Rein Tafenau annab nõu, kuidas ühendada motomatka ja fotograafiat nii, et jääks alles motomatka vabadus, aga tehtud saaksid ka kvaliteetsed pildid.
Möödunud aasta viimases reisiajakirjas ilmunud talveloo Lapimaast lõpetasin lausega, et tahan siia suvel kindlasti mootorrattaga tagasi tulla.
Mis siis ikka, ratta selga ja sõitma ... Fotograafiahuvilisel ei ole asi nii lihtne. Tahaks ju reisilt kaasa tuua ilusaid pilte, aga samas ka nautida vabadust, mida pakub motomatkamine headel teedel. Vabadust võimaldaks seebikas – jäädvustamisväärses kohas aparaat taskust välja, mõned kiired klõpsud ja edasi. Pildistamiseks ei pea isegi kindaid käest võtma, rääkimata ruumi kokkuhoiust ja vibratsioonimure puudumisest.
Aga kui juhtun nägema lummavat loojangut, looma, taime või vaadet, millest sooviks hiljem A4 formaadis või suuremat raamitud fotot teha? Et selliste hetkede jäädvustamisest mitte ilma jääda, otsustasin peegelkaamera kasuks.
Fotokoti rattale kinnitamiseks ostsin paagikoti, kuhu mahtus fotokott täpselt sisse. Nii sain kaasa võtta oma aparaadi ja kõik objektiivid ning lisavälklambi. Et ei juhtuks nagu tavaliselt, et koju on jäänud see asi, mida just nüüd kõige rohkem tarvis läheb. Eks nädalasel reisil, kahekesi rattal, plaaniga telkida ja teha enamik söögist priimusel, eeldas see päris head pakkimiskunsti, et kõik vajalikud asjad rattale mahutada.
Paagikotiga kaamera kaasa võtmisel oli see eelis, et kui jätsid ratta natukeseks omapead seisma, said kogu väärtusliku tavaari pärast ühe luku avamist lihtsalt kaasa võtta. Lisaks on kaamerakott päris raske ja paagil olles langeb siis suur osa kaalust esimesele rattale. Taga pakiraamil muu varustuse juures oleksid fototehnika lisakilod ratta juhitavuses päris hullusti tunda andnud. Ka saaks külgkottides olev fototehnika kukkumise korral kindlasti viga.
Peatuste ajal, kus sai ka pilte teha, tuli välja peegelkaamera miinuspool: ratas seisma, kindad käest, paagikoti lukk lahti, fotokoti lukk lahti, siis fotokas välja, õige objektiiv ette, ratta pealt maha ... (seebikaga olid teised selleks ajaks teinud juba kümneid fotosid). Ja siis kui pildid tehtud, kogu kupatuse tagasi pakkimine. Sõidad siis kilomeetri või kaks edasi ja avastad, et oi, see veel ilusam koht kui eelmine, ja kõik algab otsast peale. Usun, et selline sahmimine võib kaasretkelistele hakata mingil hetkel päris närvidele käima.
Igatahes, kui ole ei plaani enduro-ratastega kruusa- ja metsateedel matkata, julgustan siiski fotohuvilisi motomatkale peegelkaamerat kaasa võtma.
Meie matka eesmärk oli jõuda Utsjokki, Põhja-Soome kaugeimasse linna, käia Korouoma kanjonis ja tulla tagasi Ida-Soome maalilist teed mööda, ViKareliat pidi. Eesmärk täideti edukalt – sai pilte teha, nautida Soome häid teid ja vaadata teist korda samal aastal kevadesse( jaanipäeval õitses põhjas alles toomingas). Ebameeldivamale poolele jäi see, et ilmad olid veel külmad ja alati ei tõmmanud telgis magama. Hotellihinnad olid aga ehmatavad ja kämpingutesse oleks pidanud ennast enne 22.00 sisse registreerima. Seda me ei raatsinud eriti teha, sest oli polaarpäev, mida tahtsime sõites nautida nii kaua, kuni käed lenksu küljes püsivad.