Naised Kilimanjarol

Janika Vaikjärv kutsub naisi Aafrika kõige kõrgemasse mäetippu ronima.

Janika Vaikjärv kutsub naisi Aafrika kõige kõrgemasse mäetippu ronima.

Kilimanjaro sobib suurepäraselt algajatele mägironimisretkeks. Sellel mäel saab iga soovija iseennast paremini tundma õppida, vallutades kõrgusi, millega igapäevaelus enamasti rinda pista ei tule. Ma olen mitu korda selle mäe tippu roninud ja nähes, kui vähe on mägironijate seas naisi, otsustasin korraldada vaid naistele mõeldud retke.

Tansaanias reisides ja elades sain tuttavaks Grace Msafiriga, kelle eestvedamisel loodi just Kilimanjaro lähistel kool laste jaoks, kes on jäänud ilma oma vanematest ja seega ka võimalusest omandada haridust. Sellest tutvusest sündis idee korraldada projekt „Ladies Trekking“, mis on nüüdseks ka ellu viidud ning 2011. aasta sügis ootab juba uusi naisi. Eesmärk on kaasata erinevatest riikidest nii palju naisi kui võimalik. Selle mägironimisretkega toetatakse Grace Msafiri English Medium Schooli tegevust ja pärast mägimatka veedame päeva koolis, olles ise õpetajate rollis.

Järgnevas intervjuus jagavad meiega 2010. aastal Kilimajaro-tõusul läbi elatut Kristel Eestist, Salla Soomest, Annemieke Hollandist ja Olga Venemaalt.

Kas te olite ka varem mägimatkamise või mägironimisega tegelenud ja kui ulatuslikult?

Kristel: Mägironimise kogemust ei olnud, küll oli mingil määral matkamise kogemus, aga mitte kunagi sellisel kõrgusel.

Annemieke: Ma kuulusin varem tudengite alpinismiklubisse. Veedan pea kõik puhkused Alpides matkates, ronides ja suusatades. Peale selle olen käinud Prantsusmaal ja Belgias kaljuronimas. Olen talvel Marokos Toubkali mäe otsa roninud, samuti olen käinud Tiibetis.

Olga: See oli minu esimene mägironimisretk. Aga ma olen kindel, et mitte viimane.

Salla: Olen käinud mägimatkadel Soome rahvusparkides – nii riigi lõuna- kui ka põhjaosas, sealhulgas Lapimaal. Peale selle olen matkanud Kanadas, USAs, Islandil, Rootsis ja Euroopa Alpides. Olen käinud retkedel näiteks Kebnekaise (2110 m) liustikul Rootsis ja Lääne- Euroopa kõrgeimal mäel Mount Blancil (4810 m).

Kas valmistusite selleks retkeks mingil erilisel viisil või oli see teie jaoks täiesti tavaline ettevõtmine?

Kristel: Päris kindlasti ei olnud see minu jaoks üks tavaline reis. Kui seda eriliseks ettevalmistuseks saab pidada, siis mõningane varustuse hankimine (uued saapad, vihmariided, matkakepid jne) ja pikemate jalutuskäikude tegemine saabaste sissekandmise eesmärgil, mõned korrad isegi koos seljakoti ja keppidega. Lugesin Kili kohta palju ja tutvusin üsna põhjalikult erinevate reisikirjade ja blogidega inimestelt, kes enne selle teekonna ette võtnud.

Annemieke: Kuna ma töötan Dar es Salaamis, mis on väga niiske ja kuuma kliimaga linn Tansaanias, olin ma kogu oma ronimisvarustuse ja riided Hollandisse jätnud. Laenasin viielt erinevalt sõbralt ja töökaaslaselt kokku soojad riided, mütsi, kindad, vihmamantli ning püksid. Just siis, kui olin juba teel Arushasse, tulid mu laenatud matkasaabastel tallad alt ära. Nii tuli mul vahetult enne retke algust giidilt uued jalanõud laenata.

Olga: Kuna minu jaoks oli see esimene mägiretk, siis pidin ma ostma mõned vajalikud asjad, näiteks magamiskoti, fliisjaki jne. Kuid mis puutub füüsilisse treeningusse, siis millegi erilisega ma küll ei tegelenud.

Salla: Ma teadsin, et pikki päevi ronimine hõreda õhuga keskkonnas ei ole mitte kerge, seega kavatsesin harjutada raske seljakotiga kõndimist ja jooksmist. Kahjuks nurjas aga töö kõik mu suured plaanid. Vaba aja võttis uue korteri remontimine. Tegin edasi sörkjooksu ja taekwondo’d ning sõitsin jalgrattaga, nagu tavaliselt. Alati peab meeles pidama, et mägironimine ei nõua mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset pingutust. Kui sa ei ole selleks oma peas valmis, siis sa tippu ei jõua. Ma arvan, et vaimse ettevalmistusega olid mul asjad palju paremad kui füüsilisega. Pealegi meeldib mulle enne sihtkoha kohta võimalikult palju teavet hankida, lugeda vastavasisulisi raamatuid, uurida maakaarte jne. Nii viisin ma end hästi kurssi ka Tansaania, Kilimanjaro ja paljude teiste kohtadega, kuhu ma selle retke jooksul sattuma pidin. Minu jaoks on reisi väga tähtis osa õppida palju uut ja unistada reisist juba enne selle algust.

Millised olid teie ootused ja suurimad hirmud seoses selle retkega?

Kristel: Põhiline ja tegelikult ainuke hirm oli mäehaigus, ei olnud ju etteku- jutust, kuidas organism võiks kõrgusega kohaneda.

Annemieke: Ma olin kindel, et meil saab väga lõbus olema, sest ma tõesti naudin matkamist ja telgis magamist ning armastan mägesid. Samas tundsin CCBRT haigla ees vastutust kindlasti tippu jõuda. Minu jaoks oli väga oluline, et ma saavutaksin selle eesmärgi ega valmistaks pettumust ei haiglale ega iseendale.

Olga: Ausalt öeldes ei olnud mul mingisuguseid ootusi, sest ma lihtsalt ei teadnud, mida oodata. Ma kartsin natuke külma ja kõrgmäestikuhaigust.

Salla: Mina ootasin kõige rohkem kohtumist tõelise Aafrikaga ja kõigi nende uhkete loomadega ning loomulikult ka tippu jõudmist.

Kuidas möödus tipu vallutamisele eelnev öö? Mis oli teie jaoks kõige raskem? Kas miski oli ka kergem, kui alguses arvasite?

Kristel: Oli põnev – ei teadnud ju, milleks ma suuteline olen ja olin ka üsna palju lugenud lugusid selle kohta, kuidas tippu pole jõutud, ootasin väga rasket ööd. Ja oligi raske, aga tegelikult kartsin, et läheb veel raskemaks. Oli paar nn surnud punkti – üks neist öö esimeses pooles, kuid vaatamata sellele ei tekkinud küll kordagi mõtet alla anda või mitte edasi liikuda.

Annemieke: See oli nii ilus ja eriline. Kõigepealt rühkisime pimeduses edasi ja seejärel nägime kaugel kumavaid Moshi tulesid. Maadlesime külma, tuule ja kõrgmäestikuhaigusega. Stella Pointi jõudmine oli suur kergendus ja siis nägime lõpuks Uhuru tipule paistma hakkavat päikest. Ma ei ole kunagi tundnud nii tugevat igatsust näha päikesevalgust ja tunda selle soojust kui tookord.

Olga: Miski ei olnud lihtsam, kui ma ette kujutasin. Ilm oli väga külm ja tuuline. Ma oleksin pidanud rohkem sooje riideid kaasa võtma.

Salla: Tipu vallutamise öö oli imeline. Mõnes kohas oli kiviseinast ülesronimine minu jaoks nii lihtne, et ma lihtsalt kordasin omaette: kuidas ma küll seda armastan, kuidas ma küll seda armastan! Minu jaoks oli kõige raskem lõik vahetult enne Stella Pointi jõudmist, sest ma ei suutnud kuidagi õiget liikumisrütmi leida. Teekond Stella Pointist Uhuru tippu oli nii tuuline, et ma ei olnud vahel kindel, kas mul on jalad kindlalt maas või mitte, nii et ma rühkisin edasi kahe sammu kaupa, tõmmates nende vahepeal hinge. Ent kui nägime, et tipp on otse meie ees ja päike just tõusmas, muutus ka edasiminek palju lihtsamaks.

Mis oli teie jaoks sel retkel kõige raskem?

Kristel: Kas just kõige raskem, aga kõige enam ehmatas mind intsident teisel päeval, kui pilt eest läks. See oli väga ootamatu – midagi sellist pole minuga kunagi varem juhtunud ja see tegi ettevaatlikuks. Sealt edasi jälgisin oma enesetunnet ja hingamist erilise tähelepanelikkusega ning ohtrat vedeliku tarbimist võtsin täie tõsidusega.

Annemieke: Oli valus vaadata pakikandjaid, kes meie rasket varustust, näiteks toole, suuri telke jne mäkke vedasid. Meil olid vaid kerged seljakotid ja neil liiga suur koorem. Nende jaoks on see töö, et hinges püsida, et leib laual oleks, meie jaoks aga meelelahutus, puhkus.

Olga: Kaks esimest päeva olid minu jaoks kõige raskemad, sest see kõik oli mulle ja minu kehale täiesti võõras. Püüdsin oma keha kuulata, et aru saada, kuidas käituda, kui palju juua ja süüa, kuidas hingata ja millises rütmis edasi minna.

Salla: Minu jaoks on väga tähtis, et ma saaksin juua just nii palju, kui ma tahan, ning liikuda edasi just sellises rütmis ja sellise kiirusega, nagu mulle sobib. Rühmaga matkamine ja eriti rühmaga, mille kõiki liikmeid sa ei tunne, võib vahel veidi raske olla.

Mida soovitaksite naistele, kes on samuti sellisele retkele mõelnud, aga kõhklevad?

Kristel: See kogemus on seda väärt, et proovida. Kui vaim on valmis, siis ei ole vaja muretseda, kas keha on valmis – Kili ei nõua mingit erilist füüsilist ega tehnilist ettevalmistust. Igaüks, kes end pisutki liigutab või on harjunud looduses liikuma, saab sellega hakkama.

Annemieke: Kilimanjaro ei ole väga raske mägi ja igaüks, kes tahab, saab selle tippu ronimisega hakkama. Ja isegi kui sa tippu ei jõua, on ka lihtsalt matkamine omaette elamus: näed iga päev uusi vaateid, maastikke, taimi.

Olga: Jah, see on raske. Aga kui sa näed ärgates enda ümber kogu seda ilu – muinasjutulisi taimi, hingematvaid mägesid, erksinist taevast ja allpool laiuvaid uskumatult pehmeid pilvi, siis sel hetkel sa tead, et see kõik oli seda väärt. Kui ma ausalt ütlen, siis ma armusin nendesse mägedesse.

Salla: Mina soovitan tegeleda nii füüsilise kui ka vaimse ettevalmistusega ning hoida oma meeled avatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga