Läbi ajaloo on meresõitja üks nuhtluseid olnud laeva või paadi kere külge tekkiv pealiskasv. Globaliseerumise ühe ilminguna levib laevakerele kinnitunud pealiskasv uutesse elupaikadesse, sageli uutesse maailmajagudesse. Mida täna vähem teadvustame, on see, et üks sagedasemaid kaasreisijaid – nuivähk – on ajaloos seostunud elu iseenesliku tekkega ning olnud üks tähtsamaid mütoloogilisi olendeid kõrvuti fööniksi, ükssarviku, draakoni ja mitme teisega.
Sõltuvalt ulatusest vähendab pealiskasv käiku, suurendab kütusekulu, aga halvemal juhul rikub ka laeva kerepinda. Pealiskasvust lahtisaamine on tüütu, töömahukas, kulukas ja pahatihti arvestatava keskkonnamõjuga.
Meredes moodustavad laevakere silmaga nähtava pealiskasvu kõige erinevamad organismid. Väga levinud on juusjalt pikad rohe- ja pruunvetikad, sammalloomad, hüdrad, karbid, aga ühed kiuslikumad on tõruvähid (klass vääneljalalised – Cirripedia). Üks liik, harilik tõruvähk (Balanus improvisus), levib meelsasti ka riimveelises Läänemeres. Tõruvähki ümbritseb lubiplaatidest püramiidjas koda, mis kleepub tugeva liimainega substraadile, näiteks laevakerele. Tõruvähid on erakordselt võimekad end veealuste objektide külge liimima ja nende laevakere küljest lahtikraapimine on tõsine töö. Umbes 800-st maailmameres levinud vääneljalalise liigist kipuvad laevakerele kinnituma umbes 120.