käsitseda, kuid neist said tipp-topp sõidukindad. Mis peamine – kuivad. Päev hiljem ostsin veel teisedki töökindad − seest soojad korralikud karukäpad nr 11, mis mahutasid enda alla parasjagu lahedasti tuulekindlad aluskindad. Nendest said minu lemmikud, millega sõitsin sisuliselt kogu ülejäänud motomatka. Saapad veekindlustasin kilekottidega. Olin endaga väga rahul, et olin laevast ettenägelikult kaasa haaranud kaks oksekotti, mis olid saabaste sokkidest isoleerimiseks just paraja konsistentsiga. Esimene katse kilekotte jala otsa susida siiski ebaõnnestus – sisse tuli auk ning üks väärtuslik oksekott tuli asendada tavalise kilekotiga. Nõks on selles, et esmalt tuleb kott saapasse paigutada ja alles seejärel jalg ettevaatlikult sisse lükata. Reisi käigus omandasin kilekottidega saabaste käsitsemises märkimisväärse vilumuse. Kuigi vihma saime reisi ajal kõvasti ja tihti, siis ratta teelpüsimist see õnneks ei mõjutanud. Mõnikord oli kõhedus siiski nahavahel, sest tee kattus korraliku veekihiga, mis võib isegi auto trajektoorilt kõrvale tõmmata. Kuid ohtlikku veeliugu siiski ei tekkinud. Tagasi Helsingisse sõitsime paduvihmas kiirteel 120–130 km/h, kuid pidamine oli hea. Meie kodu, meie kindlus Veetsime kõik ööd peale ühe erandi telgis. Pärast esimest ööd suvalise küüni taga kõrge rohuga heinamaal ning teist ööd elektriradiaatoriga (oh mis luksus!) kämpingumajakeses loksus kuidagi paika, et mõistlik variant on kämpingus telkida. Põhjus lihtne – odav, aga siiski elementaarsete mugavustega, nagu WC ja pesemisvõimalus. Telk oli aus, pidas kenasti vihma ja tuult. Kahekohalisse telki mahtusid nii matkajad kui ka peaaegu kogu matkavarustus. Välja arvatud minu tsikli sabakott, mis seisis öösel veekindla katte all, ning Oliveri tsikli saba- ja küljekohvrid. Telki mahtusid lisaks ööbijatele sõiduriided, väiksemad tarbeasjad, kiivrid ja Oliveri tsikli paagikott. Märjad saapad võtsin samuti ligi. Teised asjad toppisime väikese, kuid tubli telgi eeskotta. Tuleb tunnistada, et telgis magamine ei kulgenud alguses kohe sugugi ladusalt. Uni oli katkendlik – ikkagi linnainimesed. Uus magamiskott tundus arusaamatu ning täispuhutav magamismatt krudises iga liigutuse peale. Ööd on polaarjoone taga uskumatult valged ning külm oli ikka ka. Ühesõnaga – sada häda. Kuid vähemasti oli sääski üllatavalt vähe. Valmistusime suureks putukate vastu võitlemise tuuriks, kuid tulime sisuliselt kasutamata tõrjepurkidega tagasi. Mida päev edasi, seda paremini hakkas sujuma ka telgis magamine. Harjumine ja väsimus tegid oma töö. Kämpinguid on muuseas nii Põhja-Rootsis kui ka Põhja-Norras palju, enamik neist kauni vaatega kohtades. Eraldi tasub mainida kämperite ööbimisplatse, mida sealkandis on ohtralt ning mille juurde kuulub Rootsis ka tasuta pesemisruum, Norras lihtsalt WC. Tankimine – motomatka mootor Omamoodi vahekodudeks kujunesid sel 4000-kilomeetrisel motomatkal bensiinijaamad. Neis sai tankida nii tsiklit kui ka iseennast. Kõigepealt bensiin paaki, siis kohv ja söögipoolis kõhtu. Samal ajal jõudsid varbad ja sõrmed enam-vähem sõidukõlbulikku olekusse sulada. Samuti võis tanklates kohata teisi motomatkajaid ning nendega paar sõna juttu puhuda. Nordkapis kohtudes tervitasime üksteist juba kättpidi nagu vanad sõbrad. Kuna tanklate sagedus ei olnud meile esialgu hoomatav, siis katsusime tanklapeatuse teha juba poole paagi pealt. Rootsis ja Norras pole bensiinivõtukohtadega probleeme polnud, küll aga Soomes. Üks kohalik tanklakett Eesti pangakaarte ei tunnistanud, mis pani nii mõnigi kord murelikult bensiininäidiku poole kiikama. Statoilis oli tankimine väga mugav, sest tasuda sai automaadis. Shellis see võimalus puudus, kuid see-eest oli seal Statoilist erinev toiduvalik. Bensiinijaamade kiirtoidule tõi meeldivat vaheldust kaasavõetud matkasöök, mille valmistamiseks kasutasime priimust. Kogu see toidukraam – pudrumaterjal, konservid, juust, leib, kohv jne sai pakitud ühte Oliveri tsikli küljekohvrisse. Oliveri rattal oli ka telgi transportimisel kandev roll. Kogu minu matkavarustus – riided ja magamiskott, mahtusid tsikli sabakotti ning vihmakindlasse rullkotti, mis kinnitus sadula külge koormarihmade ja võrguga. Väikesed viperused Reisi käigus tuli ette mitmeid seiku, mida võiks tagantjärele hellitavalt nimetada viperusteks. Kohapeal oli aga tegu paraja jamaga. Suurim neist juhtus Nordkapis, kus mu tsikkel keeldus käivitumast. Võtab ikka käe värisema, kui asud juhtumisi parasjagu ilma äärel. Õnneks võttis ratas neljandal katsel siiski hääled sisse. Aitas õhuklapi poolkinni sulgemine. Samuti võtab vanduma see, kui ülalpool põhjapolaarjoont lendab kiivril eest ära visiir. Ilma selleta lähisarktilistel aladel tsikliga sõitu hästi ette ei kujuta. Oliver ütles tekkinud olukorra kohta küll suhteliselt otse, aga mina siiski lootsin. Taas kord käis mõtteist läbi mäkaiveri lahendus. Teip ümber pea Nordkapile läheneda oleks muidugi olnud üsna humoorikas vaatepilt, kuid tegelikult oli asi naljast kaugel. Pika närvesööva susimise peale asetus visiir siiski järsku vaikse klõpsatusega tappidesse. Üks korralik jama tabas mind enne Norra piiri, mil sujuv asfalt asendus äkitselt kivikamakatega. Hellitavalt võis seda kivilasu nimetada ju ka kruusateeks. Matka- või enduurotsiklile pole selline probleemiks. Minu bike aga ujus ja viskles ses kivipudrus paremale-vasakule. Oliver vuristas samal ajal oma Varaderol rõõmsalt edasi, nautis kauneid loodusvaateid ja klõpsis pilte. Kaalusin võimalust oma ratas lihtsalt sinnasamasse teele maha jätta, kiusatus oli ka nutma hakata. Kumbki ei tundunud siiski kuigi mõistlik lahendus. Tuli hambad ristis edasi rühkida, kiirusel 5 km/h, jalad kohati maast tuge otsimas. Oliver nimetas seda abiratastega sõiduks. Mulle tundus, et see lõik kestis terve igaviku, Oliverile seevastu, et vaid paar kilomeetrit. Võtmepaanikast ma parem ei hakka rääkimagi, seda tuli ette korduvalt. Ilma võtmeta pole tsikliga midagi tarka peale hakata, kui, siis niisama seljas istudes jalga puhata. Sellisel juhul kehtib reegel: rahu, ainult rahu – tõenäoliselt on võti lihtsalt tsiklile ette ununenud. Kui mitte süütesse, siis sadula külge. Vähemasti senimaani on kõik võtmepaanikad just nii lahenenud. Kõik lõppes siiski õnnelikult. Seigad lahenesid, avariid ei teinud ja tsiklit külili ei pannud. Jõudsime elusalt ja tervelt tagasi. Kõndisime Helsingi kesklinnas enne laeva väljumist aega parajaks tehes ringi nagu võõrkehad. Me justkui olime kohal, aga nagu polnud ka. Midagi meist oli polaarjoone taha maha jäänud ja kutsus tagasi. Lähemalt motomatkast: http://kerstifreerider.blogspot.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga