Montenegro ilma higi ja seljakotita

Montenegro on Eestist ligikaudu kolm korda väiksem riik Vahemere rannikul Horvaatia ja Albaania vahel. Paavo Kangur kirjeldab kohalikku la dolce vita stiilis heaolu. Montenegro ei ole ekstreemturismi koht, kuigi saadaval on rafting ja mägedes ronimine. Tavaturisti päevad koosnevad laisast loivamisest randa ja tagasi ning mõttetööst, kuhu õhtul sööma minna.

montenegro-jpg

Podgorica lennujaam on väike. Tellitud taksojuht vehib innukalt hotelli sildiga. Ta on Serbiast ja tulnud suveks Montenegro turismipiirkonda raha teenima. Maastik ja olud meenutavad kõrvalist linnakest kuskil Lõuna-Itaalias. Tee viib läbi tasandiku, siin-seal väiksed majad koos viinamarjaaiaga. Suure järve taga, millest pool kuulub Albaaniale, algab mäeahelik. Teisel pool mäge on Vahemeri, täpsemalt Aadria meri ja Veneetsia kaupmeeste rajatud linnad.

Hotelli ees on suur varjualune, kus ripuvad kutsuvalt valged viinamarjakobarad ja kiivid. Nad on veel toored. Hotell on korralik ja kõigi mugavustega. Rõdult paistab meri, iidsed oliivipuud ja remondimees, kes ehitab naabermaja rõdule teist korrust peale.

Kõik otse mere äärde viivad tänavad on trepid. See on ju Montenegro. Selle nime on pannud selgelt merelt tulnud kauplejad. Montenegro ajalugu on segu Veneetsia linnriigi ja Osmanite impeeriumi omavahelistest asjaajamistest ja jõukatsumistest ning Serbia hõimude ambitsioonidest ja püüetest iseseisvuda − seega oma olemuselt eestlastele üpris mõistetav. Nii nagu eestlased räägivad kuldsest Rootsi ajast, räägivad montenegrolased kuldsest Veneetsia ajast.

Sveti Stefani punased katused

Võiks defineerida, et selles ajaloolises kolmnurgas said serblastest montenegrolased. Riigil on kolm suur projekti: kiirtee Serbiasse, elektrikaabel Itaaliasse ning liitumine NATO-ga. Seda olekut ida ja lääne vahel on kogu aeg tunda ning lisaks hakkab silma meeletu kinnisvaraarendus rannikul. Ei mingit sajameetrist ehituskeelu piiri, vaid hotellid kerkivad otse rannas viis meetrit lainejoonest.

Sveti Stefani palju reklaamitud vanalinn on tavaturistidele suletud ja seal asub superrikaste luksushotell, mis kuulub kreeklasele. Superrikkad pole vist aga siia jõudnud, sest neile mõeldud privaatrand on tühi. Turistidest ei punnita ka kunagise Serbia kuninganna Marija Karađorđevići suveresidentsi rajatud spaahotell, mis asub pool kilomeetrit Budva poole.

Küll on turistidele avatud Budva ja Kotori vanalinnad. Kotorile mere poolt lähenedes saad õige Montenegro tunde.

Kotori hall kivi

Iidne Kotor asub samanimelise lahe või sisejärve ääres, mis olla vana jõesopp. Aadria mere poolt tulles tuleb läbida kaks kitsast ja hästi kaitsvat väina.

Linn asutati juba Rooma ajal 168. aastal enne meie aega. Aastal 535 alustas Ida-Rooma keiser Justinianus I linnamüüride ehitamist. Siis tulid goodid ja bulgaarlased ning seejärel serblased. Tervelt 350 aastat oli linn Veneetsia vabariigi osa, siis saabusid türklased, austerlased, prantslased, jälle austerlased, keda ei seedinud eriti serblased, ja 1918 sündis siinkandis Jugoslaavia kuningriik.

Mere poolt tulles paistavad kõigepealt karmid hallid mäed, mille all on rannikul asuvad linnad nagu pisikesed täpid. Mägede poolt kaitsevad Kotori mägedesse tõusvad linnamüürid. Maavärinate ja vallutajate kiuste on see linn alati üles ehitatud.

Lähemale jõudes avanevad pilgule kallid luksuskaatrid ja kirikutornid. Linnamüüridest sisse astudes selgub, et tegu on järjekordse armsa ja nauditava turismilõksuga. Hallist kivist majad, kirikud, kitsad tänavad, väikestel väljakutel püüavad oma ohvreid tänavarestoranid, kingabutiigid ja suveniiripoed. Kohaliku lahtise veini liitrihind kõigub 10–20 euro ringis. See ongi Montenegro majanduse fenomen – poes kaks eurot maksev väga hea kohalik vein on võimalik turistilõksudes maha müüa kümnekordse hinnaga.

Pärast või enne maandumist tänavabaari on 35-kraadises palavuses teravamate elamuste otsijatel võimalik läbi turnida linnamüür. Montenegro ei ole ekstreemturismi koht, kuigi saadaval on rafting ja mägedes ronimine. Tavaturisti päevad koosnevad laisast loivamisest randa ja tagasi ning mõttetööst, kuhu õhtul sööma minna.

