Mis tunne on rändurit pikki kuid oodata? Nende lugu, kes rändurit koju ootavad, ei räägi tavaliselt keegi. Jane Riga parandab vea, vahendades „Ehh, uhhuduuri“ rännumeeste naiste mõtteid ootamisest ja reisikirest.
Ränduritest räägitakse kui kangelastest. Olgu tuttavad või võõrad, ikka õhkavad ühtmoodi kadeduse ja imetlusega: „Milline ettevõtmine! Milline reis! Oh, mis julgus!“
Rändureid on alati imetletud. Varasematel aegadel südikuse pärast trotsida ja avastada tundmatut, kuid tänapäeval ehk rohkemgi oskuse pärast oma elu nii elada, et kuudepikkune eemalolek võimalik on.
Pikk teelolek eeldab leidlikkust oma elu-olu korraldamisel, paindlikku tööd ja veel paindlikumat elukaaslast. Kirgliku rännumehe kaaslasel tekib tihti tundmus, et minemine on esikohal ja sina justkui teisejärguline. Alati peab arvestama, et ühel hetkel tuleb taas Minek. Nagu vääramatu loodusjõud. Ränduri silmis loob jälle leekima igatsus ja fanaatiline tuli... Õigupoolest pole see seal kunagi kustunudki.
Ja siis veel need rännukaaslased – verevennad, kellega on läbi elatud ühiseid seiklusi, kellega suheldes puudub igapäevase majandamise rutiin ja taak. Seetõttu on rändur nendega kohati ehk lähedasemgi kui oma perega. Seltskondlikel üritustel löövad kogu sõpruskonna silmad äraseletatult särama, kui üks või teine laia žestiga alustab lugu: „Mäletad, kuidas me tookord Tiibetis...?“
Nende lugu, kes rändurit koju ootavad, ei räägi tavaliselt keegi. Seepärast ei räägigi see lugu siin rännumeestest ja nende vägitegudest, see vaid ootajatest.
Mis on kodust eemaloleku hind? Mis tunne on rändurit kuude kaupa oodata? Mis tunne on loota igal hommikul arvutit avades, et ehk on saabunud kiri, ehk on reisiblogis mõni uus lugu. Kas riputada peegli kõrvale või arvutisse Rändaja pilt, et pisematel ootajatel tema väljanägemine ära ei ununeks? Need ja veel mõned kiuslikuvõitu küsimused kaasas, lähen ootajatele külla.
Kolm ootajat Nõmme mändide all
Nõmme mändide all ootavad Priitu alias Wenda Heidit, Saskia (7) ja Mattis (3). Oodatud juba seitse nädalat ja oodata on jäänud veel umbes kuus.
Priit kuulub kuulsasse „Ehh, uhhuduuri“ reisiseltskonda, kes enamasti ratastel, kuid jupiti ka bussi, rongi ja lennukiga punktist A punkti B liigub. Sedakorda on nendeks punktideks Katmandu ja Teheran.
Heidit on särtsakas ja otsekohene. Kohe alguses saab selgeks, et kriipiva igatsuse monolooge või pisar-silma- nurgas-õhkamist temalt välja ei pigista. „Osad naised naudivad omaette olemise aega, mina mitte. Ma võtan seda kui paratamatust – elukaaslastel võib olla pahesid ju igasuguseid,“ võtab Heidit mehe rännurahutust kui loodusõnnetust. „Samas pole järjekordse reisiga leppi- mine mulle keeruline, ma olen tavaliselt esimene, kellelt kodustel läbirääkimistel nõusolek saadakse.“
Aga selgub, et leppimine ei tule lihtsalt leebusest, vaid olukorra selgeks mõtlemisest. „Ma olen enda jaoks läbi mõelnud, et pole mõtet ikka ja jälle otsast alustada jutuga „Miks sa sinna ikka minema pead?“ Tegelikult hakkavad mehed reisil üsna kiiresti koduigatsust tundma,“ räägib Heidit. „Kui ma kirjutan argiseid pisiasju lastest, siis tuleb vastus: „Jumal, ma naersin pool tundi!““
Nagu kirgliku Ränduri kaaslasele kohane, räägib Heidit korraga „sellest, eelmisest ja järgmisest korrast.“ Uhhuduurid andsid reisisarja avalöögi 2002. aastal kolmekuulise rattaretkega Ulaanbaatarist Katmandusse. Seekordne reis on eelmisele justkui loogiline jätk.
„Seekord on kergem, kui esimene kord. Tookord ma ei teadnud, mida mehe kauane äraolek hakkab tähendama. Eelmisel korral oli ka Interneti-ühendus kehvem. Tihe kirjavahetus annab mulle ja lastele võimaluse justkui kaasa reisida. See teeb maailma väiksemaks. Me suhtleme Wennaga vahel isegi kolm korda päevas, ta saadab paar rida, à la „Nüüd lähme õhtusöögiks lammast ostma.““
Wend on sellel reisil võtnud põhimõtteks saata ka käsitsi kirjutatud kirju. Uhkusega näitab Saskia mulle patakat värvikirevaid postkaarte ja pruune, pisut kortsunud ümbrikke – ime Interneti-ajastul. Ta seletab tähtsalt, et on just saanud lasteaias oma elu esimese kuldmedali ning sellest joonistatud pilt koos kirjaga ootavad isa Pakistanis Peshawari postkontoris sildiga „Poste Restante“.
Uurin, kuidas Wennas selline vääramatu reisitung tekkis. „Esimene mõte tekkis neil suvaliselt, loba käigus. Nüüd nad aga elavad ja hingavad järgmiste kordade nimel. Ausalt öeldes on järgmine reis lihtsalt perede fakti ette seadmine. Esimeselt reisilt tagasi tulles oli selge, et tuleb ka järgmine. Edaspidi arutati mitte seda, et kas, vaid kuna järgmine minek täpselt on. Lõpuks jäi paika suvepoolne aeg, sest paljudel peredel on ahiküttega kodud,“ ei jäeta mulle mingeid illusioone pikkadest perekondlikest arutlustest ja läbirääkimistest. „Reisimine on neis sõltuvuse tekitanud: osad valivad oma töökohti selle järgi, et oleks võimalik minna. Wennal veab, sest tema jaoks see ongi peaaegu et tööta teeb reisist telesaadet.“
Torkan vahele: „Kas oled uhke ka mehe üle?“ Korraks lööb Heiditis välja elukutseline ajakirjanik ja naise häälest kostub tunnustust: „Muidugi, “Uhuuduuri” film on lahe. Mul on hea meel, et Wend on selle hästi teinud. Muusikat hakkas ta otsima juba paar aastat varem. Peas küpsetab ta ideid, kuidas filmimaterjali kokku kleepida. Aga olgem ausad, minule /vali naeruturtsatus/ pole vaja ei filmi ega reisi!“
Kahe väikese lapse ema ja täiskohaga tööd rügava ajakirjaniku käest on järgmist küsimust vähe veider küsida, aga ma teen seda ikkagi: „Kas mõnesid asju on mõnusam ka teha, kui mees on jalust ära?“ Heidit ei pea isegi mõttepausi, vastus tuleb kiirelt ja kindlalt: „Näiteks on hea dieeti pidada, ei ole õhtust näksimist, rohkem on fookus trennis käimisel.“
„Aga siiski, sellal kui rändur uudistab ja vallutab, kohtub võõraste kultuuridega, avardab oma maailma ja elab läbi kujuteldamatuid seiklusi, rühmad sina kodus ja tööl. Kas sul tüdimust ei teki?“
„Ma olin tüdimuseks valmis, isegi ootasin seda hetke. Plämisesin kõigile, kes tahtsid kuulata, et umbes mai keskel panen mahlaka hala maha,“ naerab Heidit. „Olme pärast vihastamine oleks ootuspärane. Ma olen palgatööline ja rutiini on palju – lapsed lasteaeda, ise tööle, siis koju süüa tegema, lapsed magama. Aga aeg on kiiresti läinud. Mul oli vahepeal nii kiire, et ma kartsin, et unustan lapsed lasteaeda. Sõidan koju, vehklen tunni ringi ja siis hakkan mõtlema, et oot-oot, keegi on vist puudu... Kõige raskem on, et kohustusi ei saa jagada; ei ole mingeid võimalusi, et delegeerid midagi kellelegi teisele – kõik sõltub ainult sinust.“
„Kas sa ise ei ole mõelnud sarnast trikki teha, et lähed kusagile pikemaks ajaks loomingulisele puhkusele?“
„Wend on mulle korduvalt öelnud, et mine seikle sina ka. Ma ei tea, mis ta siis teeks, kui ma ka tegelikult minema põrutaks. Läheksin kuuks ajaks Nepali ja kirjutaksin seal raamatut. Mulle on ju meeste juttudest Katmandu tänavad ja parimad kohvikud pähe kulunud. Lastega saaks ta väga hästi hakkama, aga arvete maksmisega mitte, sest ta on üsna ebapraktiline inimene,“ ei ole Heiditil mehe suhtes erilisi illusioone.
„Siiski, me reisime ka koos üsna palju. Viimane seljakottidega reis oli Gruusiasse, järgmiseks tahame minna perega Sitsiiliasse. Ma ei taha ainult kuulata jutte sellest, kui äge neil oli, ma tahan öelda, et mul oli kah,” muutub Heidit korraga väga konkreetseks. „Tegelikult on meeste seiklusjutud põnevad ja naljakad. Neil ikka juhtub midagi.“
Kas rännumeestel on ka selliseid asju ette tulnud, mille puhul sa mõtled, et parem, kui see juhtumata oleks jäänud? „Tead, nad on sellised inimesed, kes ostavad käigu pealt oma varustust. Näiteks eelmine kord läks Wend kodust tennistega ja ostis endale Hiinast uued saapad. Tiibetis olid paduvihmad, mägedes muda ja kivide varingud. Ta sai kiviga kõva lopsu vastu jalga – tennistega oleks see võinud kurvalt lõppeda. Mulle meeldiks, kui Wend mõtleks rohkem turvalisusele, asjadele, millega on lihtne tobedat õnnetust ära hoida. Nad võiksid ju kiivrit, käe- või põlvekaitsmeid kanda, aga see ei lähe nende stiiliga kokku.“
Eh neid edevikke, vangutame koos pead, aga tunnistame samas, et ega kiiskavate kiivritega mehed Metsikute Seiklejate mõõtu välja ei annakski.
Kodu Aegviidu metsade vahel
Aegviidu metsade vahel, palvelippude kaitse all, ootavad Tanelit samalt reisilt Thea, Ekke Tõnn (4), Laurits (2), kõuts Tarmo ja koerad Härra Urrumba ning Onu.
Ekke Tõnn teab täpselt, kus isa parasjagu seikleb. „Nepalis,“ on kärme vastus, siis järgneb pisuke mõttepaus ja tuleb täpsustav informatsioon: „Ei, ikka Pakistanis.“
Külalisele tehakse pikk ja põhjalik ekskursioon ümber maja ja peenarde. Ekke Tõnn juhib juhmi linnainime- se tähelepanu asjaolule, et „hernes vohab ja sibulal on haigus“. Küsimusele värviliste põllulillede päritolu kohta, mida terve metsaalune täis on, vastab uhkelt: „Emme istutas!“ Külalise skeptilist ilmet nähes lisab usutavuse tõstmiseks: „Palju istutas.“
Thea tunnistab siiralt, et tal on Taneli ettevõtmiste pärast ainult hea meel ning sarnaselt poeg Ekkega lisab usutavuse huvides: „See pole ju igal aastal! Minu meelest pole see minu poolt mingi vastutulek. Ma väga pooldan seda, et inimesed lähevad ja rändavad niimoodi. Muidugi, ma eelistan ikka Taneliga koos olla ja ma ei saa öelda, et kui see kuupäev lõpuks paika sai, siis oleksin seda suure hurraa ja kohvrite pakkimisega vastu võtnud. Aga kui mul oleks ikka midagi väga vastu olnud, ega ta siis ei oleks läinud kah. Tema vagabundlik loomus on mulle alati teada olnud.“
Kuid nagu selgub, tekib mõistvus ja tasakaal aegamööda, koos vanemaks saamise ja perekonna kasvuga.
„Vahe Tiibeti-reisiga on väga suur. Tollal aeg seisis – ma sõna otseses mõttes lugesin päevi ja nädalaid. Võib- olla oli mingi roll sellel, et meil polnud oma elamist. Nüüd on põllumaa ja lapsed. Minu meelest oli kõigil naistel eelmine reis palju raskem – me kogu aeg helistasime üksteisele. Siis oli päevade sisu ootamine. Ootamine oli nii totaalne, et see hakkas juba kurnama. Kui nad paar nädalat plaanitust varem tagasi tulid, ei osanud ma isegi rõõmustada. Aga kindlasti olin ma siis ka isekam.“
Küsin ettevaatlikult, et kas osa sellest igatsusest ka rändurini jõudis? „Ma ei kirjutanud kunagi, et „Appi, mul on nii raske, tule juba tagasi!“ Tema matk oli ka keeruline ja kui ma hakkaks veel siit rõhuma...“ seab Thea mehe õrnad närvid esikohale.
Kuna Thea on leebus ise, katsun valusamatest kohtadest sügavamalt urgitseda: „Aga ohud? Kas need sind murelikuks ei tee?“ (“Uhhuduuri” teekond viis ka läbi selliste alade, kus kahvanäost rändureid mitte just alati avasüli pole vastu võetud, nagu Pakistan, Afganistan ja Iraan).
„See on veider, ilmselt on mul endal kuskil mingi kaitsesüsteem. Kui ma keskenduks ainult sellele olukorrale, mis neis riikides on, siis mul oleks ikka hirm küll. Kartmist ei olnud ka eelmise reisi puhul. Ühelt poolt enesesäästu-süsteem, aga teisalt tajumine, et kui põhjust ei ole, siis ma ei muretse. Kui tõeliselt ohtlik olukord peaks tekkima, usun ma millegipärast, et siis tekiks ka minus hirm.“
„No aga mingi tüdimus ja turr ju ikka tekib?“ ei anna ma rahu. „Kas sa jaksad talle kogu reisi vältel korrutada, et “küll on tore, kallis, et sa saad oma unistusi ellu viia”? Ka siis, kui korraga on lapsed haiged, veetoru katki ja auto ei lähe käima, aga rändurilt saabub järjest sõnumeid „Juhhei ja valleraa, tšill ja šallalaa, juba kolm päeva samas kohas, karastusjooki kõht täis“?“
„Tead, ma ei usu. No ei ole turri tekkinud. Ehk tõesti mõned korrad õhtuti, kui ma pean koertele süüa tegema – neil hetkedel olen tundnud, et ma enam ei viitsi. /Koer Onu silmi, kes laua ümber kiibitseb ja külalise kassilõhnalist arvutikohvrit nuhutab, ilmub süüdlaslik helk./ Noh, autol on tuled läbi, mis seal ikka. Tegelikult on nii minu kui ka Taneli vanemad kogu aeg saadaval. Kui suuremad jamad oleksid, siis ma tean, et abi on käe-jala juures. Sellepärast ei ole ka kiusu tekkinud.“
Vaatan perfektselt pügatud keskmise staadioni suu- rust muruplatsi ja rohitud aiamaad. Mu soov kiuslikke küsimusi küsida saab otsa ja püüan hoopis meelitustega lagedale tulla: „Kas sa oma mehe üle uhke ka oled?“
Thea niheleb pingil silmanähtavalt ebamugavalt ja on näha, et neid sõnu ta oma suhu panna ei lase: „Noh, ma ei ole sellele mõelnud... et ma oleks uhke...“
„Aga on sul oma mehe pärast hea meel?“
„Jah, see kõlab paremini. Ma hindan selliseid asju nagu tema seikluslikud reisid ja tore sõpruskond. Kuigi, kõik need märksõnad eeldavad seda, et tegemist oleks erakordsete inimestega, et justkui jube kangelaslik tegu. Minu meelest pigem väärivad lugupidamist just need pered, kus üks osapool käib tööl aasta või kuupikkuste eemalolemise tsüklitega. Lihtsalt selline lõbu pärast minek, seal ei ole midagi kangelaslikku.“
„Kas sa ise ka vahel kodust kaugemale igatsed?“
„Lapsed on praegu väikesed. Ma olen mõelnud, et vähemalt kolmanda eluaastani võiksid nad olla kodused. Mulle sobib see, et olen praegu lastega. Mul on olnud hästi väljapoole elu enne lapsi ja enne Tanelit – see käib etappide kaupa. Ühel päeval saab praegune etapp ümber ja siis tuleb hoopis uus aeg. See kõik on ju veel võimalik.“
Thea räägib, et tal on ühe hea sõbrannaga kokku lepitud kuuajaline sõit Iirimaale. „Ma arvan, et sellest ei teki mingit probleemi, sest Tanel on väga hea lastega olija. Minu jaoks ei oleks lähteimpulsiks mitte minek mingisse kohta, vaid seltskond, kellega minna. Minna saab ju alati.“
Tõepoolest, minna saab ju alati. Aga kas ka tulla? Ja kas on, kuhu tulla? Vägiteoga on hakkama saanud need rändurid, kes on osanud oma elu nii elada, et neil on kodus keegi, kes saabumishetkeks märkab šampanja või ränduri lemmikõllemargi külma panna ning külmkapi koduseid hõrgutisi täis varuda, et rändur koju saabudes ei peaks pahuralt pärima: „Kurat, kus must leib on?“
Ehh, uhhuduur
2002. aastal sõitsid viis eestlast Hannes Hanso, Mart Kuusk, Priit Kuusk (alias Wend), Tanel Rütman (alias Taniil) ja Liivo Niglas ratastega Ulaanbaatarist Katmandusse. Ettevõtmine ristiti tookord “Ehh, uhhuduuriks”, mille pikem eesmärk on jalgratastega jupphaaval maakerale tiir peale teha. Ettevõtmise teine, tänavune etapp viis Katmandust Teherani; seltskonda oli lisandunud Kristjan Prii (alias Kapten Hunt). Kristjan ja Mart alustasid retke kuu aega teistest varem, Tiibetist. Kristjan sellepärast, et ta polnud 2002. aasta reisist osa võtnud, Mardil aga oli tollal jäänud viimane ots sõitmata. Reis lõppes Iraani pealinnas Teheranis Ayatollah Khomeini väljakul. Täpselt sealt see kunagi uuesti jätkub.
Uhhuduuride reisist valmivat dokumentaalsarja saavad televaatajad tõenäoliselt näha selle aasta lõpus.
Katkeid Kristjan Prii reisipäevikust
Vt http://uhhuduur.spaces.live.com/blog/ 17.07.07 Hannes ja Wend käisid Mashhadi peamošees, kuhu on maetud üks prohvet Muhamedi otsene järeltulija. Tagasi tulles olid nad justkui ära tehtud. Hannese kommentaar oli, et midagi nii võimsatpoletaselreisilveelnäinud.Nagu“1001ööd”.Hanne- se suust, kes on muidu oma emotsioonides suht vaoshoitud, oli seda pisut ootamatu kuulda ja kuigi alguses olin arvamusel, et ehk ei viitsigi järjekordse klotsi kohta linnukest kirja panna, otsustasin siiski oma silmaga seda imet kaeda. Mošee on praeguselgi hetkel jõudsalt laienev kompleks. Üks elamurajoon pidi andma teed laiendusteks ja lammutati lihtsalt maha. Minu alateadvuses tähendab pühakoda rohkem arhitek- tuurimälestist, seega vaadates seda pompoosset asutust, mis meenutas rohkem kultuuri- ja vabaajakeskust kui jumalakoda, sain paremini aru selle usu elujõust. Palverändurid üle terve islamimaailma tulevad siia kokku. Teheranist tuleb päevas 16 rongi, mis on pidevalt välja müüdud, linn on täis hotelle usuturis- tide majutamiseks. Inimesed usuvad tõsiselt, mitte moe pärast. Seega nende üle lollakate karikatuuridega nalja visata on lihtsalt kohatu ja matslik. Sõnavabadus jätab ka vabaduse mitte asju välja öelda, kui tead, et see võib kedagi hingepõhjani solvata.
13.07.07 Olime alustanud küll vara ja lootnud õhtuks Iraanis olla, kuid olud näitasid, et selle öö veedame me veel Afganistani pinnal. Jäime peatuma umbes 15 km enne piiri. Olime jälle kui ilmaimed, mida üle terve asula kokku joosti vahtima. Rahvasumm oli suht intensiivne ja käis mulle parasjagu närvidele. Ei olnud sellist Bangladeshi vaikset vaatamist ega Pakistani sõbralikkust. Tuli hoopis üks vanamees karkudega ja ilma ühe jalata ja nõudis raha. Teatas, et ameeriklaste pomm oli temalt viinud
jala ja kui õieti aru sain, siis ka suurema osa perest. Minu talle antud 20 afgaani (kurss umbes 1 EEK = 5 AFG) ei lunasta min- gil määral temale tehtud kurja, kuid sellise saatusega meest ei lubanud mu süda ka pikalt saata.
Samas oli ka rahvamass suhteliselt täpselt jälgimas, mis toimub ja ma ei oska ennustada, mis oleks juhtunud, kui oleksin vanale ülbelt selja keeranud. Igal juhul lahenes asi rahulikult, kui mitte arvestada Mardi ratta spidomeetrit, mis jooksu läks. Nägin, et üks marakratt näpib seda ja sai korraks ka klambrist lahti. Käratasin ta peale ja ta võttis näpud ära. Siis vajus aga rahvamass ette ja ma ei näinud enam, mis toimub. Rahva eemaldudes oli spidokas ratta lenksult kadunud ja poiss juba kiirel sammul eemaldumas. Hüüdsin pätile järgi, et mida kuradit, kuid kuhugi minna polnud, sest olin kõiki rattaid valvamas, seni kui teised kiirelt einestasid. Mardi spidokaga läks siiski õnnelikult. Kui lahkuma hakkasime, sõitis meie kõrvale üks mootorrattur ja ulatas varastatud vidina mulle. Arvasin, et keegi ei reageerinud, kui vargale näpuga osutasin ja end käte ja jalgadega selgeks üritasin teha. Tuli välja, et too tüüp oli kiire taibuga ja varganäole kohe järele põrutanud, kätte saanud, korralikult klopperit andnud ning spidoka ära võtnud.
05.07.07 Lahkume Peshawarist ja Pakistanist. Pick-up’iga laekusid kohale autojuht, püssimees ja konduktor. Selle viimase funktsioonist ma väga täpselt aru ei saanud, kuid poiss istus auto tagaluugil ja sõitis terve tee kaasa. Võib-olla kontrollis ta, et me kastist välja ei pudeneks. Rattad olid katusel. Pärast Peshawari algasid kohe mäed ja mõned tõusud olid päris järsud. Teel liikus hulgaliselt veoautosid afgaani põgenikega, kes nüüd ÜRO abiga kodumaale naasid. Arhitektuur muutus ja majadest said suurte müüridega savikindlused. Ühes kohas olid tee ääres üles rivistatud paarkümmend põlenud kütuseveokit. Keskkond muutus kuidagi dramaatilisemaks.
Piiriületus läks ladusalt. Meie järgmiseks proovikiviks sai transpordivahendi otsimine edasisõiduks Kabuli. Teeääred olid väikebusse täis ja kuna pakkumine ületas tuntavalt nõudluse, läks olukord väga intensiivseks.
Et mingilgi moel asjadega kuhugi välja jõuda, otsustasime, et üks mees peab läbirääkimisi. Hannes oli juba otsa lahti teinud ja seega lasime tal edasi hullata. Mõnekümne minuti pärast olime ühe bussi välja valinud ja hinnas kokku leppinud. 2500 afgaani (50 dollarit) tundus seeditav hind kamba peale. Piiritsoonist väljumisel saime esmakordselt aimu afgaanide pisut ettearvamatust loomusest. Üks auto lahkus kontrollpunktist ilmselt altkäemaksu maksmata ja juhi korralekutsumiseks lendas telliskivi kiirelt autole järgi. Läks kõvaks klaarimiseks. Meie juht seda viga ei teinud. 10 afgaani siia ja 10 sinna ning saab edasi sõita.
15.06.07 Tõus maailma kõrgeimale kurule, millest on motoriseeritult võimalik üle sõita, võttis päev ja natuke peale. Allatulekuks kulus umbes 50 minutit. Ega me oma elus jalgratastega kõrgemale vist enam ei sõida ka. Alustasime suht vara, kuna info kuru kauguse osas kõikus, nagu tavaliselt, suuresti. Väikseim pakkumine oli 37 km, pikim 63 km. Leh asub 3500 m kõrgusel, kuru on 5600+ m, seega 2,1 km tõusta. Mõni kilomeeter Leh’st väljas oli kuulus India filmitööstus oma võtteplatsi üles seadnud. Bollywood täies hiilguses filmimas mööduvat sõjaväekolonni. Autod seisid ilusti rivis pool kilomeetrit allpool, ülal sihiti neid erinevate kaamerate- ja jupiteridega. Meil on siin ennegi Bollywoodiga kokkupuudet olnud: Liivo ja Taniil sattusid ka Delhis filmivõtteid pealt nägema. Wend on saanud mitu kutset suisa osalemiseks, pakutud on kas vägilase, kurjami või show-maadleja rolle. Tuleviku pärast ta enam ei muretse. Olles ära sõitnud 15 kilomeetrit, seisis meie suureks rõõmuks teeääres silt, mis teatas, et kuruni on jäänud vaid 24 km. Jõe ääres puhkepeatust tehes kohtas Liivo, kes esimesena kohale jõudis, gruppi jaapanlasi. Inimesed olid väga sõbralikud ja pakkusid talle lahkelt teed ja puuvilju, kuid saades teada, et veel viis janust ja näljast tegelast on saabumas, hakkasid nad intensiivsemalt oma puuvilju järama. See on suure grupi üks häda – inimeste külalislahkusel on piirid. Kaks kuni kolm inimest ära toita-katta lihtsalt heast tahtest on talutav, kuus kolli söövad aga maja vaeseks. 10 km enne kuru tundsime, et kõrgus hakkab mõjuma. Hingamine muutus keerulisemaks ja jaks rauges. Seega oli mõistlik jätta viimane jupp hommikuks, pidada seejärel kurul mõnus piknik ja õhtuks Leh’i tagasi sõita. Seadsime laagri üles vähegi tasasele pinnale, mille leidsime. See oli üks raskemaid öid mu jaoks, kuna läksin väga vara magama ja ärkasin seetõttu südaööl üles ega uinunud enam korralikult. Nihelesid ja krabistasid teisedki. Pea valutas, nagu oleks kõvasti napsu pannud. Veider, olime ju enne kõrgemalgi olnud, kuid nagu ütlesin, mäed pole vennad. Öösel hakkas ka mingit sodi taevast alla sadama ja tuul sakutas telke kõvasti. Hommikuks oli olemine siiski talutav ja peale kosutavat teed ja küpsiseid asusime eesmärgi poole teele. Vahetult enne kuru võtsime grupi uuesti kokku, et seltsimehelikult koos tippu jõuda. Ilm oli pilve kiskunud ja tuul muutunud jäiseks. Hooti sadas juba penoplasti sarnast lund. Raske oli uskuda, et oleme samas riigis, kus mõnisada kilomeetrit eemal inimesed hukkuvad kuumalaines. Kurule jõudes jätsime rattad alla ja ronisime ise veel kõrgemale. Piknikulaua katsime kõrgusel 5672 m, mis on 30 m kõrgemal kui Elbrus. Olime oma saavutusega väga rahul ja juustuvõileib sellel kõrgusel maitses oivaliselt.