Närvide proov kuristike äärel

Porcupine Rimi rattarada Edela-Ameerikas Colorado platool hiiglasliku oru ja kahe kanjoni järsul serval on sedavõrd ohtlik ja raske, et nii mitmedki pole sealt tervena ja mõned koguni elavana tagasi tulnud. Kas tasub riskida, et (kuri)kuulsal rajal oma õnn mängu panna? Priit Pullerits proovis omal nahal järele.

rattaga-jpg

Kõik sai tehtud justkui nii, nagu peab. Hommikul kõht korralikult täis söödud, CamelBak jääkülma veega täidetud, minibussiga üles mäkke sõidetud, et päevaks jõudu säästa. Ja kui teismeeast äsja välja saanud tütred jäid konarliku, valdavalt tõusva raja esimestel kilomeetritel järskude astangute all jänni, tuli isa neile alati appi. Nad teadsid, et sõidu parim osa, 18 kilomeetrit enamjaolt laskumist mööda kuulsat Porcupine Rimi ehk Okassea Serva rada, ootas ees.

Esimene õnnetus juhtus juba laskumise kolmandal kilomeetril. Üks tüdrukutest krabas kivisel lõigul liiga jõuliselt esipidurit ning lendas näoli maha. Ta sai põsele sügava veritseva haava, lisaks marrastused küünarnukkidele, põlvele ja koguni kõhule. Haavade puhastamiseks kulus üksjagu vett – ja see, pole välistatud, võiski saada teisele tüdrukule, 15-aastasele Sylviale, saatuslikuks.

Siis, kui lõpp polnud enam kaugel, vaevalt kolm-neli kilomeetrit, kui Colorado jõgi, mille kanjoni kõrgel serval kulgeb Porcupine Rimi raja viimane osa, allpool juba paistis, jõudis päev haripunkti. See tähendas, et tulikuumal juunipäeval kerkis õhutemperatuur 40 kraadi ligi. Aga varju polnud peaaegu kuskil leida. Kivise kõrbemaastiku taimestik on selleks liiga kidur.

Isa sai aru, et Sylviaga on midagi lahti. Ta nägu näis pisut pundunud ning jutt ei tundunud loogiline. Möödus veel mõni minut ja ta kukkus. Ta jalg tõmbles ja hingamine oli raske, korisev. Isa proovis teda joota, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta valas selle vähese vee, mis oli veel järele jäänud, tütre pea peale, lootes teda niiviisi jahutada. Seejärel jättis ta tütre naise hoolde, sõitis poolteist kilomeetrit raja lõpuni ning peatas seal, Colorado jõe kaldal vonkleval maalilisel 128. maanteel, mööduvaid autosid, et kutsuda abi.

Ei möödunud kuuldavasti kümmet minutitki, kui kümne kilomeetri kauguselt Moabi linnast saabusid nii kiirabi kui ka päästjad. Samuti lendas välja päästekopter. Rajal laskuvad ratturid, kes lamavat tüdrukut nägid, andsid tema turgutamiseks kogu oma järelejäänud vee. Ka tüdruku isa täitis oma CamelBaki veega ning tormas ülesmäge tema juurde tagasi. „Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, mida teha,“ on ta kirjeldanud mõtet, mis vasardas peas.

Kui isa lõpuks tütre juurde naasis, polnud tütar enam elus. Surma põhjusena läks kirja dehüdratsioon, vedelikupuudus.

Too traagiline juhtum 2005. aasta juunis pole selline, mis ahvatleks Porcupine Rimi rattarada omal nahal järele proovima. Pigem mõjub heidutavalt. Seiklushimulistele inimestele mõeldud ajakiri Outdoors on liigitanud Porcupine Rimi, mis asub Utah’ osariigi kaguosas hiiglaslikul Colorado platool, Ameerika ohtlikemate maastikusõiduradade hulka. Viimaste aastate jooksul on sel närvekõditaval rajal abi ja päästmist vajanud kümned ja kümned ratturid, olgu põhjuseks valusad kukkumised või ootamatute tormide kätte jäämine. „Selleks, et seal ohutult sõita, tuleb valmistuda kõrbesse minekuks,“ hoiatab Outside. „Nii nagu enne iga matka metsikusse loodusesse, uuri ilmaprognoosi, aga pane end valmis absoluutselt kõigeks. Ennekõike võta kaasa palju rohkem vett, kui vajalikuks pead – sealsetes tingimustes kaob vedelik kehast uskumatult kiiresti. Ja kui lähed sõitma üksinda, anna kellelegi teada, kuhu siirdud. Siis, kui sa õhtuks tagasi pole, teatakse kutsuda abi ja hakatakse sind otsima.“

Kümme aastat enne Sylvia hukku sai just see, et nad polnud kedagi teavitanud oma plaanidest, Porcupine Rimil saatuslikuks kahele Iowa osariigist pärit noormehele. (Tollest juhtumist allpool.) Niisiis jätsin kevadel, kui võtsin kolmenädalase rattaekspeditsiooni ajal Moabi, Ameerika maastikuratturite Mekasse, ihuüksi ette seikluse Porcupine Rimil, sellest sõna koju Eestisse jäänud perele.

Vene rulett ratastel

Hoolimata sellest, et Porcupine Rimi rada eeldab oma ohvrite pika nimekirja tõttu ettevaatust ja aukartust, olid ootused suured. Iidsetel kivistunud liivaluidetel rulluva füüsiliselt ja tehniliselt kurnava Slickrock Traili järel, mida paljud peavad maailma maastikusõidurajaks number üks ja mille läbisin neli aastat tagasi oma esimesel kevadisel rattapuhkusel Moabi kanti, on Porcupine Rim oma kuulsuselt vaieldamatult number kaks. Igaüks, kes tuleb Moabi ja peab end vähegi tõsiseks maastikuratturiks, peab ühtlasi enda kohustuseks see läbi sõita. Ilma seda läbimata Moabist lahkumine on sisuliselt sama, kui käia ära New Yorgis või Pariisis, aga jätta külastamata Times Square või Louvre.

Põhjus, miks nelja aasta eest Porcupine Rimil sõitmata jätsin, on lühidalt, ent elavalt kirjas Lee Bridgersi 380-lehelises hiigelteatmikus „Mountain Biking Moab“ esitatud raja kirjelduses: „Teravate astangute, kõrgete sakiliste kivide ning kalju serval kulgeva kitsa singli konarliku pinnase tõttu tehniliselt väga raske, isegi mõrvarlik. Algusosa tõus on kehaliselt raske ning kulutab energiat, mida on hiljem vaja tehniliselt keerulistel lõikudel toime tulemiseks.“ David Crowell lisab oma palju väiksemas Moabi rattaradade taskuteatmikus: „Ennast täis sõitjad võtavad sellelt rajalt sageli koju kaasa rongasitaga segatud pinnaseproove.“ Ja veel kord Bridgers: „Kõigile neile, kel pole väga häid maastikusõidu oskusi, on see rada vene rulett kahel rattal.“

Sedapuhku, sel kevadel, olin enam kui nädala kogunud vilumust Moabi kergematel radadel, enne kui söandasin Porcupine Rimi ette võtta.

Takistav lumevaip

Esmalt tuli aga otsustada, kas kasutada raja algusse saamiseks minibussi või iseenda kondimootorit. Asi on selles, et Porcupine Rimile jõudmiseks tuleb sõita Moabist kuraditosin kilomeetrit mööda Sand Flatsi teed itta – ja see kruusatee kulgeb pea lakkamatult vastumäge. Linna rattakaupluste juurest startivad shuttle bus’id kasseerivad umbes veerandtunnise teekonna eest 20 dollarit.

Kuid ma ei tulnud Moabi bussiga sõitma, vaid loodust ja rattasõitu nautima. Niisiis asusin hommikul kella kümne ajal mööda Sand Flatsi teed üles pressima. Kohe linnast väljuv kahekilomeetrine tõus, mis möödub surnuaiast ja seejärel prügimäest, väidetavalt Ameerika kauneimast (ei, see pole meelevaldne väide, vaid juba kolm kümnendit tagasi oskusliku turundustööga kinnistatud üldlevinud tõdemus), on niivõrd järsk, et nõuab jalgade säästmiseks kõige kergema käigu kasutamist. Avatõus võetud ja selle tipus kaks dollarit Sand Flatsi puhkealale sisenemise eest makstud (autoga sõites tuleb loovutada viis dollarit), jõuab kilomeeter hiljem suure asfalteeritud parklani, mille kaugemast otsast algab Slickrock Bike Trail – rada, mille rajamisest 1960. aastate lõpus sai alguse Moabi kasvamine maastikuratturite paradiisiks.

Võttis üksjagu rohkem kui tunni, et pressida kruusateel, mida oli tolmu vähendamiseks ilmselt immutatud mingi õliga ning mille ääres leidub võimsate punaste liivakiviseljandike all rohkelt telkimiskohti, Porcupine Rimi raja ametliku alguseni. Seal tulin sadulast, et pidada kaarti ja ümbrust uurides aru, mida teha.

Nimelt moodustab Porcupine Rim 45 kilomeetri pikkuse The Whole Enchilada radade süsteemi alumise poole. The Whole Enchilada algab 3200 meetri kõrguselt La Sali mägedest, laskub üle alpiniitude, läbi leht- ja okaspuumetsade ning madalate põõsaste vahel kääneldes, ühtib paariks kilomeetriks läbi Colorado ja Utah' kulgeva kuulsa Kokopelli maasturiteega, kuni jõuab viimaks Lossi oru (Castle Valley) servale, kust algabki Porcupine Rimi rada. Ühtekokku langeb The Whole Enchilada kuni Colorado jõe kaldani ligi kaks tuhat meetrit, mis teeb sellest meelisraja kõigile neile, kes armastavad rattaga pikki, kohati kiireid, ent teisal jällegi tehnilisi ja riskantseid laskumisi.

Kuid Moabis olin kuulnud, et enamik The Whole Enchilada ülemisest poolest La Sali mägedes püsib suve alguseni lume all ega ole avatud. Siiski, kui kuulus Porcupine Rim juba päevaplaani võetud, otsustasin mööda Sand Flatsi teed punnida nii kõrgele, kui vähegi võimalik, ning keerata ülevalpool väikestel ühendusradadel Porcupine Rimi peale. Et saada pikem sõit. Kahe vastu vuranud minibussi juhid kinnitasid, et järgmised paar miili on Sand Flatsi tee igati läbitav, ehkki kohati raputav.

Tõhus looduslik valik

Tegelikult osutusid järgmised seitse kilomeetrit tõusu kohutavaks. Tee, mis muutus mõnes kohas tõepoolest kiviseks ja lahtise kruusaga kaetuks, läks pahatihti nii järsuks, et pidasin targemaks jõu kokkuhoiu nimel üles slaalomit sõita. Aegamisi, kiirusega 6–7 km/h, pressisin kõrgemale, hoidudes, maksku mis maksab, peatumast, sest siis olnuks küllap võimatu uuesti liikuma saada. Lõpuks, kui tee Manti La Sali metsa kaitseala piiril, ligi 2200 meetri kõrgusel merepinnast laugemaks muutus, sain, hing paelaga kaelas, aru, et aitab küll kopsude ja jalalihaste kurnamisest. Rattakompuuter näitas, et olin Moabist alates vändanud enam-vähem kogu aja ülesmäge 23 kilomeetrit ning kulutanud selleks puhast sõiduaega ligi kaks ja veerand tundi.

Kinnitasin kahe rosinakukli ja ühe banaaniga kõhtu ning sõitsin paarisajameetrist metsarada pidi Porcupine Rimi servale, et alustada sealt valdavalt laskuvat teekonda Colorado jõe kanjoni suunas.

Vaade raja servalt alla Lossi orule on muidugi võimas. Oru keskel kõrgub kuplikujuline Ümar mägi (Round Mountain), kaugemal paistavad punased teravatipulised kitsad kõrgendikud , mille sarnased Metsiku Lääne sümbolid on kinnistunud miljonite teadvusse loendamatutes kauboiteemalistes sigareti- ja autoreklaamides; taamal, pika-pika kõrgendiku allservas, helgib peenikese sinise niidina käänuline Colorado jõgi.

Aga sel ajal, kui loodus lööb emotsioonid taevani, kisub Porcupine Rimi rada need sealt kolinal alla. Raja ülemise osa laskumine, mis YouTube’is nähtud kümnetel videotel tundub nii kiire, mõnus ja lihtne, pole tegelikkuses põrmugi kergete killast. Sõidulõbu kärbivad kõrged astangud, millest üks on kogunisti selline, et seal tuli ratas käe otsast küünitades põõsa najale alla langetada – sõitmine lõppenuks kaela murdmisega. Lisaks roomavad üle vonkleva raja soonilised juurikad ning raja ääres luuravad kivimürakad, mille vastu, kui olla liiga uljas või hooletu, võib sääreluu puruks sõita.

Tagatipuks põikab peamiselt madalate okaspuude vahel kulgev rada alatihti otse kõrge kalju äärele, Lossi oru kohale. Lähened mõnele sellisele kohale liiga suure hooga ning saadki elu viimase lennu. Veel kord Lee Bridgers: „Tõsi on see, et ratturite meelitamine Porcupine Rimile on tõhus loodusliku valiku meetod.“

Salapärane kadumine

Porcupine Rimi raja põhiosa moodustab vana, külma sõja aegne džiibitee, mille rajasid need, kes saabusid 1950. aastatel Moabi ümbrusse uraani otsima. Uraani buum sai vähem kui kümnendiga läbi, kuid paljud tollal rajatud primitiivsed teed, sealhulgas Porcupine Rimi rada, on maasturi- ja ATV-hullude, mootorratta- ja maastikurattafanaatikute seas kasutusel tänini. Maasturid sõitsid Porcupine Rimi tee pikapeale aga sedavõrd puruks, et juba tükk aega neid sellele enam ei lubata. Nende laastamistöö tagajärjed on nüüd ainuüksi ratturite päralt. Viimast korda Bridgers: „See ei ole rada, kuhu tulla oma pruudiga. Väike eksimus võib tähendada kõike, alates hambast välja löödud killust kuni rändama läinud hingeni.“

Lisan omalt poolt: Porcupine Rimi rada on Moabi ümbruses üks kõige rohkem ülehinnatuid. See on peaaegu katkematu kolistamine kivide otsas ega paku peaaegu mingitki sõidupõnevust, v.a mõni kilomeeter Lossi oru imelisel serval ja... viimased viis kilomeetrit Jackassi ja Colorado jõe kanjoni kõrgel serval.

Ei salga: pelgasin toda kitsast raja osa. Isegi YouTube’i pandud videod tollest lõigust ajavad hirmu peale. Kui paremal haigutab ikka mitmesajameetrine otsekukkumine, siis, nagu hoiatab rajal infotahvelgi, on kõigil peale ekspertsõitjate targem sadulast maha ronida. Liiati oli eesootav pinev lõik just too, kus 1995. aasta augustis kadusid mõistatuslikel asjaoludel kaks Iowa noormeest.

Vaevalt kahekümneseks saanud noorukid läksid Moabi ümbrusse rattaga sõitma, aga kui vanemad neist mitu päeva midagi ei kuulnud, tõstsid nad häiret. Võttis ligi kolm nädalat, kuni otsinguis osalenud rahvuskaardi helikopteri meeskond märkas poisse Porcupine Rimi rajalt veidi eemal Negro Billi kanjoni kumerasse, liivakivist kaldseina tekkinud kausjas süvendis. Mõlemad olid surnud. Nende rattad olid leidnud kaks sealkandis ekselnud Šoti turisti nädal varem.

Mis noormeestega juhtus, jääbki ainult oletuseks. Tõenäoliselt olid nad keeranud Jackassi kanjoni äärele jõudes Porcupine Rimi rajalt kõrvale metsikut loodust uurima, siis suurte liivakivikõrgendike rägastikus ära eksinud, asunud tunde järgi otsima lühimat teed tsivilisatsioonini ning püüdnud laskuda Negro Billi kanjonisse, kuid sattusid järsul nõlval süvendisse, kust ei saanud enam välja. Arvatavasti olid nad surnud kurnatusse ja janusse. Igatahes ei tuvastanud lahkamine neil mingeid vigastusi, mis viidanuks näiteks süvendisse kukkumisele.

Heidutav kõrgus

Jackassi ja seejärel Colorado jõe kanjoni serval võtsin, nagu öeldakse, slow and easy, aeglaselt ja rahulikult. Vasakul kõrgub massiivne kallak, paremal haigutab kuristik, ja kitsas kivine rada jookseb selle serval. Kui korra tekib mingi tõrge, eksid või vääratad – oledki surmalaps. Seega, kui mõni lõik tundus vähegi riskantne, pisutki ohtlik, keeruline või hirmutav, libistasin end tasakesi sadulast ning jalutasin sealt mööda, ratas käe kõrval. Fakt on see, et need, kel kardavad kõrgust, ei peaks küll Porcupine Rimi rada sõitma. Liiati, kui jänes põue poeb, pole rajalt mingit pääseteed – sellel tuleb kuidagi lõpuni saada.

Ei varjagi, et meel oli hea, kui Porcupine Rim viimaks selja taha jäi. Selleks ajaks, mil läbisin 128. maantee aluse rattatunneli, justkui sümboolse finišikoridori, oli hommikusest stardist kulunud ligi seitse tundi. Kogu teekonna pikkuseks kujunes 46 kilomeetrit. Aeglane keskmine kiirus alla 7 km/h, olgugi mõjutatud looduse nautimise ja pildistamise pausidest, näitab ilmekalt, kui raske teekonnaga oli tegu.

Kui õhtupoolikul mööda Colorado jõe kaldale rajatud asfaltkattega rattateed tagasi Moabi väntasin, jõudsid mulle järele kolm kirevas riietuses meest. Selgus, et nad olid Kolumbiast. Küsisin ühelt, kes, nagu selgus, oli sisehaiguste arst, kuidas talle kuulus Porcupine Rimi rada meeldis. Liiga kivine, vastas ta, hääles kumamas tüdimus. „Ülehinnatud?“ pärisin. „Jah,“ vastas ta lühidalt.

Järgmisel päeval kohtasin juhuslikult naaberosariigist Coloradost tulnud meest, kes sõitis pealtnäha äärmiselt moodsa ja kalli, topeltamordiga rattaga. Kuulsin, et ta oli päeva esimeses pooles käinud samuti Porcupine Rimil, kuid näis millegipärast pahane. Mis juhtus, uurisin. Ta kirus, et kivine rada oli kahel korral rehvi lõhkunud ning sõidurõõmu nulli löönud. Ta oli kogunisti sedavõrd tujust ära, et otsustas samal õhtul koju tagasi sõita.

Aga vähemasti, erinevalt näiteks 15-aastasest Sylviast ja kahest Iowa noormehest, oli ta elus ja täie tervise juures.

Tekst ja fotod: Priit Pullerits  

Autori videoreportaaži näeb YouTube'is, kasutades otsingusõnu "pullerits porcupine rim".

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga