Müstilisel Kaydara-maal

Kõrbemaastik, trummid ja pealuud – tükike kauget ja kuuma Lääne-Aafrikat jõuab juba sel sügiskuul Tartu ja Tallinna konserdisaalidesse. Kirglik rändaja Peeter Vähi, ainuks helilooja Eestis, kes on loonud muusikat sanskriti-, jaapani-, tiibeti ja koptikeelsetele tekstidele, leidis pea pooleaastasel Aafrika-ekspeditsioonil inspiratsiooni Malis elava väikerahva fulanide rahvuseeposest, mille ainetel valmis initsiatsiooniriitus "Müstilisel Kaydara-maal".

1.jpgEnda kesklinnastuudios näitab Peeter Aafrikast kaasatoodud pillieksootikat, mis ka kontserdil kasutust leiab – näiteks kalebass- kõrvitsast valmistatud axatse-nimelisi kõristeid ja bambustorudest pilli nimega wind-chime – ning räägib, tänu milliste juhuste kokkulangemisele ta Aafrikas selle õigeni jõudis.

Kuidas sa fulanikeelse eeposeni jõudsid ja kas äratundmine tuli kohe?

2012. ja 2013. aastal käisin Aafrikas ekspeditsioonil, külastasime kokku 24 Aafrika riiki. (Vaata ka intervjuud Peeter Vähiga GO Reisiajakirjast nr. 3/2013 − toim). Olin tegelikult juba enne reisi andnud lubaduse, et Aafrika ainetel sünnib muusikateos, aga ühe tunniajase heliteose jaoks on vaja kompaktset alusmaterjali, ei piisa vaid üksikutest luuletustest, looduslüürikast või linnulaulust.

Kindlasti sain impulsse kõigist põnevatest väikerahvaste rituaalidest, mida nägime – näiteks dogonite salakeeles retsiteerimine või ewede voodoo-rituaalid, aga teadlikult püüdsin ennast mitte väga mõjutada lasta, sest ma ei tahtnud luua muusikalist rosoljet. See teeks umbes sama välja, kui üks Aafrika helilooja tahaks Setu sootska valimiste ainetel teose luua ja siis tooks sisse ka Kihnu pulma elemente. Seega, ligi kolmveerand Aafrika reisi olin kuidagi mures ja mõtlesin, et kust leida muusikaks inspiratsiooni.

Vahetult enne reisi lõppu jõudsime suure ringiga Malisse, kus tekkis nädalane sunnitud peatus, kuna murdsin käeluu. Tänu pikemale kohalolekule Malis kohtusin Eva Dialloga, kes on seal 50 aastat elanud ja ühtlasi ka Eesti aukonsul riigis ning kes räägib siiani vabalt eesti keelt. Leidsime väga kergesti ühise keele Eestist väga kaugel elava inimesega. Kõik see tekitas loomingulise palangu tunde. Just Eva juhtis mind Mali rahva põneva eeposeni, mille ta oli isegi eesti keelde tõlkinud. Selles teoses tundsin kohe ära õige asja! Mul oli vaja see mahukas raamat tund aega kestvaks teoseks vormida ning sellest essents välja võtta.
Mida tähendab initsiatsiooniriitus antud kontekstis?

See pole minu poolt välja mõeldud termin, vaid lugu ise ongi Aafrika initsiatsiooniriitus. Paljudes Aafrika kultuurides, kus on veel säilinud kristluse- ja islamieelne traditsiooniline religioon koos paljude uskumuste ja rituaalidega, viiakse senini läbi nn pühendumisrituaali ehk initsiatsiooni. Riitus toimub enamasti siis, kui noormehed saavad meheks ja tütarlapsed naiseks ning sageli on see seotud seksuaalsete aspektidega.

Sellest räägib ka eepos „Müstilisel Kaydara- maal“. Kolm meest – Hammadi, Hamtuudo ja Demburu – peavad läbi tegema raske katsumuse, nad lähevad allmaailma, kus nende ette seatakse erinevaid ahvatlusi ja kiusatusi. Seal selgub, kas neil on piisavalt sihikindlust ja kainet meelt ahvatlustele vastu seismiseks ning kas nad panevad tähele olulisi märke, mis nende ette seatakse. Kaks neist surevad teekonnal, langedes kiusatuste võrku ning kolmas saab tahtmatult kõik – raha, võimu, tarkuse ja arusaamise maailma asjadest, sest ta on kõige lihtsamates asjades ära tundnud Kaydara ehk teadmiste ja kulla jumaluse, kes võib avalduda kõikvõimalikul kujul.

Rändasid ringi pea kogu Aafrikas ja lõpuks leidsid inspiratsiooni Lääne- Aafrikast. Kas see piirkond on kuidagi helilisem ja müstilisem kui muu Aafrika?

Aafrika seostub ikkagi sageli just rütmidega ja trummidega. Lääne-Aafrika muusikas kasutatakse väga palju trumme ja löökpillimuusikat, see sobis hästi mu loominguliste plaanide ning esteetiliste ideaalidega.

Üks põnev „pill“, mille ma sümfooniaorkestrisse sisse tõin, oli kütusevaat, mida Lääne-Aafrikas kasutatakse löökpillina. Nägin seda Ghanas ewe hõimu rituaali juures, kus kõik olid auru all, ilmselt nii narkootikumidest kui ka alkoholist, keedeti mingit õli ja noad välkusid ning šamaan peksis ohjeldamatult kanistrit, kuid mitte suvaliselt, vaid ikka rütmitunnetusega. See oli väga äge! Loodetavasti Eesti Kontsert või ERSO leiavad vaadi, mis ei levita saalis vänget bensiinilõhna.

Lääne-Aafrika temaatikat arvestades on rohkete löökpillide kasutamine põhjendatud, mujal tunduks see võib-olla vägivaldsem.

Alustekst on fulanikeelne ja fulanidele sama oluline nagu „Kalevipoja“ eepos meile. Mis rahvas on fulanid?

 

Fulane elab kõige enam Mali lääneosas ja ka Senegalis. Nad on karjakasvatajad, kuuluvad nn mustade aafriklaste hulka ja selline musta Aafrika kultuur paelub mind eriti. Kahjuks ei õnnestunud mul fulanikeelset laulu kohapeal kuulda. Teksti palusin kohalikul mehel linti lugeda, kuid arusaamine võttis kuid ja kuid… tegelesin keele ja hääldusega, sest koor esitab seda fulani keeles ning rõhuasetused peavad olema paigas.

Õnneks pole fulani keel nii keeruline kui näiteks Namiibias räägitavad damara ja nama keeled, mis sisaldavad imihäälikuid (ingl k clicking sounds), millest üks meenutab kõla, kui veinipudelilt kork ära tõmmata. Meie lauljad ei suudaks selliseid häälikuid tekitada, sellest ei tuleks head nahka. Fulani keeles sellised häälikud õnneks puuduvad.

Selle teose esituseks on vaja väga suurt esitusaparaati – osaleb üle 200 muusiku: kolm meessolisti (selles eeposes olulisi naistegelasi ei ole), kaks koori ja sümfooniaorkester. Lauldakse fulani keeles, aga jutustaja, Tanel Padar, räägib eesti keeles.

Aafriklastel on rõhuasetused muusikas teisel kohal kui eurooplastel. Kuidas see sulle meeldib?

Just, meil on enamasti rõhud takti esimesel löögil, aafriklastel aga näiteks teisel ja neljandal, nõnda tekib iseäralik „vasturütm“. See loob erilise nõtkuse ja peenuse, sest aktsent pole tavapärasel rõhulisel takti osal, see on pigem nagu mõtteline ja siis nad löövad paugu teisele takti osale. Aafriklastele on selline rütmitunnetus ilmselt emapiimaga kaasa sündinud. Džässis on see samuti märgatav, sest sellegi muusika suured on ju Aafrikas.

Mis on sinu jaoks selle kauge rahva eepose sõnum?

Kui sa juhindud olulistest traditsioonidest ja paned tähele olulisi märguandeid, siis sul läheb elus hästi, aga kui juhindud vaid ihadest ja hetkeemotsioonidest, siis on võidud vaid ajutised ning mitte kaugeleulatuvad. Seda olen üritanud ka muusikasse panna.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga