Meditsiinilisest aspektist on India üldse täielik õnnetus. Apteeke on palju, kuid arstiabi füüsiliste doktorite, õdede ja velskrite näol on leitav vaid suurtes linnades ning pika otsimise peale. Seda muidugi juhul, kui soovid saada head, puhast ja mõistlikult kiiret arstiabi.
On ütelus, et „keegi ei taha sattuda ealeski vanglasse, kuid kohe kindlasti ei soovi mitte keegi sattuda vanglasse Mehhikos“. Sama mõtet mudides jõuame välja sarnase väljendini – mitte keegi ei taha sattuda haiglasse Indias. Mõistetav on vaesusest tingitud medikamentide puudus või atribuutika puudumine, kuid mitte millegagi ei ole vabandatav lihtsalt räpane, must ning absurdsusteni küündiv ebasanitaarsus suurlinnahaigla opiplokis – kui seda nii kutsuda – ning bussiootepaviljone meenuta- vate putkadega varustatud traumapunktis.
Samal ajal, kui ühes neist kuutidest kergete tõmbluste saatel mees peahaavast veritses, kirjutas arst meetri kaugusel ema süles röökivale väikelapsele välja leetrite jaoks miskit ointmenti ning rõugearmilise molu- ga koristaja lükkas suure räpase lapihunnikuga toast välja vere-, kuse-, süstalde- ja marlisuppi. Kui peahaavaga mehe korinad valjenesid, tabas minu uudishimuliku piilumise peale mind arsti pilk, kes ei öelnud enamat, kui et „shot to the head“. Aplaus.
Hiiglaslik haiglakompleks Jaipuri äärelinnas Indias meenutas mulle pigem mõne Balkanimaa ülemvalitseja absurdini küündivat lossi. Meeletu hulk kõrgeid maju, ühendatud tunnelite ning sildadega, inimesi hordides trügimas ning enesele abi otsimas. Samast uksest sisenesid nii rasedad, hambutud ja luumurrud kui tõugati kanderaamidel surnuid, kuuli- ja noahaavu ning rekkadega süldiks sõidetud patsiente. Rahvaste paabel.
Arstid on Indias tasemel, mehed on totaalsed professionaalid ning oskavad sulle väikeste näppude ning puhta tahtejõuga puhastada sappi ning samal ajal hambaid paigata. Kõik tohtrid on kas Moskva, Almatõ või Mumbai kooliga. India haiglad on nagu Kandahari sõjatanner, liha käib letilt läbi nii palju, et praktikat on seinast seina ning lahendused tuleb leida kasutades vaid omaenda pead ning mõnda hulka arstivahendeid. Mul tuli India haiglas kolades meelde kohe vana nali McGyveri tegelase kohta, kes kahest tuletikust ning roostes riidepuust ehitas kolme liigutusega helikopteri.
Mis juhtus? Monkeybite?
Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus lasub tõsiasjas, et eelmise suve India tuuri ajal tuli kogu see kusest, ahastusest ning puudusest röökiv kadalipp läbi käia. Juuli keskel Jaipuri linna ülevalt alla vaatavat Ahvimäge külastades mõtles üks mäejalamil silmavalgeid pilgutav ahvipärdik proovida kogu hambumusega, kas valge mehe liha passib. Rebis purihammastega mulle räigelt kätte ning kadus pihku pressitud pähklitega öhe.
Jäin Ahvimäe otsas olevast pisikesest hindutemplist allavantsimisega pimeda peale. Polnud probleem, sest mäejalamil laiuv linnake ning järv peegeldasid imelisi tulesid ning õhk oli imelisusest paks. Korraga kargas pimedast välja kaks ahvi, kellest üks tegi katet ja tõmbas tähelepanu räige surmahirmu tekitava kriiksatusega, samal ajal kui teine inimese eellane mulle pähklipakki hoidvasse kätte hakkas ning koos sellega minema plagas. Neetud viiesendised pähklid ja neetud mädanev lurjus, kes need mulle mäejalamil müüs.
Käsi veritses, augud olid kenas koherent- ses hambumusšabloonis surutud minu vasemasse pihku. Haavad tuikasid ning peas keerlesid karmid mälupildid Varanassis Gangese jõeveerel põletatavatest laipadest. Rikšajuhile teatasin aupaklikult, et vaja sõita doktorihärra jutule. Esimene peatus oli erahaiglas, eraarsti kabinetis, kes aga lühikese pilguheitmise järel tõukas prillid ninaotsa poole ning jõllitas altkulmu. „What happened?“ küsis arst. „Monkey- bite,“ vastasin mina. Selgus, et nii peent ravimit kui marutaudivastane süst tema praksises ei leidu. Sain saatekirja riigihaiglasse.
Riigihaigla, nagu mainitud, oli rahvaste paabel ning õpikujuhtumite välinäitus. Oli põhjuseks patsiendi valge nahavärv või suurest kubatuurist tulenev aukartus, üllataval kombel sain haiglas kohe jutule ning ballisaali meenutava traumapunkti keskel asuva arstide laua veerel vaadati mu haavad üle, puhastati, varustati valuvaigistavate süstidega. Haav mähiti ning tagumikku rikastati veel ühe antibiootilise süstiga. Nimetati patsient ravituks, anti kaasa retsept ravimitele ning saatekiri järgmiseks päevaks. Haigla seinal seisis suur tabel: dog bites 2010 – 539, Monkeybite 2010 – 17.
Viimane asi, mida läbi ukseaugu lahkudes nägin, oli arsti lapitõmme üle tahvlil ilutsenud numbri 17.
Mida ma õppisin?
India on äärmiselt ropp paik, eriti kui sul midagi ihulist häda on. Usaldus arstiabi tasemesse kaob kiiresti, kui näha mõnda kohalikku haiglat. Opiploki põrandat ja uulitsat eristab vaid eredam valgus. Meie ülipuhtast ning steriilsest ambulantsist pole haisugi. Arstid aga on professionaalid ning kui nendega jutule saada, saab abi kõigele ja kiiresti. Lisaks saab kõik lood ära vesta venekeelses argoos, kuna enamik arste on Kazahstani kooliga.
Kuna marutaud ning erinevate loomade hammustused on äärmiselt tavalised, leidub umbes nelja eritüübilist marutaudiravimit ka kõige väiksema kolkaküla apteegis. Hinnad on absurdsed ning iga apteegi naabruses on vähemalt üks punase ristiga varustatud punkt, kus professionaal ka süsti edukalt läbi viib.
India on äparduste, haavade ning vigastuste maa. Põhjuseks 1,005 miljardit inimest. Tähendab see seda, et kõikidele nendele äpardustele on olemas ka kiire ning laialdane ravi, arstim ning inimene nõu ja jõuga. Kui paiknetakse mõnes asustatud paigas. Kuid arvestades kogu üldist manjana-mentaliteeti ning robustset roppust, ei pruugi arstim ega tohter aidata. Nii et ... näpud ahvidest eemale.
Martin Hanson