Ligi 90 aastat tagasi Läänemaal ehitatud kaljas Hoppet osaleb rahvusvahelises teatriprojektis, vedades sel suvel teatrirahvast Läänemerel ja suundudes siis kaheks aastaks seilama Vahemerre.
Kolm aastat kestev ja 2,4 miljonit eurot maksev rahvusvaheline teatriprojekt Odüsseia algab tänavu mais Peterburis ja lõppeb 2016. aasta augustis Kreekas. Projekti, kus osalevad teatrid 11 riigist, juhib soomerootslase teater Viirus Helsingist. Eestist on kaasatud NO99. Projektijuht Matilda Sundströmi sõnul mängisid teatritruppide kaasamisel suurt rolli teatrite ja inimeste omavahelised kontaktid. Kolmel suvel liigub näiteseltskond laeva pardal sadamast sadamasse, kus antakse etendusi. Kolme aasta jooksul valmib projektitööna neli lavastust.
„Laev on projekti sümbol ja näitlejatebaas,” selgitas Hoppeti omaniku, puulaevaseltsi Vikan juht Alar Schönberg aluse rolli projektis. „Saame Haapsalule natuke reklaami teha,” lisas ta.
Hoppeti sattumine projekti on mõneti juhuslik. Matilda Sundströmi sõnul otsiti sobivat laeva mitmelt poolt. „Tahtsime, et oleks purjelaev, sest projekti nimi on Odüsseia; et alus oleks usaldusväärne − mitte liiga vana ja väsinud,” selgitas projektijuht. Nii kuulis ta kaljas Hoppetist, mida Soomes tegutseva soomerootsi organisatsiooni Svenska Folkskolans Vänneri eestvõttel renoveeriti. Sinna helistades selgus aga, et Hoppet on mõni aasta tagasi müüdud Eestisse puulaevaseltsile Vikan.
Vikani juht Alar Schönbergi sõnul sobis Hoppet teatrirahvale nii oma suuruse kui ka selle poolest, et laevas on välja ehitatud kajutid. Samuti on alus korralikult renoveeritud ning oma senistes sõitudes, mille jooksul ka korralikku tormi saadud, end vastupidavana näidanud.
Suvi Läänemerel, kaks aastat Vahemerel
Projekt algab mai lõpus Peterburis, sealt seilatakse juunikuu jooksul Hankosse, Tallinna, Hiiumaale ja Saaremaale. Igas sadamas peatub näiteseltskond nädal-paar ja annab etendusi.
Juuli on Hoppetil vaba, sest siis seiklevad näitlejad bussidega mööda Poolat, Tšehhi ja Saksmaad. Matilda Sundströmi sõnul on projekti kaasatud ka Tšehhi, Poola ja Saksamaa linnad, kuhu meritsi ei pääse.
„Berliini tahtsime näiteks sellepärast, et see on nii oluline teatrilinn,” selgitas projektijuht. Augustis purjetab Hoppet Lüübekisse, kus näitlejad taas pardale astuvad, ja jätkatakse reisi Kopenhaagenisse ja Helsingisse, kus teatriprojekti esimene hooaeg ka lõppeb.
2015. aasta kevadel jätab Hoppet kaheks aastaks koduse Läänemerega hüvasti ja suundub Vahemerre. „Meil on väga hea meel, et Hoppet osaleb kogu projekti vältel, mitte ainult Läänemerel,” ütles Matilda Sundström.
Schönbergi sõnul oleks soovijatel võimalus kaasa teha sõit Eestist Genovasse, kus Hoppet juuli lõpus taas näitlejatega kokku saab. Suvi jätkub laevameeskonnal marsruudil Genova-Malta-Sardiinia-Prantsusmaa- Firenze, kuhu jõutakse oktoobris. Alar Schönbergi sõnul Hoppet kahe Vahemere aasta vahel koju ei tule, vaid talvitub soojemas kliimas. „Poolteist kuud oleme projektiga seotud, muul ajal oleme seal ripakil ja tahame seda aega võimalikult mõistlikult kasutada,” rääkis ta.
Schönbergi sõnul mitu varianti, mida sealkandis talvel ette võtta. Üks võimalus on teha Vahemerel soovijatele lõbusõite, teise variandina kaalutakse Kanaari saartele minekut. Just Kanaaridel talvitumise ja seal elavatele või puhkavatele eestlastele majutuse ja meresõiduvõimaluste pakkumine on mõte, mis laevaomanike peas järjest rohkem võimust võtab. „Kõige julgemad mõtted on aga olnud, et kui saaks huvilised kokku, siis sõidaks üle Atlandi,” vihjas Schönberg. „Paraku sõltume rahast ja üle Atlandi sõit pole kõige odavam,” lisas ta.
2016. aasta suve veedab Hoppet peamiselt Korful ja tagasi Eestisse hakatakse sõitma augusti alguses.
Seni pole reisid Hoppetit Läänemerest kaugemale viinud, nii kujuneb Atlandil ja Vahemeres seilamisest meeskonnale uus ja huvitav proovikivi. „See annab meile kindlasti hea meresõidukogemuse, näeme uusi inimesi ja meie maailm muutub kirjumaks,” ütles Alar Schönberg. Ta võrdles Hoppetit noore inimesega, kes tahab maailma avastama minna. „Kaks aastat meid siin ei näe, aga lõpuks tuleme nagunii tagasi,” lubas ta.
Vanim Eestis ehitatud purjelaev
Kahvelkuunar Hoppet, rahvakeeli kaljas on vanim säilinud Eestis ehitatud purjelaev. Alus ehitati Läänemaal, Spithamis 1925.–1926. aastal ehitusmeister Mattias Schönbergi käe all. Kaljased olid enamasti kahemastilised kaubalaevad, millega veeti Läänemerel soola, kartulit ja muud kaupa. Kaks aastat pärast valmimist müüdi Hoppet Soome Porvoosse. Hiljem on aluse kodusadamad olnud Turu saarestikus Hiitise saarel ja Saltvikis Ahvenamaal. 1960. Aastatest alates teenis Hoppet lõbusõidulaevana Stockholmis.
2001. aastate alguses märkas Visby sadamas seisvat alust Spithamist pärit Birgit Eldh, kelle isa oli omal ajal Hoppeti ehitusel osalenud. Omanikuga juttu teinud, pillas viimane lause, et võib aluse ära müüa.
Koos endise Rootsi rahvaülikooli Eestis rektori, soomerootslase Sten Westerholmiga lõi Eldh Hoppeti fondi ja laev ostetigi eraomanikult ära, et see muuseumi- ja õppelaevana korda teha.
Kaljast renoveeriti esialgu Stockholmis, kus alus tehti lagedaks ja avastati, kui suuremahuline töö tegelikult ees ootab. On omamoodi sümboolne, et puitu Hoppeti renoveerimiseks saadi samast metsast, kust raiuti puud aluse ehitamiseks. Nimelt lasi Birgit Eldh raiuda selle oma tagastatud metsast Spithamis ja annetas Hoppeti renoveerimiseks.
2005. aastal toodi aga kaljas Stockholmist Loviisa lähistele Valkomi sadamasse Soomes, kus töö jätkus laevameister Lasse Kiiski käe all. Hoppeti omanikuks sai soomerootslaste aktsiaselts Rederi Ab Hoppet, kes oli aluse renoveerimisse panustatud üle miljoni euro. Pärast seda, kui üks kaljaseehituse eestvedajaid ja rahastuse otsijad Christoffer Grönholm manalateele läks, olid soomerootslased, kes ise aluse renoveerimist liiga kulukaks pidasid, nõus selle loovutama Läänemaal tegutsevale puulaevaseltsile Vikan.
2012. aasta oktoobris jõudis ligi 85 aastat Soomes ja Rootsis seilanud alus tänu paljude tulihingeliste inimeste koostööle tagasi Eestisse. Laeval, mille Soomest meritsi äratoomiseks olid puulaevaseltsi mehed saanud veeteede ametilt eriloa, oli selleks ajaks renoveeritud kere ja paigaldatud peamasin, kuid kõik elektri-, vee- ja muud süsteemid olid välja ehitamata. Mastid ja purjed olid küll olemas, kuid paigaldamata ja puudus ka taglastus.
„Nagu oleks sünnitanud ilma raseduseta,” iseloomustas Vikani juht Alar Schönberg tunnet, kui puulaevaselts aluse oma valdusse sai. „Esimese asjana vaatad, et pepu oleks kuiv ja kuidas süüa saab, siis hakkad mõtlema, mis tast edasi saab,” lisas ta.
Puulaevaseltsi meeste esimene ülesanne oligi laeva tundma õppida. Schönbergi sõnul tuleb kaljase renoveerijatele au anda, sest senine töö oli väga hästi tehtud. Nüüd paigaldati alusele elektri-, vee ja muud süsteemid ning hakati välja ehitama laeva sisemust. Suvel sõitis Hoppet kuuks ajaks Ahvenamaale, kus Põhjamaade ühe tuntuma taglasemeistri Allan Palmeri käe all sai peale taglas.
Hoppeti renoveerimine võttis aega kokku kümme aastat – viimased asjad said paika eelmisel aastal ning siis hangiti ka kõik reisijateveoks vajalikud litsentsid ja load.
Hoppet on tugev laev
Puulaevaseltsi Vikan juht Alar Schönberg tunnistas, et ega ta oskagi Hoppetit moodsate laevadega võrrelda. „Kuid kogemustega laevajuhid on sellise keretüübiga laevu hinnanud väga kõrgelt, sest need laevad on pika aja jooksul ära proovitud ja sellepärast on ka nende käitumine merel suurepärane,” rääkis ta.
Schönbergi sõnul peeti renoveerimisel silmas, et Hoppet oleks vastupidav suurtele jõududele. „Ja ta on väga tugev laev,” kinnitas puulaevaseltsi juht. Oma vastupidavust on alus tõestanud ka korralikus tormis, mida kaljas ühel Ahvenamaa reisil tunda sai.
Puulaevaseltsi juht teab rääkida, et ligi 90-aastase kaljase juhtimine on moodsate alustega võrreldes keerukam, sest sõidetakse purjedega ja süsteemid on vanaaegsed. „Kui moodsatel alustel saab purjed üles mõne sekundiga, siis meil käib ikka vanamoodi − vaja palju mehi ja füüsilist jõudu,” selgitas Alar Schönberg. Merel peaks meeskonda kuuluma vähemalt neli inimest.
Schönberg lisas, et näiteks elektri- ja muid süsteeme paigaldades tuleb palju ise leiutada, sest lahendused on keerukad. Seni on hättajäämise korral abi saadud naabritelt Soomes ja Rootsis, kus ajalooliste laevade taastamisega rohkelt kogemusi.
Laeva ehituslikest probleemidest suurem mure on hoopis sobiva meeskonna leidmine, sest Schönbergi sõnul ei piisa ajaloolise laevaga purjetades headest purjetamisoskustest. Meremees peab olema polüfunktsionaalne – teadma igast asjast natuke ja lisaks oskama ka reisijatega läbi saada.
Kui meeskonnaliikmeid veel leiab, siis kõige raskem on leida sobiv kapten. Hea purjelaevakapten peab tundma klassikalisi laevu, aga hea mees tahab Schönbergi sõnul ka head palka. Meil aga on purjetamishooaeg nii lühike – maist oktoobrini −, et suvise teenistusega talve üle ei ela.
Praegu on Hoppeti kapten Haapsalu mees Ain Raie. Puulaevaseltsi juhi sõnul on tegemist ideaalilähedase kapteniga, kes suvel sõidab purjelaeval, talvel aga juhib traallaeva.
Alar Schönberg rääkis, et meremeeste põua leevendamiseks on ajalooliste laevade selts, mille liige on ka puulaevaselts Vikan, teinud ära palju tööd, et saada käima noortele mõeldud haridusprogrammid. Programmide eesmärk on õpetada noori hoidma unikaalset merepärandit ja kindlustada järelkasvu. „Meie kõige suurem ülesanne on kasvatada peale seltskond, kes oskaks merd sõita ja tunneks neid laevu,” ütles Schönberg.