NARRI MÜTSI, mitte mütsi meest!

Ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid sobrab 60 aasta juubelit tähistanud tunnustatud mütsioloogi Peeter Volkonski mütsikapis.

Ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid sobrab 60 aasta juubelit tähistanud tunnustatud mütsioloogi Peeter Volkonski mütsikapis.

Kui Volk sai 60, siis organiseeris ta temale ainuomase ürituse – kiidukõnede ja ülistuste festivali Keila-Joa mõisas, mis on kunagi Volkonskite suguvõsale kuulunud. Aga lisaks sellele, et tegemist oli legendaarse kultuurivahendaja 60. elutegevuse, 55. loometegevuse ja 45. joometegevuse aastapäeva tähistamisega ning kiidukõnesid sadas kui oavarrest, sadas kõvasti ka mütse. Mütse vahetas ta sellel õhtul ikka mitu korda, erinevalt riietest, mida vahetas vaid ühe korra: hetkeks nägin tema peas näiteks Svanethi piirkonnast pärit mütsi (mille kohta olla georglased kunagi Volgile pajatanud, et kui seda kaua kanda, paneb see aju seisma), ise viisin talle Mongoolia mütsi. Seda kindla tagamõttega, sest nagu kõigi vene aadlisuguvõsade puhul, on ka Volkonski omast üle käinud hordide kaupa mongoleid, mistõttu kuulutasin Volgi – talle Mongoolia peakatet ulatades – Eesti Vabariigi Kõige Teenelisemaks Mongoliks. Mütsid elavad Volgi juures Tartus kapis. Aga nad tulevad küllaltki tihti kapist välja ka. Ükskord, kui ma Tartus olin, tassis teeneline mongol (ise!) kapist välja paar prügikotiga sarnanevat kotti ning kallas kõik mütsid põrandale. Kogu pole hiiglasuur, aga täpne, kuna igal mütsil on laul. „Palju sul neid on?” küsisin. „Oota, ma pean prille vahetama!” Volk otsib jumal teab kust okulaare, leiab need mujalt ja hakkab siis aeglaselt lugema: „1, 2, 3, 4, 5, 6...” (loendab natuke, väsib 47 juures ära ja ütleb, et 50 ringis kindlasti). Panin kohe mõned pähe, ikka kolm tükki ülestikku (nii olla teinud muistsed Eesti kuningad, keda sakslased võinud muudest talupoegadest eristada kahe tõiga järgi: nende vankrit veavad teised talupojad ja neil on korraga peas kolm kaapkübarat). Kohe jäi silma väga ilus müts, mis torkab silma peene lihtsusega – must, aga alt valgete pitsidega. „Ahhaaa!” Volkonski tõstab näpu. „Selle tõi mulle Riho Sibul Berliinist, umbes viis aastat tagasi. Küsis veel proua käest, et kas tal sihukesi mütse veel on? Teate, härra, olla vana daam vastanud, ma teeks neid ju veel, isegi hea meelega teeks, aga te lihtsalt ei kujuta ette, kui keeruline on tänapäeval keisriaegset pitsi leida!” Siis on hunnikus kaks mütsi Afganistanist. „Näe, esimene,” seletab Volk, „on Afganistani karakull!” See on müts, milles oleme harjunud nägema Karzaid. Aga teine on tavaline afgaanide müts. „Pustud,” täpsustab Volk ja jutustab: „Ükskord läksin NO99 proovi, pargin just autot, see afgaani müts peas, kui korraga hakkab mingi imelik mürin ja ma näen, et tänavajupp suletakse mõlemalt poolt soomukitega. Tuleb keegi sõjaväelane ja teatab, et lähema kahe tunni jooksul siit välja sõita ei saa. Seletan, et ei taha välja, tahan sisse, teatriproovi. Selgus, et NO99- ga ühes majas asuvas kaitseministeeriumis on külas NATO USA vägede ülemjuhataja, aga parklas autos on afgaan. No nad ikka lahkelt lubasid. Aga siis, peale proovi, läksime Marika Vaarikuga Vabaduse platsile jäätist sööma ning korraga tõttavad ligi kaks tõmmut, välkuvate silmadega meest, näpivad mütsi ja muudkui pärivad: kust te selle mütsi saite. Ütlesin, et sõbra tütar Afganistanist tõi, ja näitasin neile mütsi, kuhu voodrisildile oli midagi araabia tähtedega kirjutatud ja selle juures on ka üks telefoninumber.” Volk mõtleb veidi: „Ma olin varem ikka kõikidele sõpradele öelnud, et see on Bin Ladeni telefon, aga afgaanid lugesid sildi läbi ja ütlesid, et ei ole. Et on hoopis Kabuli mütsipood.” Igapäevane Volkonski tuiab praegusel ajal tavaliselt ringi, peas Armeenia müts. Ma usun, et see johtub tema pooleliolevast tõlkest. Müts aitab kultuurist paremini aru saada, Vernissaaži turult toodud ja armeenlase käest ostetud võidunud mütsil on natuke armeenlase ajusid küljes, see põhjustab teemasse sisseelamise tempo kiirenemist. „Viimane kord, kui ma umbes aasta tagasi Armeenias käisin,” seletab Volk, „ostsin neid kohe hulgim. Kusjuures, müüja oli nii osav, et müüs mulle maha ka selle mütsi, mis tal peas oli... Väga hea, soe ja higine müts. Aga ühe mütsi kohta küsisin, et kas ta üldse ka teab, mis see on. Müüja kiikas mütsi ja kehitas õlgu: tavaline Armeenia müts! Maksan arve ära ja selgitan võidukalt: teile on see võib-olla tavaline Armeenia müts, aga kuna siin jooksevad kolm värvi, sinine, must ja valge, on see hoopis Eesti müts. Siis sai vend aru, et ta saanuks kolm korda kõrgema hinna. Ent hilja oli! Kinkisin mütsi pianist Madis Kolgile, kellega koos kontsis õppisin.” Volk lisab: „Tõsi, see sinimustvalge müts oli Kolgile väike. Aga mul on kindlad andmed, et tema abikaasa suurendas seda veidi, nii et enam ei ole väike!” „Vabadus mahub ikka pähe,” ütlen. „Just,” kinnitab Volk. Volkonski on vabariigi minule teadaolevalt kõige värvikam mütsioloog, ikka pannakse kusagilt maailma põnevast paigast hangitud müts hõlma alla, kui tema hiilgusele külla minnakse. Ja et mütse ja mütsilugusid on Volgil seetõttu igasuguseid, nii tulekski narrida mütsi, mitte mütsi meest, sest mütse on mehest tunduvalt rohkem ning meest oleks sellise mütsirohkuse juures lihtsalt kuidagi nõder narrida.  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga