Must tee oopiumiga

Tänaval tundub kohe algusest peale, et kõik vahivad sind - selline tunne, et kohe tahetaksegi sind ära röövida, kirjutab USA saatkonna kutsel Kabulis käinud ajakirjanik Jaanus Piirsalu.

Tänaval tundub kohe algusest peale, et kõik vahivad sind - selline tunne, et kohe tahetaksegi sind ära röövida, kirjutab USA saatkonna kutsel Kabulis käinud ajakirjanik Jaanus Piirsalu.

Esimene päev

Kabulis maandumine on lõbus. Kuigi Kabul asub niigi 1800 meetri kõrgusel, ümbritsevad linna kõrged, kuni nelja- viiekilomeetrised mäed. Indian Airi pilootidel tuleb hoolega tiirutada, et tip-pude vahel maandumiseks ohutu trajek-toor leida. Lennuk rapub koledal kom-bel ja kohati meenutab maandumine pikeerimist. Korraks jõuan veidi kahet-

sedagi, et oli siis nüüd vaja siia tulla. Meenub, et talvel kukkus suur reisilen- nuk Kabuli lähedal mägedes alla. Aga maandumine on üllatavalt sujuv. Len- nuväljal näeb väga imelikke lennukeid. Reisilennukeid, mille välimust vaadates loodan südamest, et keegi nendega ei lenda.

Üks esimesi pilte Kabulist, mida autoaknast näen, on tuttavad nõukaaeg- sed mikrorajooni majad. Tegemist ongi endise Nõukogude armee majadega, kus Punaarmee ohvitseride pered elasid kõrvuti afgaanidega. Seda viimast fakti kuuleme ameeriklaste käest, kes ise ka selle üle väga imestavad. Sest nemad elavad rangelt turvatud alal.

Välismaalastel on poolkohustuslik Kabulis ära kuulata USA saatkonna või siis NATO vägede turvaspetside väike õpetusloeng. Turvaspetside jutt on kõi- ke muud kui julgustav − tänaval ärge väga palju kolage, teid võidakse ära röö- vida, kuna see on kohalike kriminaalide üks sissetulekuallikas. Eriti hoiatatakse meid istumast taksodesse, mis meenuta- vad taksosid, aga ei ole tegelikult tak sod. Mismoodi neil siis vahet teha, seda ei öelda. Keskmine taks röövimise puhul olevat 5000 dollarit. Juhul kui teie riik ei kavatse teie eest maksta, siis võidakse teid müüa mässajatele, kes lõikavad teil kõri läbi, räägivad turvaspetsid.

Kui tihti inimrööve esineb? Spets ütleb, et viimase aasta jooksul on Kabulis olnud kaks õnnestunud inimröövi ja kolm ebaõnnestunud katset. Seda pole just palju, mõtlen, ja tunne muutub julgemaks.

Siis lähme Kabuli peale kolama. Tänaval tundub kohe algusest peale, et kõik kohalikud vahivad sind. Selline tunne, et kohe tahetaksegi sind ära röövida. Terve esimene päev on ebameeldiv sellise tähelepanu all tänaval kõndida. Aga juba teisest päevast harjub ära.

Pimenedes selgub, et tänavavalgustust linnas pole. Lähme sööma linna ühte parimasse restorani Herat. Välja näeb see nagu nõukaaegne õllekas. Tellime kaheksa peale hunniku lambaliha ja pilaffi ning üks meist tahab ka šašlõkki. Mis tähendab seda, et meie ette tuuakse neli suurt liuatäit erinevat liha pilaffiga ja kõigile šašlõkki ka. Hiljem saan aru, et see ongi siin enam-vähem kombeks, et kui sa midagi tellid (kas või nuga või pepsi), siis tuuakse see kõigile. Ühesõnaga süüa ja juua (teed, vett ja pepsit) on nagu väikses pulmas. Kaheksa inimese peale läheb see söögiorgia maksma 50 dollarit, aga me oleme ka täis nagu puugid.

Herat on ka tiba legendaarne koht Kabulis. Õigem on öelda, et legend on pigem selle koha omanik, kes suutis restorani lahti hoida isegi Talibani ajal, kui kõik muud lõbustuskohad kinni olid. Mis nipiga, ei tea, aga Talibani mullad ise olla ka seal vahest söömas käinud.

Teine päev

Sõidame valimiskomisjoni, mis on hoolega turvatud liivakottide ja betoonplokkidega. Nagu ka kõik ülejäänud kohad, kuhu meid edaspidi viiakse. Betooni- ja liivakottide ärimehed on siin küll ilmselt lausa miljonärid. Lõunasöögi ajal kuulen, mis on Afgaani viskimust tee oopiumiga. Seda muidugi ei pakuta. Võtan döner kebabi. Seda on kahte sorti – Regular 1 ja Re- gular 2. Küsin, mis neil vahet on. Külalistemaja peremees Farhad vastab ausalt: “Üks on kallim, ega muud vahet pole- gi!” Regular 1 maksab 80 afgaani ja Re- gular 2 60 afgaani. 1 dollar võrdub 49 afgaani. Võtan kallima.

Õhtul on USA saatkonna linnakus BBQ pidu. Teades, kuivõrd amid hoolitsevad oma väikeste mugavuste eest, loodan juba ette, et saab lõpuks õlut. Aga ei midagi. Liha, mida kohale kut- sutud afgaanid teevad, on taas väga hea. Aga amide suhtumine lööb välja – kahele afgaanile, kes toitu teevad, ei pööra keegi mingit tähelepanu, nagu oleksid nad mingid vaimud, kes omapäi toime- tavad.

Linnak ise on masendav. Barakkides, kus igas elab kaks inimest, on üks tuba ja vannituba. Elanikke umbes 150, kus- juures mõni neist ei käi kogu teenistuse ajal kordagi linnakust väljas! Keskmiselt ollakse Kabulis ametis üks aasta.

Kolmas päev

Päeva huvitavaim osa oli sõit afgaanide armee baasi, mis asub tiba linnast väljas. Sõitsime mööda maanteed, aga see oli HALVIM maantee, millel ma üldse kunagi sõitnud olen, ning paremaid teid ei pidanudki riigis olema. Nagu ratsutaks hobusega – kogu aeg hüppad autos üles-alla.

Sügavama mulje jättis siiski see, mis maantee kõrval tolmus toimus. Seal käis vilgas elu nagu kunagi Pääsküla prügi- mäel. Sarad, lobudikud, suured kontei- nerid ja ruumilised asjandused, millele on nimegi raske anda. Suvalises kohas tee ääres on kuut püsti ning inimesed istuvad sees! Materjaliks savi, höövelda- mata lauad, plekk. Seal elati ja kaubeldi. Tundus, et kaubeldi kõigega, mille koh- ta saab öelda, et see on mingi asi. Kes kurat neid asju tahab, kellel neid vaja läheb ja milleks? Väga oleks tahtnud peatuda ja küsida.

Politseil ja armeel on ühine mure. Sinna astuvad paljud afgaanid, sest siis saab kindlat kuupalka (alates umbes 50 taalast), mis kulub perele marjaks ära. Aga kuna Afganistanis post ei liigu, siis pole ka rahaülekannet võimalik teha. Seega on ainus võimalus see raha füüsi- liselt perele kätte viia. Selleks peab aga politsei ja armee spetsiaalselt inimesele mõned vabad päevad andma!

Tavalist telefonisidetki pole, aga see- eest on vähemalt Kabulis moblalevi. Tundub, et enamikel Kabuli elanikel on mobla. Ka vaesematel inimestel – näi- teks naisel, kes käib paljajalu ja on vaeselt riides, on käes kaks mobiiltelefoni, millega ta kordamööda räägib. Mobiilid maksavad siin kümme korda vähem kui Eestis, aga ikkagi peaks need afgaanide jaoks väga kallid olema. Arusaamatu.

Neljas ja viies päev

Kabulis on ka rikaste linnaosad, siin on üks piirkond, kus kerkivad kolme- korruselised uhked majad, mis maksavad 600 000 dollari ringis, nagu meie saatja väitis. Narkoraha peab ju kuhugi minema, kuigi suur osa läheb ilmselt riigist välja. Sõjapealikud või narkoäri- kad tunneb linna peal ära Land Cruise- rite järgi, nad pidavat eranditult selliste- ga sõitma. Staatuse sümbol.

Omapärane on see, et Kabulis pole tänavanimesid. Kui tahad kuhugi min- na, siis pead teadma, kus see koht asub. Aadressi kirjeldamine käib nii, et nad lihtsalt ütlevad või kirjutavad, et me asume selle ja selle maja, asutuse või mis iganes vastas. Aga ka sel juhul pead sa ikkagi teadma seda vastas asuvat maja või asutust!

Pärastlõunal näidati meile ka üht veidi absurdset asja sõjast pääsenud Kabulis. UNESCO abirahadega viibis Kabulis kaks õpetajat Euroopast. Üks õpetas noortele afgaanidele Shakespeare teatritükki, millest nood mõhkugi aru ei saanud, aga kilgates õppida proovisid, ning teine moderntantsu, mis tuli neil suhteliselt paremini välja. Mõlemad mõjusid veidi kohatult, aga noortele peab ju tegevust pakkuma.

Kultuurist veel – on avatud kinod, kus jooksevad India filmid. Tundus, et need on enamikule afgaanidest liiga vabameelsed. Nägin ühte India filmi plakatit, kus kaks hindu meest omavahel suudlesid. Afgaani mehed vaatasid seda plakatit, suud ammuli. Võib-olla see tundus mulle nii, sest hiljem kuulsin, et homoseksualism pidi Afganistanis üllatavalt levinud olema.

Käisime ühe Kabuli peenema hotelli Popo Lano restoranis õhtust söömas. Sain lõpuks päris õlut. Menüüs seda küll polnud, aga kui küsisin, siis kelner vastas, et nad saaksid tuua küll, aga sellega läheb 15 minutit aega. Sain aru, et seda peab kuskilt mujalt tooma. OK. Lõpuks saingi 0,3-se purgi Heinekeni. Maksis kolm dollarit ehk rohkem kui kogu ülejäänud söök kokku.

Kuues päev

Lahkumispäeva erutavaim sündmus oli see, et oleksime napilt lennukist maha jäänud. Hommikupoolikul olime USA saatkonnas, kus me pärast saadiku pres- sikat niisama aega surnuks lõime. Kell muudkui läks, aga amidel polnud kiiret kusagile. Kui lennujaama jõudsime, siis oli väljumiseni jäänud alla 30 minuti ja meile öeldi, et sorry, aga pealeminekut enam ei toimu. Järgmine lennuk Delhisse läheb ülehomme!

Siis läks hulluks sebimiseks, mõned olid juba üsna närvis, aga ma olin kindel, et amidele on see auküsimus näid ta, et kui nemad tahavad, siis pannakse meid kas või juba õhkutõusnud lennuki peale. Lõpuks saimegi kontrollidest läbi ning lennuki juures oli näha, et pealeminek alles algas – seega oli meil veel aega küll. Omapärane oli see, et pagasi laadimisel kontrolliti lennukiluugi (!) juures isiklikult igaühe käest, et kas see on ikka sinu pagas, ja alles siis pandi lindile. Terminalist lennuki juurde pidi minema – otse loomulikult – jala üle lennuvälja, tuli ainult peale passida, et teistele lennukitele jalgu ei jääks. See lennujaam ei jätnud just kõige usaldusväärsemat muljet, aga lõpuks saime tulema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga