Mootorrattal KASAHSTANI – tõeline seiklus!

Näitleja Tarmo Männard soovib aeg-ajalt mugavustsoonist välja ja mootorrattareis Kasahstani oli just see, mida hing ihaldas. “Vaid vähese fantaasia abil oli mul võimalus tunda end peaaegu Tšingis-khaani sõdalasena.”

Näitleja Tarmo Männard soovib aeg-ajalt mugavustsoonist välja ja mootorrattareis Kasahstani oli just see, mida hing ihaldas. “Vaid vähese fantaasia abil oli mul võimalus tunda end peaaegu Tšingis-khaani sõdalasena.” Miks valisid seekord mootorrattamatka? Etenduses „Biloxi Blues“ ütles minu mängitud tegelane nii: „Ilma probleemideta oleks hommikul kell 11 päev juba õhtus.“ Ma ei mäleta, mis juhtus aastal 1983. Aga tolle suve kaheksat päeva, mil kõndisin jalgsi Tallinnast Antslasse vanaema juurde, mäletan üksikasjalikult. Meeldejäävad seiklused hakkavad hetkest, kui astuda koduuksest välja. Lennuk ja auto on mugavustsoonid. Tsikkel mitte. Mootorrattareisi juures on seikluse hõng. Kui autoga sõites hakkab paduvihma sadama, piisab probleemi lahendamiseks ühe kangikese liigutamisest. Kui sama juhtub mootorrattaga sõites, pannakse proovile kogu sinu ettevalmistus, varustus ja selle täiustamisoskus. Mul ei ole võimalik minna avastama Tundmatut Ida Marco Polo kombel. Aga on võimalik avastada Tuntud Ida Tarmo Männardi kombel. Lasta end päikesel kõrvetada. Vihmal piitsutada. Kuulda, kuidas rändritsikad vastu kiivrivisiiri klõbisevad. Hingata konditsioneerimata, tolmu täis õhku. Vaid vähese   fantaasia abil oli mul võimalus tunda end peaaegu Tšingiskhaani sõdalasena. Igas hotellivoodis on enne mind maganud tuhanded inimesed. Aga kohtades, kuhu telgi panime, polnud ööbinud ilmselt eales mitte keegi. Inimesed on erinevad. Keegi tunneb end hästi, sõites miljonidollarilise autoga Monte Carlosse, piisakest oma varandusest maha mängima. Keegi tunneb mõnu, kui saab kaasinimestel noaga päid otsast nüsida. Kellelegi meeldib sõita lennukiga, lesida palmi all ja öösel rummi juua. Kellelegi meeldib tantsida, kellelegi laulda. Minule meeldib seigelda just niiviisi kasinates oludes. Tunnen end niiviisi mõnusalt. Saan aru, et elu on elamist väärt! Kuidas langes valik endistele nõukariikidele ja just Kasahstanile? Aastal 2012 käisime Kasahstanis etendusega „Jussikese 7 sõpra“ ja kui nägin lennukiaknast seda maad... Oojaa, ma olin hetkega müüdud. Ma tahtsin seda näha ka alt, maapinnalt. Tahtsin tajuda seda lõpmatust kõikide oma meeltega. Euroopas sõidad pool tuhat kilomeetrit ja kõik on uus. Tallinnast alates jõuaks niiviisi peaaegu Leedu teise otsa. Aga seal võid sõita tuhandeid kilomeetreid ja muutused on minimaalsed. Sõidad ja hakkad tundma aukartust maailma suuruse ees. Kõhklesin talvel kaarti uurides Hispaania ja Kreeka vahel ning siis langes pilk pisut paremale... Araali meri. Suurim inimkätega loodud ökokatastroof. Laevad vedelemas miraažidena keset kõrbeliiva. Kurat, ma tahan neid laevu oma silmaga näha ja käega katsuda! Kus kandis varem ringi rännanud oled? Enne Pariisi tasub ära käia Nuustakul. Olen Eesti üsna põhjalikult läbi siblinud. Kõndinud ja vändanud. Sõitnud ja aerutanud. Olen käinud üle sajal Eesti meresaarel. Üsna paljudel lihtsalt kummipaadiga aerutades. Alates 1994. aastast olen koos sõpradega veetnud kõik jaanipäevad mõnel meresaarel. Kui sõita praamiga Hiiumaale, jääb vasakule valge tuletorniga saar. Rukkirahu. Madala veeseisu korral on praamilt vaadates selle taga näha peaaegu kolm kilomeetrit pikk ja paar meetrit lai maasäär: Kuivarahu. Eelmisel jaanipäeval telkisime seal ja tegime kaasavõetud halgudest lõket. Aasta tagasi sõitsime sinna suuskadel. Panime sõber Erki Lauriga keset merejääd telgi − vaid kaardi järgi teadsime, et meie all on saar − ja tundsime end tõeliste Amundsenidena. Kord matkasime sõber Kaleviga põhjarannikul. Talvel, telgiga. Öö hakul jõudsime Valastele. Kreissaena lõikav külm tuul oli maa poolt. Et tormi eest pisutki varjuda, panime telgi üles Valaste joa  vaateplatvormile. See oli siis veel avatud. Öösel ärgates võis kuulda, kuidas tuul tagumiku all ulub. Kaks aastat tagasi sõitsime, taas Erkiga, ööl vastu 31. detsembrit ida suunas. Ilm oli niiske ja lörtsine. Tuli meelde, et Iisaku vaateplatvormi ülemist korrust kaitseb katus. Pisut mässamist… ja hommikustel tornitulijatel oli imestamist, kui ülemisel platvormil olevast telgist oma unised näod välja pistsime. Ka Erki kuueaastane poeg oli meiega. Korra olen käinud Indias, Goas. Teised peesitasid rannal, mina üürisin rolleri ja sõelusin seal ringi. Õhtusel ajal, kui jahedamaks läks, näitasin teistelegi oma avastused ette. Turistipiirkonnast pisut kaugemal maksin tagasihoidliku, aga toitva lõunasöögi eest 14 eurosenti. Kahe nädala jooksul veetsin rannas, turisti kombel peesitades, umbes 20 minutit! Kas seekordsel Kasahstani reisil tekkis ka hirmutavaid olukordi? Reisi generaalprobleem oli see, et ma ei suutnud kusagilt osta normaalset Kasahhi maanteede atlast. Olen loll ja hellitatud eurooplane ning arvasin tõesti lihtsameelselt, et ehk neid bensujaamades ikka müüakse. Ei müüdud. Sõitsin A2-le trükitud skeemi järgi, mis oli tegelikult bensiinijaamaketi reklaambuklett. Tõsi, mu GPS-il oli netist tõmmatud kaart (Garmini esinduses Kasahstani kaarti ei müüdudki). Aga see kaart andis pidevalt tõrkeid. GPS lihtsalt hangus. Polnud teada, kas ja millal seade lõplikult üles ütleb. Kasahstani häda on selles, et osa teid on uhiuued, mille kõrval tunduksid meie esindusmaanteedki metsaradadena. Aga teine osa teid on sellised, mida parandati siis, kui viimased mammutid maamunal ringi lonkisid. Kaardil on need tähistatud ühtemoodi. Seega pole võimalik ette teada, missugune see või teine „vabariikliku tähtsusega tee“ päriselus välja näeb. Õudne hetk oli see, kui keset kõrbe mootor üles ütles. Linn, kus oli tuttav mees, Kuanõš, asus sama kaugel kui Tallinn Võrust. Umbes 250 km. Selle 250 kilomeetri jooksul oli olnud vasakul kolm ja paremal kaks maja. Kohapealseks remondiks puudusid mul oskused. Kõhe oli, kui turvamehed keset pimedat ööd meid üles äratasid ja tõsiste nägudega seletasid, et asume seaduse mõttes hallil alal, poolenisti keelutsoonis. Meie kõrval olla maa sees gaasitrass, mida nad valvavad. Lubasid siiski jääda edasi ööbima juhul, kui tsikli ära peidan. Kõhu tõmbas üsna õõnsaks hetk, kui Kostanaj linnas sain aru, et mingi maastur ilmselgelt tsiklit jälitades mul taga sõidab. Paar minutit hiljem selgus, et tegemist oli tsiklimees Andreiga, kes tahtis meid lihtsalt külla kutsuda. Loomulikult oli üsna jube, kui 130 kilomeetrit enne Eesti piiri tagarehv lõhkes. Mul oli sel hetkel rauas täpselt 90. Reisil sain aru, et Jumal on eestlane. Iga kord, kui oli mingi jama, oli abi olemas ja ligemal, kui arvata oskasin. Tõsi, kõigekõrgema poolt saadetud inglitel polnud tiibu ja nad ei hõljunud ringi mitte valgetes öösärkides, nagu keskaegsetel maalidel, aga nad olid siiski reaalselt olemas. Püüdsin jõudumööda ka ise teisi aidata – nagu küla sinule, nõnda sina külale! Araali mere põhjas aitasin oma pisikese labidaga välja kaevata liiva sisse kinni jäänud autot. Õnnestus! Vehkides sain peatatud ühe tossavate piduriketastega bensiiniveoki. Too välja mõned n-ö tipphetked, mis ikka ja jälle meenuvad. Tipphetked? Ikka nähtud kohad ja kohatud inimesed. Kohti pole mõtet sõnadega ümber kirjeldada. Sõnad on selleks liiga kahvatud. Või noh... sõidad. Väljas on üle 40 soojakraadi. Kiivrivisiiri avades kuivavad silmad hetkega. Ja siis on äkitsi tunda vee lõhna. Esialgu ei usu oma aistinguid, sest koolis on õpitud, et vesi ei lõhna. Aga ma ju tunnen! Nahaga on võimalik tajuda isegi niiskust. Ja tulebki vesi! Kasahstan on maailma mastaabis täiesti arvestatava suurusega riisikasvatusmaa. Aga see taim tahab vett. Kohe väga palju vett! Sinna on see Araali mere vesi ju läinudki. Järve lõunapoolne ots, mida toidab Amudarja, on kadunud. Sellega ongi kõik. Järve põhjapoolne osa, mida toidab Sõrdarja, taastub vähehaaval. Aga ainult seepärast, et see on lõunapoolsest osast tammiga eraldatud. Kui Eestis tundub jutt veepuudusest ja maakera tervise rikkumisest lollide teadlaste jurana, siis seal saad aru, et see tõesti nii ongi. Puuvilla ja riisi nimel on kadunud järv, mis oli kunagi maailma suuruselt neljas. Järv, mis oma 67 500 ruutkilomeetriga oli Eestist poolteist korda suurem. Nüüd on järel vaid 10% kunagisest mahust. Nüüd on ta ainult pisut suurem Peipsist. Aga kunagi oli ta ju 26 Peipsit! Muidugi tõeline tipphetk oli jõuda koju. Jutt sellest, et Eestis on halb, sest siin on aasta läbi sitt suusailm, tasuks küll rulli keerata ja võileivale määrida. Eestis on imemõnus elada. Siin on hea ja rahulik loodus. Lihtsalt sellest arusaamiseks tuleb vahel minna hästi kaugele. Mõned erilised kohtumised ja inimesed, kellega reisi vältel teed ristusid. Inimesed? Kasahhid on tohutult külalislahked ja sõbralikud. Kui peatusime, et poest vett osta, kutsus meid enda juurde külla Kuanõš. Tema juures elasime lausa neli päeva. Kuanõš aitas lõpuks ära parandada ka kõrbes tõrkuma hakanud tsikli. Toredaid inimesi on kõikjal. No kujutage ette olukorda in the middle of knowhere, kusagil Kingissepa ja Luga vahel. Hetk tagasi oleme paarkümmend meetrit lohisenud mööda asfalti. Tsikkel kööbakas, nagu haige tiivaga lind. Tagarehv sodi. Minul jopes auk, millest mahuks beebi läbi ronima. Piirini 130 kilomeetrit. Selge, et lükates sinna ei jõua. Leviauk. Ei mingit võimalust kusagilt abi leida. Ja siis põristavad kurvi tagant kohale Alex ja Vlad. Tundmatud tegelased, kelle olemasolustki varem mingit aimu polnud. Peatuvad kohe... Päeva lõpuks on mu ratas terve ning kõht Alexi naise Marjana suppi ja praadi täis. Kui härmas pudeli sisu oli naha vahele keeratud, hakkas iga mees teiste rohkete itsituste saatel seletama, miks just tema kõige kõvema mehe tiitlit väärib. Alex tõestas, et suudab Delimano panni papptaldrikuna rulli keerata ja 1500-lehelise telefoniraamatu pooleks rebida. Risti olla see lihtne ja „sellega saab igaüks hakkama“. Aga tema suutis teha seda piki. Lisaks korraldab Alex Lugas motofestivali ja on kohalikus raadiojaamas DJ. Võitmiseks pidin tõeliselt pingutama ja seletama, kuidas ma Kasahstanis maanteel lendava tuviga vastu pead sain ja et üleüldse... mina olengi „Kung-fu panda“ eestikeelses multifilmis see, kes Po osa loeb. Näod olid joodud viinast punased, käed vehkisid kui tuuleveski tiivad. Naerumürin ei lasknud teistelgi pool ööd magada. Sellest päevast alates oleme sõbrad. Oleme hiljemgi paar korda koos jõmistanud. Skaibi teel. Tema ühe ja mina teise arvuti taga. Klapid peas, kummalgi oma pudel ja pits, mida kaameraga kokku lüüa sai. Olgu veel mainitud, et Alex võtab napsu ainult täiesti erilistel puhkudel. Millised olid su ootused enne reisile minekut ja kuidas vaatad sellele motikaseiklusele tagasi nüüd? Ootus oligi kogeda sellel reisil seiklust. Mul ei olnud paika pandud plaani. Kes hulgub sihitult, ei saa ka eksida. Teadsin vaid kuupäeva, mil tagasi pean olema. Tõesti, tagasi ma olin. Kuigi sain ühel hetkel GPS-i uurides aru, et Goa on ligemal kui Tallinn. Jaganud kilomeetrite arvu allesjäänud ajaga, mõistsin, et pean iga jumala päev sõitma vähemalt 500 kilomeetrit. Teadmata, mis teed ees ootavad. Kasahstanis oli ka teid, kus sai sõita vaid 30-ga. Otsisin seiklust ja seiklust ma sain. Põhjani! Mis on su soovitused teistele reisisellidele, kes sooviksid samasuguse matka ette võtta? Anna veidi enda kogemuste põhjal nõu. Mis Kasahstani puutub, siis soovitan, et ärge jumala eest kasutage soolotsikliga sõiduks teid A-27 Dossor-Aktõbe ja A-17 Kõzõlorda-Džezgazgan. Need ajavad hulluks. Esimesel on auk augus kinni, seda kutsutakse ka „Metsikuks Lääneks“, kus väidetavalt pidada rändurid aeg-ajalt mõistatuslikult ära kaduma, ja teine on kaetud kümnesentimeetrise lahtise liivaga. Võimaluse korral tasub vältida ka teed A-27 Kotjajevka-Atõrau, mis on samuti hulluksajavalt auklik. Samas A-27 lõik Atõrau-Dossor on täiesti tavaline maantee. Nagu Tallinnast Tartusse. Kindlasti käige ära pealinnas Astanas. See on vaade, mida te ilmselt varem näinud pole. See on ulmeline, futuristlik ja hullumeelne. Oleneb vaatepunktist. Kasahstanis mõistate lõpuks, et maa pole mingi kera, vaid on tegelikult hiigelsuur taldrik, mis toetub kolme hiiglasliku elevandi turjale ja et elevandid maha ei kukuks − nad ei saa ju ometi õhus tolkneda, eks ole – seisavad nad omakorda hiigelsuure kilpkonna turjal. Ma armastan seda maad! Tekst: Stina Eilsen Fotod: Tarmo Männard Kaart: Regio *** Vaatasin enda ees laiuvat ärakuivanud mere põhja. See on saanud eraldi nimegi: Aralkum ehk Araali kõrb. Inimese loodud põrgu. Siin ujusid kunagi kalad. Nii kaugele, kui silm seletab, on nüüd vaid liiv, rohelised okastaimed ja ei ühtegi laeva. Mitte ühteainumastki. Nothing. Nichts. Null. Keegi teadis rääkida, et laevad olla kaugel, seal, kus praegu on veepiir. Mere põhja oli nüüd tekitatud prügimägi. On silma eest ära, sest kaldajärsak varjab vaate. Tee on tolmust kõvaks paakunud ja sõidetav. Veeni on veel 16 km. Veel 15 km. Liiv! Mataki, külg maha. Parem kohver tuleb tsikli küljest lahti. Õnneks pole see letaalne viga. See rebenebki kere küljest kergesti ja see on päästnud siiamaani ka lukuhingi. Pinge lihtsalt ei jõua lukkudeni. Kohver tagasi omale kohale. See võtab aega. Mitte palju, aga piisavalt, et üle kuumeneda. Higi nõrgub mööda selga. Edasi! Paarsada meetrit ja siis on selge, et sõita pole võimalik. Kui tee läheb hästi raskeks, on mul edasiliikumiseks lihtne nipp. Rada tuleb jagada väikesteks, pilguga hoomatavateks osadeks. Olen kõndinud mägedes üles kümne sammu kaupa. Ja jõudnud niiviisi tippu. Kümme sammu kõndi, kümme hingetõmmet puhkust. Proovin nüüdki nii. Panen sisse esimese käigu ja lihtsalt kõnnin tsikli kõrval. Sada sammu. Puhkus. Päike kõrvetab. Keha kisendab vedeliku järele, urineerides samal ajal läbi iga higinäärme. Püsti. Edasi! Sada sammu. Seisma. Puhkan. Hingeldan nagu kala kuival. Püsti. Edasi. Veel sada sammu! Mootor seisma. Varisen maapinnale. Tunnen, kuidas soolane higi minust kunagisse merepõhja imbub. Maapind on kaetud pisikeste, valgete teokarpidega. Püsti. Mootor käima. Mu keha on sõel! Sita peab kuidagi kinni, aga kõik, mis on vähegi vedelam, tuleb sealt kolinaga läbi. Ilmselt mõjun nüüd haleda allaandjana, aga ma tõesti enam ei jaksa. Lülitan mootori välja. Pressin end tsikli varju. Ühel keskealisel Euroopa mehel on maailmas üllatavalt palju vaenlasi. ISIS. Alkohol ja tubakas. Kolesterool. Boko Haram. Kiilanev pealagi. Õllekõht. KGB. Kiilasjää. Metsatulekahjud. Illegaalsed immigrandid. Tööstress. Parkimiskontrolörid. Osa nendest on nähtavad. Osa hiilivad tasakesi. Osa on tüütud ja natuke naljakad, osa on julmad ja halastamatud. Mind piinab hetkel üks julmematest ja halastamatumatest: päike! Ta piinab mind jõhkralt ja mis kõige hullem, täiesti emotsioonitult. Maapealse maailma looja ei tunne minu vastu ei viha, ei põlgust, ei mingeid muid emotsioone. Ta lihtsalt imeb minust osavõtmatult ja pisitasa kõik elumahlad välja. Teeb seda heledalt ja peaaegu sõbralikult. Ma vihkan seda kuradi hõõguvat kera, sest tunnen oma nõrkust selles võitluses. See on ebaaus ja ebavõrdne lahing. Ma jään talle alla! Teen mootorratta kõrval kõndides veel sada meeleheitlikku sammu. Märkan, et eemal korjavad töömehed hangudega okaspõõsaid kokku. Teevad heina! Puhkan. Joon vett. Kuum ja imeline, polüvinüülkloriidise maitsega vedelik voolab kõrist alla. Kolm lonksu. Kuigi võiks juua liitreid. Lähen töömeeste juurde, püüdes näida asjalik ja muretu. Annan kätt. Teretame. „Kuulge, mehed, kas seesugust liiva on veel palju?“ „Liiva? Liiva on siin ju igal pool!“ „Ma mõtlesin, et tee peal!“ „Oo... see, kulla mees, see on alles algus!“ „Ahaa. Selge! Tänan.“ Kõnnin tagasi tsikli juurde ja pressin end taas selle pisikesse varju. Vaatan taevasse. Vaatan kaugusse. Kaen kilomeetri kaugusel paistvat kaldajärsakut ja Aralski linnaserva maju. Kaalusin hetkeks mõttes erinevaid tegevusplaane. Äkki ootaks ja läheks edasi öösel. Meil on vett. Öösel, jah, sest siis on jahe. Nii... 15 km sinna, 15 tagasi. See teeb jalgsi umbes... umbes... Haaberstist Murastesse ja tagasi. Eestis oleks päevateekond. Aga ma ei ole ju Eestis, mis tegelikult tähendab, et ee... ... oot-oot-oot! Vaatan uuesti kaugusesse, kus õhk kuumusest virvendab... Jah. Ei. Jõudsin otsusele! Ma tean nüüd täpselt, mida tegema pean. Jah, päike on minust ilmselgelt palju kordi tugevam. Aga mul on üks salarelv, millega see vanade kreeklaste Helioseraisk arvestada ei oska. Mille abil kõikide lollakate puukallistajate (eriti nende, kes lõpetavad e-kirjad infantiilse hüüatusega „Päikest!“) ihaldusobjekt minult kohe praegu siinsamas haledalt petta saab. Päike võib ju olla suur, kuum, tugev ja halastamatu. Liigutada mägesid ja kuivatada meresid. Aga ta on ettearvatav. Ta on juhm. Julm ja eee... loll! Mina ei ole ettearvatav! Ma pole juhm! Ma pole juhm, vaid hoopis tark! Ma olen tark, ma olen tark, ma olen tark! Minu nõrkus on samas ka minu tugevus. Minu nõrkus on see, mille abil ma praegu kohe selle suure kärssava kera seal taevalaotuses ära võidan! Päike ootab, et ma pressin edasi mere poole, ja siis tapab mu selle reisi käigus tasakesi ära. Aga vaat mina ei pressigi edasi! Nääännnännnnäää! Üllatus, mis?! Tillikas sulle, päike! Küllap tead, missugust sõrme ma sulle praegu näidata tahaksin... Ma ei tahagi neid su kuradi laevu näha... või noh... tahan küll... aga... pista oma laevad tead kuhu... Ma tahan hoopis juua! Kui järgmisel päeval tsivilisatsiooni tagasi jõudsin, jõin umbes kümne minuti jooksul ära liitri leiget kalja, pool liitrit vett ja pool liitrit keefirit. Kõht mulksus. Nirvaana saabus. Oh Issand, kui vähe on mõnikord inimesel vaja õnneks. Katkend Tarmo Männardi veel ilmumata raamatust mootorrattareisist Kasahstani.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga