Enamasti ratsa või vahel jalgsi hobuste ees, kõrval või taga. Kohtades, kus pole varem käinud ükski turist. Marko Tikas jutustab oma 45-päevasest ratsamatkast Boliivias.
Mullu kevadel avastasin Boliiviat hobujõul. Plaan ratsutades reisida oli mul tekkinud juba aasta varem Mehhikos seigeldes. Kui Mehhikos hääletasime, olid meist muudkui mööda mürisenud kahe- kuni viietoalised autosuvilad. Seisma jäämata. Vist oli sõiduvahendis ruumipuudus. Või jagamistahtepuudus. Ja karge hirm külastatava riigi ning seal pesitsevate ning ringi rändavate inimeste ees.
Mõtlesin, et tegemist on mingi halva naljaga – ei saa ju olla tõsi, et kellelgi kõiki neid asju reisimiseks ja maailma nägemiseks ka tegelikult tarvis võiks olla. Ja veel – seda kõike liigutab 32 liitrit sajale. Kui üks selline karavan oma kümne liikmega oli meist mööda vuranud, iga viimne kui üks meie pöidlaküüdisoovile ükskõikseks jäänud, võtsime taas sisse istekoha oma seljakottidel ja hakkasime olukorra absurdsuse üle naerma. Inimeste ükskõiksuse ja mõtlematuse üle.
Ja siis ... kõrvaliselt kruusateelt kappasid üksteise järel tolmujutti vedades välja 4–5 ratsanikku galoppi lastes. Siis mul tekkiski idee – nii peab see olema, ja nii on seda tehtud juba aastatuhandeid, ainult et oleme selle ära unustanud. Nii reisiti kunagi Tallinnast Riiga ja Argentina vabastaja Simon Bolivar läks nõnda üle Andide Tšiili ja sealt edasi Boliiviasse ja siis jälle tagasi ja edasi.
Esialgu takistas mõtte ettevõtmise elluviimist sobiva reisikaaslase puudumine. Kuni kohtasin Columbias Annat Saksamaalt. Mõlemal oli asja vastu huvi, läbi Ecuadori ja Peruu Boliivia poole liikudes oli meil aega teineteisega ka lähemalt tuttavaks saada, et hiljem halbu üllatusi ei tekiks.
Kui olime otsustanud, et oleme sobivad luurekaaslased, soetasime endile Boliivias suksud – Negrita, Pepito ja Raffa. Anna oli 10-aastase staažiga kogenud ratsutaja, minul oli kuuajaline kogemus Guatemalas hobusefarmis töötamisest. Meie ettevõtmisest sai üks suur ja huvitav seiklus, juba sobivate hobuste leidmisest kuni viimase päevani välja – põletava päikese, lajatava rahe, tuulte ja tormide, mägede ja džunglite, kristallselgete, siis jälle seebiveeste soojade või külmade jõgedega, või hoopis veeallikateta. Sigade ja lehmade ja kitsede ja koertega. Kõige lahkemate inimeste, keeleoskamatuse, naeru ja kisa, kallistuste ja tervituste ning lahkumistega. Ühes kaunimas ja turistidest suhteliselt puutumatus maailmariigis Boliivias.
Oma rännakul olime iga päev silmitsi looduse olude, nende ning oma tujudega. Oludes, kus moraal on madal ja väsimus päevasest kappamisest on võimust võtmas, vaatad telgiuksest välja ja näed. Näed, kuidas sinu, sinu enda (!) hobused söövad rahus rohtu, turtsatavad, raputavad oma kaelad sääskedest puhtaks ja kasvõi korraks vaatavad su poole. Sa tunnetad neid ja saad aru, et nad on rahul ja ei astu sinust sammugi eemale. Tajud, et nemad tunnetavad sind. Oled nende sõber. Ka peale päevaseid raskeid penikoormaid.
45 päeva magasime lageda taeva all telgis sees või selle peal. Madalal ja madalamates mägedes panime alati telgi endi asemeks ja uinusime selle peal magamiskotis. Kõrgemal ja siis, kui pimedat aega saatsid öökülmad, pugesime telki. Telki kasutasime ka sääsehordide korral, kui neist mingil muul viisil jagu ei saanud.
Igal pool kohtasime lahkeid inimesi, kes isegi ruumipuuduses vaevlevates oma savikivist ehitatud majades meile öömaja pakkusid. Olime tänulikud, kuid eelistasime alati pisikest maalappi nende aias või maja kõrval. Sageli magasime telgis nende sigade kõrval ja oma hobuste kabjasammude kaugusel. Aeg-ajalt jälle ärgates, et kuulda suksude rahulolevat nohinat. Meie armastasime neid ja nemad meid ( ja mitte ainult, et mina arvan nii, aga mingi aja hobusega rännates ja teda hästi koheldes tajud sa tema poolehoidu).
Edasiliikumiseks kasutasime vaid kondimootorit – enamasti ratsa või vahel jalgsi hobuste ees, kõrval või taga. Külastasime kohti, kus pole varem käinud ükski turist. Pääsesime kaugele eemale juba häirivaks muutunud marsruudist, nn gringorajast. Tunnetasime elu Lõuna-Ameerikas, nagu seda elatakse (oleks ehk õigem kasutada sõna – ellu jäädakse) kõige puutumatumates paikades.
Me ei plaaninud veeta kogu oma ratsamatka looduses inimestest eemal. Meie rada oli vaheldusrikas – metsade alt külasse, jõe servalt taluaeda, farmist mäe tippu ning taas alla ... Tutvusime paljude huvitavate inimeste, nende töö ning traditsioonidega. Saime osa nende pidudest, tähtpäevadest ja nende maailmatunnetusest.