Margit Juurikas kirjutab traditsioonilisest jaapani etendavast kunstist, mille traditsioonid ulatuvad seitsme sajandi taha.
Paljude jaoks võib traditsiooniline jaapani etendav kunst, eriti nō, veidi hirmutavalt mõjuda. Enne Jaapani ülikooli õppima minekut kuulsin nii mõnigi kord jutte sellest, kuidas isegi jaapanlasele endale on klassikalises jaapani keeles etendatav nō raskesti mõistetav, seepärast arvasin (õnneks küll mõningal määral jaapani keelt oskava) välismaalasena, et hoolimata varasemast tutvusest jaapani kultuuriga ei ole traditsiooniline etenduskunst minu jaoks. Ometi oli uudishimu ja respekt selle kunstiliigi vastu minusse sisse süstitud ning kohapeale jõudes said need tunded minust võitu ja ärkas vastupandamatu kihk näha oma silmaga nō-etendust. Ühelt poolt tekitas huvi ainuüksi teadmine, et tegemist on kogu maailmas unikaalse teatrivormiga, mida on praktiseeritud juba alates 14. sajandi lõpust. Teisalt tahtsin kohtuda sellega, mida ümbritses maagiline salapära. Tänaseks, mil esmatutvusest nō’ga on möödas juba umbes viisteist aastat, ei ole müstilisus nō’s minu jaoks kuhugi kadunud.
Oma esteetikateemalises essees ülistab kirjanik Tanizaki Junichirō varje ja hämarust, mis ümbritses aegu tagasi tõrviku valgel etendanud nō-näitlejat. Suur osa sellest varjude ideaalist on kunstliku valguse võidukäiguga kahjuks kaotsi läinud. Ometi võin minagi öelda, et mind köidavad nō „varjud“, ehkki kasutan sõna pigem metafoorina millegi tundmatu ja nähtamatu, võib-olla isegi mitteolemasoleva väljendamiseks. Sellise suhtumise juures liigub järgnev jutt paradoksaalsel moel hoopis vastupidist teed, sest ma „heidan valgust“ millelegi hämarale, mille olemust tuleb mõista, et seda nautida. Nō nautimine tundub mulle nagu vestlus, mis sünnib kohtumisest tundmatuga. Siiski ei mõtle ma tundmatu all mitte täiesti võõrast, vaid midagi, millest mingid teadmised on olemas, kuid millesse jääb alati teatav hulk salapära.
Nō – elav sümbolistlik traditsioon
Võttes arvesse tõika, et nō-teatri puhul on tegemist vanima Jaapani traditsioonilise teatristiiliga, mida on juba pea seitse sajandit võrdlemisi muutumatul kujul etendatud, poeb paratamatult hinge kahtlus, kas ajaliselt ja ruumiliselt sedavõrd kauget kunsti on ikka võimalik mõista? Omamoodi julgustava tõuke mõistmisele annab sõna nō ise. Kirjamärk 能 (nō), mis tähendab „annet“, „oskust“ või „võimet“, võib viidata mõistmise kahepidisele liikumisele: ühelt poolt etendaja andele imeliselt esineda, teisalt vaataja võimele sellist annet nautida.
Mis siis ikkagi on see nō, mille nautimine oskusi nõuab? Jaapani uurija Donald Keene on määratlenud nō’d kui dramaatilist poeemi, mis räägib ammu aega tagasi toimunud sündmustest või mingitest üleloomulikest juhtumitest. Seda esitavad näitlejad, kes kannavad sageli maski, ning neid saadab muusika ja koor. Põhimõtteliselt ongi nō laulu- ja tantsuetendus, mille tekstiline osa tugineb Jaapani rikkalikule ajaloole ja kirjandusele.
Poeetiline tekst on kahtlemata väärtus omaette, kuid tänapäevane inimene ootab ilmselt siiski rohkem süžeed, tegevustikku ja tempot. Tavavaataja jaoks võib nō-etendus olla mõttetult aeglane ja talle võib jääda mulje, nagu laval midagi eriti ei toimukski. Seepärast polegi ime, et osa nō vaatajatest tukuvad ja elavnevad alles siis, kui etendus on jõudnud haripunkti.
Uniseks võib teha ka nō sümbolism, kui seda ei mõista. Nō’s kasutatakse äärmiselt stiliseeritud, kohati isegi rituaalset kõnepruuki ja liikumist. Realismist hoidutakse justkui tahtlikult, pannes vana mehe noore neiu rolli või noore poisi suurt sõjapealikku mängima (nō’s esitavad kõiki rolle mehed – tõsi, tänapäeval on nō laval näha ka naisi). Samas, kui vaataja liikumist ja sümboleid – olgu selleks siis näitleja liigutus, muster kimonol, mida näitleja kannab vm – teab ja suudab lugeda, võib sümbolismgi reaalne olla.
Realismi ja sümbolismi vahekorda nō’s näitab seegi, kuidas nō-näidendeid klassifitseeritakse. Eristatakse realistlikku ja sümbolistlikku ehk unenäolist nō’d. Realistlik nō tegeleb inimestega siinpoolses maailmas ning näidendi tegevus toimub olevikus. Märksa kütkestavam on aga unenäoline nō. Juba nimetus ise viitab sellele, et kujutatakse pigem illusoorset, vaimude ja kummituste maailma, kus piir reaalsuse ja unenäo, mineviku ja oleviku, elu ja surma vahel on ähmane. Etenduse esimeses pooles ilmub peategelane mingil kujul kõrvaltegelasele, kes on parajasti külastamas konkreetset ajaloost või kirjandusest tuntud kohta. Teises pooles ilmub peategelane oma tõelisel, st vaimu või deemoni kujul ja esitab tavaliselt oma olukorda väljendava tantsu. Kuna teine pool etendusest toimub põhimõtteliselt kõrvaltegelase unenäos, nimetataksegi seda unenäoliseks nō’ks. Sellises nō’s on rohkem tegevust ning eriti etendus, kus teises pooles ilmub lavale deemon, on väärt vaatamist ka keelt oskamata või sügavat kultuuritausta omamata.
Mida näed, kui nō’d vaatama lähed?
Niisiis, nō’d vaatama! Esimene asi, mida vaataja teatrisaali astudes näeb, on lava. Nō-lava kuju on eriline. Lavatagusest viib lavani hashigakari-nimeline sild. Sild ühendab sümboolselt meie siinpoolse maailma teispoolsusega, kus elavad jumalused ja lahkunute hinged. Nō-lava kohal on sügavate räästaservadega katus, mis vanasti jättis lava salapäraselt suure varju sisse.
Kui oled oma koha leidnud (esimesel külastusel soovitan valida istekoht, mis on otse lava vastas, mitte külje peal), siis loe enne etendust kindlasti läbi loo sisukokkuvõte. Edasine on juba laval toimuva nautimine. Lavale ilmuvad muusikud, lavaabilised, koor ja lõpuks ka näitlejad. On, mida jälgida!
Näitleja puhul tõmbavad tähelepanu eelkõige kostüüm ja mask. Tanizaki arvates sobib jaapanlase nahavärviga kõige paremini just nō-kostüüm. Tegelase kostüümi määravad ära põlvest põlve edasiantud ranged reeglid. Kostüüm „reedab“ iga tegelase vanuse, soo, ameti ja sotsiaalse staatuse. Spetsiaalselt nō-etenduse jaoks valmistatud kimono mustrid annavad vihjeid loo sisule.
Nō peategelane (shite) kannab tavaliselt maski, kuid lugudes, mis räägivad elavatest inimestest, noortest või keskealistest meestest, ei kanna näitleja maski. Maskeerimata näitlejad peavad hoidma oma nägu ilmetuna – see tuhmistab näitleja individuaalsuse ning suunab tähelepanu hoopis muule, mittemateriaalsele tähendusele, mida peategelane väljendab. Kui aga näitlejal on mask ees, annab maski kandmise viis aimu sellest, kui vähe püüab nō-etendus luua reaalsuse illusiooni lääne mõistes. Nō-mask on pisut väiksem kui inimese nägu ning seda kandes jääb näitleja alalõug paistma. Näitleja ei varja kuidagi seda, et ta kannab maski. Selline kahekordse – näo ja maski – eksponeerimise efekt on nō esteetika keskne osa.
Reaalsuse illusiooni põrmustab ka n-ö lavaabiline, kelle nägemine esimesel vaatamisel ehk üllatab. Kui näiteks peategelase kimonovarrukas jääb kuhugi kinni (mida juhtub sageli) või kui maski kandev näitleja lavalt maha kukub (seda juhtub õnneks harva), ei pea kõrvaltegelane midagi improviseerima, et teisele näitlejale toeks olla. Appi tõttab hoopis abiline, kes istub suure osa etenduse ajast lavanurgas. Tema teab peast kogu esitatavat teksti ja ütleb ette, kui shite’l midagi ununeb, ning vajaduse korral võtab isegi rolli üle, kui juhtub, et shite ei saa edasi mängida. Vaataja ei pea seda kõike häirivaks, sest kunsti luuakse avalikult ja vahetult ning selles osalevad kõik – ka vaataja ise.
Muusikud ja koor ei esita rolle, ometi jäävad nad lavale kogu etenduse ajaks, andes erineval viisil märku oma osalusest. Kui koor etenduses parajasti ei osale, panevad lauljad lehviku enda ette põrandale; võtavad lehviku paremasse kätte, kui nad valmistuvad laulmiseks; ning hoiavad seda parema põlve juures nii, et selle ots puudutab maad, kui nad laulavad. Kogu etenduse aja istuvad koorilauljad põlvedel ning sageli on pärast etenduse lõppu näha, et mõnel neist on raske end püsti ajada ja käima saada.
Trummimängijad saavad vahepeal pausi teha ja istuda toolilt põrandale. Kui instrumentaalosa puudub, võib trummar kasutada seda aega trummipaelte pingule tõmbamiseks või ühe trummi teise vastu vahetamiseks. Ent sel hetkel, kui muusik mängib, on tema liigutused täpselt ette kirjutatud, sest need on osa tervikust.
Mis nō’s võlub?
Kummaline küll, kuid mulle meeldib nō korrapära. Tänases postmodernistlikus maailmas on kunstistiilid ja žanripiirid üha hämaramad ning kõik on justkui võimalikuks muutunud. See annab kunstnikele ja kunsti nautijatele küll suure vabaduse, kuid kuna suhe kultuurilise kontekstiga nõrgeneb, on oht, et ka kunst muutub õhemaks. Nō’s peetakse kindlalt reeglitest kinni. Näitlejal piisab kindlalt paika pandud kata’de ehk „vormide“ (aastatepikkusest!) harjutamisest ja lihvimisest, ja ühest läbimängust etenduse eel. Lavastaja? Milleks, kui on reeglid?
Teiseks, nō on aegade algusest peale olnud müstiline kunst. Paljusid ärritab see, et nad ei mõista nō’d. Minu jaoks on aga teadmatus või „vari“ vabastav, sest arusaamatud kohad etenduses ergutavad kujutlusvõimet. Kujutlusvõime lubab nähtavat vabalt tõlgendada ning seostada sellega, mida tead, mida oled kogenud. Paraku arvatakse tänapäeval üha enam, et uute vaatajate juurde meelitamiseks peab nō’d seletama või lihtsustama – nii jaapanlaste endi kui ka välismaalaste jaoks. See aga ongi varjus olevale valguse heitmine. Kuid mida rohkem seda seletad, seda vähem liigutab vaataja oma kujutlusvõimet. Nō’ga peaks ikkagi kaasas käima teadmatuse „vari“, mis tiivustaks mõttelendu. Kes tahab kujutlusvõimel lennata lasta, ei pea nō’d kartma.
Tekst: Margit Juurikas
Foto: Aleksandar Bondikov