Keel

Üldiselt jääb mulje, et kõik kohalikud räägivad vabalt vene ja inglise keelt, eriti turismisektoris hõivatud inimesed. Suure osa turistidest moodustavadki Venemaa, Valgevene ja Ukraina kodanikud. Kuna Donetskis on sõda, siis poliitikast ei vestelda, sest ajad on sellised, et Kiievis elav isa oma Moskvas töötava pojaga enam ei räägi, võib-olla tere ütlevad. Kui kelner üritab kliendile meeldida ja hakkab rääkima, et Moskvas ja Kiievis elavad toredad inimesed, siis ta jääb jootrahast ilma, sest ei saa olla kahte tõde.

Lakkamatult kõlavad ka kõikvõimalikud lääne- ja lõunaslaavi dialektid, aga kuulda on ka itaalia ja ungari keelt ning kõrvallauas läheb veini valides tülli soomlastest paar. Naise argument mehele on lihtne ja selge – sa valid alati vale veini. Üldiselt on seal pakkuda kolme sorti punast ja kolme sorti valget ning kõik on aus tummise järelmaitsega kohalik toodang.

Mõnel pool on veel kirillitsat, aga üldiselt on kõik sildid kirjutatud ladina tähtedega. Suures pildis näevad Montenegro mehed välja kui korralikud Veneetsia palgasõdurite järeltulijad – suurt kasvu, jämeda kaela ja tumedate juustega turris tüübid, keda nähes Eesti korvpallitreener tahaks kohe teha ettepaneku.

Budva müürid

Budva on rannikulinn, kus kinnisvaraarendajad on saanud vabad käed. Üle luksuskaatrite avaneb siit vaade hotellide vööle, millest eraldub Dukley Gardensi nimeline tervet mäge kattev apartementide kompleks. Üks kolmetoaline merevaate ja terassiga korter maksab seal 1 miljon eurot. Selle eest saab umbes 100 ruutmeetrit pluss oma 50-ruutmeetrise terrassi, mis võiks ju sobida mõne uusrikka unelmasse.

Käin isegi ühte sellist vaatamas, sest Dukley Gardens reklaam pressib kogu aeg mu mobiiltelefoni. „Kui raha vedeleb pangakontol, siis tasub osta. Saad konkreetse asja ja elamisloa Montenegros,“ kiidab venelannast maakler sakslaste projekteeritud megakompleksi, mida juhivad inglise nimedega mehed. „Pealegi siin mõtlema ei pea, rand on otse ees ja baar paremat kätt. Näiteks Porto Montenegro nimelises arenduses maksad luksuskorteri eest suure summa, aga randa ei ole.“ P

orto Montenegro on naaberlinnas Tivatis asuv kinnisvaraarendus, mis reklaamib end monacoliku elustiiliga: kaatrid, kasiino, kallid butiigid ja superrikkad. Suur osa kapitalist tuleb Dubai ja Abu Dhabi suunast. Kohalike kinnisvaramagnaatide nimekirja juhib Duško Knežević, kes on tegev ka panganduses ja kõrghariduse arendamise valdkonnas.

Kui teil ei ole plaanis osta miljonilist supervaatega korterit, siis võite piirduda ka kaheeurose pitsalõiguga Budva vanalinnas ja õllega sealsamas ümber nurga asuvas mereäärses rannabaaris (2,5 eurot pool liitrit). Ka kolmeeurone grillkanafilee-hamburger viib keele alla. Enne seda võib ujumismaski pähe panna ja vaadata maavärinate poolt korduvalt räsitud linnamüüre mere poolt ja mere alt.

Suur osa tööjõust on sisse sõitnud. Nii nagu on Tallinn ja on Lõuna-Eesti, on ka ranniku Montenegro ja on sisemaa. Need on suuresti erinevad. Paljud tulevad suveks kuurorti raha teenima ja võib-olla müüvad teile muuhulgas maha nii perekonna istanduses valminud punaveini kui ka kohaliku puskari rakija, mida on palju sorte.

Restoran mere ääres

Minu hotellist viib mere äärde pikk trepp, mida mööda kõnnin vähemalt kolm korda päevas. Hommikune ujumine, randa minek ja õhtusöögile suundumine. Õlu maksab siin 2 eurot pool liitrit, pasta 5–7 eurot ja grilllihavaagen kahele 12 eurot. Päeval, mil Island võidab Inglismaad, valitseb seal rõõmus elevus ja külaline Aserbaidžaanist teeb kõigile välja kohalikku rakija’t.

Siin on hea lõpetada laiska päeva, mis koosneb ujumismaskis snorgeldamisest ja meresiilide vaatamisest ning huvitavatest teaduslikest avastustest. Näiteks avastasin, et kivide ja kaljude vahel elavad kalad ei söö keedetud maisitõlvikut, aga maiustavad meelsasti merisiiliku kallal, kui see on õigesti serveeritud. Isegi ühe kohaliku delikatessrestorani menüüs on grillitud merisiilikud.

Reis Montenegrosse ei ole higine askeldamine telgi ja seljakotiga, vaid pigem itaalialik la dolce vita. Ka see võib pakkuda teravaid elamusi, eriti kui lennata läbi Istanbuli ja samal päeval on grupp terroriste mõelnud korraldada rünnaku lennujaamale.

Kuninganna Marija suveloss türkiissinise mere ääres

Sügava ja läbipaistva Aadria mere ääres peitub rannakaljude vahel villa, mille kuninganna Marija lasi ehitada pärast oma abikaasa mõrva 1934. aastal.

Tulevane Jugoslaavia kuninganna Marija sündis Saksa väikelinnas aastal, kui kõik oli veel rahulik. Tema ema oli tulevane Rumeenia kuninganna Marie ja isa oli tulevane Rumeenia kuningas Ferdinand I.

Marija neiupõlvenimi oli Maria Hohenzollern-Sigmaringen, mis põhjendab ka tema sünnikohta ja veidi Läänemere äärest pärit neidudele iseloomulikke suuri ümaraid põski.

Võiks isegi öelda, et ta isast poleks saanud Rumeenia kuningat, kui ta ema poleks kuulunud isa poolt Briti kuningakotta ja ema poolt Vene tsaariperekonda. Tema vanaema oli Inglise kuninganna Victoria ning vanaisa Vene tsaar ja Poola kuningas ja Soome suurvürst Aleksandr II, kes kinkis soomlastele oma raha ja parlamendi.

Pisipatuna peaks mainima, et Marija ema ja isa olid kaugelt sugulased – nõbud, kuid seda tuli Euroopas tihti ette.

Kaasa Montenegrost

Marijal õnnestus partneri leidmine edukalt hoolimata sellest, et kuningriigid hakkasid Euroopa kaardilt kaduma.

Tema meheks sai Montenegro päritolu Jugoslaavia kuningas Aleksandar Karađorđević, kes ei olnud sugulusliinide kaudu seotud Euroopa kuningakodadega ja geneetikat silmas pidades oli see ainult hea. Nad abiellusid aastal 1922, kui Marijast oli juba saanud Rumeenia kuningatütar ja Aleksandar I oli Jugoslaavia troonil istunud neli aastat. See oli igati väärikas partii mõlemalt poolt vaadates.

Pärast seda, kui Marija oli ilmale toonud kolm toredat ja tervet poega, lasi Bulgaaria päritolu ekstremist Vlado tema kalli kuningliku abikaasa koos tollase Prantsuse välisministriga Prantsusmaal maha. Mõrv toimus tavaks saanud kuninglikus stiilis. Kui kuningas koos välisministriga lahtises autos sõitis, avas terrorist mausrist nende pihta tule. See juhtus 1934. aasta oktoobris. Vlado raiuti küll kohe Prantsuse politseiniku poolt mõõgaga surnuks, kuid kuulid olid teinud oma töö. Vlado motiivide kohta võiks öelda lühidalt − Balkani asjad.

Abikaasa alatu poliitiline mõrv ajendas leske ehitama Montenegrosse Sveti Stefani mereranda kaljude vahele lossi, kus ta oleks kaitstud maailma koleduste eest.

Suveloss mererannas

Neoklassitsistlik loss jääb mägede varju nagu tüüpiline Montenegro rannikulinn. Kõrgete kaljude taga on veel kõrgemad kaljud, mis on ka riigile nime andnud. Suvelossist avaneb suurepärane vaade merele, mida veidi varjab viinamarjaväätidega kaetud sammaskäik, kus on võimalik kuumadel suvepäevadel varju otsida.

Kui liikuda lossist mööda rannikut sadakond meetrit vasakule, siis avaneb hunnitu vaade keskaegsele Sveti Stefanile, veneetslaste rajatud kaubanduslinnale. Kui liikuda lossist sadakond meetrit paremale, siis avaneb kaljudelt suurepärane vaade Budva linnale.

Kui joosta lossist veidi paremale, siis võib kaduda kaljude vahel peituvasse salakäiku ja sealt omakorda merel ootavasse kiirkaatrisse.

Kui liikuda mägedesse, siis ootavad jalutajat terrassidel kasvavad tuhandeaastased oliivipuud ja kevadel ka vulisev mägijõgi. See oli ilus turvaline koht, kus oli hea oma pere eest hoolitseda. Marija Karađorđevići pojast sai viimane Jugoslaavia kuningas Petar II.

Kui ta ema sünnimaa 6. aprillil 1941 ründas ootamatult Jugoslaaviat ja Kreekat, siis lahkus noor kuningas Jeruusalemma ja Kairo kaudu Londonisse. Kui 1947. aastal tulid võimule kommunistid, siis loss konfiskeeriti.

Tekst: Paavo Kangur

Fotod: Paavo Kangur, photo-montenegro.com, wikimedia  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga