Kaido Kama kirjutab, kuidas seltskond eestlasi sõitis "uazikutega" Tshingis-khaani järeltulijate maal.
Mongolid ei tee arheoloogilisi väljakaevamisi oma ajaloolistel kalmetel. Nende jaoks on surnuaed ikka surnuaed, olgu siis matustest möödas 20 või 2000 aastat. Lisaks sellele liiguvad haudade juures ringi pahad vaimud ja ilmaaegu pole mõtet seal käia. Minu meelest on mongolite taoline suhtumine kuidagi väga tähendusrikas. Nende jaoks pole aegade side katkenud. Meie jaoks on. Meie jaoks jookseb piir vist umbes kusagilt sealt, et kui kadunukese nimi veel teada on, siis on tegemist surnuaiaga – näiteks mõnesaja aasta vanused parunite hauad mõnes mõisapargis. Aga kui mitte, siis võib rahulikult labida maasse lüüa ja hakata uurima, kas tegemist on laibamatusega või põletusmatusega, kas tarandkalmega või kivikirstkalmega.
Kohe, kui Ulaan Baatarist teele asusime, ütlesime autojuhtidele, et pidagu kinni, kui tee veeres mõni surnuaed on – igast rahvast saab päris palju teada just tema matmiskommete järgi. Sohvrid olid sellise soovi üle natukene imestunud, aga teisel sõidupäeval peeti autod kinni ja näidati oru vastaskaldal paistvate valgete täpikeste poole. Need olid hauasambad. Kui jala läbi oru surnuaia poole läksime, nägime tee peal ilusat suurt ja täissöönud rebast. Ja kui ma siis surnuaial haudade alla kraabitud urge ja laialipillutud luid nägin, oli mul asi selge ja küsisin veidikese õelalt sõber Pruuli käest, et mis ta arvab, et millest see rebane siinkandis toitub. Peenetundeline ja õrna hingega Pruuli vedas näo valuliselt krimpsu.
Kuni möödunud sajandi 20. aastateni polnud mongolitel üldse surnuaedu, alles punavõimu tulekuga hakati surnuid tänapäevasel kombel matma. Enne seda oli neil peamiselt taevamatus nagu tiibetlastelgi. See tähendab, et kindla tseremooniaga viidi surnukeha mägedesse ja jäeti lindudele söögiks. Eks sellest tulenebki, et neil käiakse praegu surnuaial väga harva, pärast matuseid omastel sinna palju asja pole. Vahel siiski viiakse kadunule airagi (venepäraselt kumõss – kääritatud märapiim) või muud head-paremat. Ja oli selgesti näha, et meie noorukene giid ja tõlk Hongoro tuli suure vastumeelsusega surnuaiale kaasa ning oleks parema meelega jäänud meid autode juurde ootama.
Autod – kaks kahesillaveoga UAZ minibussi – rentisime Ulaan Baatarist. Reisifirma pakkus komplekti, kuhu lisaks autodele, autojuhtidele, bensiinile ja teemaksudele kuulus ka täistoitlustus, kokk ja giid. Kõik kokku 26,5 dollarit inimese kohta päevas. Kuna teised firmad ja turupealsed juhusohvrid küsisid umbes sama hinda paljalt sõidu eest ja bensiin oleks tulnud veel lisaks osta, otsustasime esimese variandi kasuks. Nii oli meil siis seltskonnas lisaks kaheksale eestlasele veel neli mongolit. Autojuhid olid vanad kalad, võimelised mistahes olukorras autot remontima ja mistahes meid huvitava paiga üles leidma. Giid ja kokk olid noored juuratudengid, kes õppimise kõrvalt natukene lisa teenisid. Verbaalselt saime suhelda ainult giid Hongoroga, kes kõneles korralikku inglise keelt.
Marsruudi kavandamisel seisime raske valiku ees. Ühelt poolt oli kange tahtmine käia lõunas Gobi kõrbes kaameleid vaatamas. Teisest küljest huvitas meid ka mägisem ja metsasem jagu Mongooliast, eriti tõmbas ligi suur Khövsgöli järv vastu Venemaa piiri. Lisaks kõigele muule elavad Khövsgöli järvest lääne poole Mongoolia ainsad põhjapõdrakasvatajad – tsaatanid, kes on tuvalaste lähedalt sugulased. Kokku oli meil sõiduringi jaoks aega kümme päeva ning oli selge, et Mongoolia teede peal 10 päevaga kõike soovitut läbi sõita ei jõua. Ja nii me siis otsustasimegi raske südamega Gobi kõrbe järgmiseks korraks jätta ja võtta ette ring Ulaan Baatarist lääne poole. Eesmärgiks oli ära näha Mongoolia kolm suuremat budistlikku kloostrit – Gandantegchinlen Khiid Ulaan Baataris, Erdene Zuu Khiid Kharkhorini lähedal (Tshingis-khaani aegne Mongoolia pealinn Karakorum) ja Amarbayasgalant Khiid Selenge maakonnas. Samuti tahtsime näha kõikvõimalikke “hirvekivisid”, peaga ja ilma peata “türklasi”, kaljujooniseid ja muid ajaloomälestisi, millest Mongoolia rikas on. Ning loomulikult saada ettekujutus Mongoolia loodusest ja mongoli rändkarjakasvataja igapäevasest elust. Kuna reisiseltskonda kuulus ka paar kirglikku kalameest (Luhaäär ja Polli), siis oli väike plaan ja mõte veel see, et ehk õnnestub mõnes mägijões spinningut visata.
Tshingis-khaani aegne Mongoolia oli usuliselt äärmiselt tolerantne. Õukonda kuulusid budistid ja šamanistid, moslemid ja kristlased, taoistid ja konfutsiaanlased. Üks Tshingis-khaani minia (Ögedei naine) oli näiteks kristlane – nestoriaan. Tiibeti budism võeti ametlikult riigiusuks alles 16. sajandi lõpul. Ning see riigiusuks võtmine oli väga tihedalt seotud Mongoolia ja Tiibeti tolleaegse sisepoliitikaga ja dalai-laamade võimu tekkimisega. Tiibetis toimus tollal usuvõitlus erinevate budistlike sektide vahel. Gelugpa’de ehk kollamütside ordu võidu kindlustas Altan-khaani (Tshingis-khaani otsene järeltulija) sõjavägi. Tema andis ka dalai-laama tiitli kollamütside ordu juhile Sonam Gyatsole (dalai tähendab mongoli keeles ookeani). Sonam Gyatso loeti kolmandaks dalai-laamaks, tema kaks eelkäijat said selle aunimetuse postuumselt. Ja sestpeale toimub dalai-laamade pidev ümbersündimine, praegune dalai-laama on järjekorras neljateistkümnes. Neljas dalai-laama oli muuhulgas mongol. 1635 sündis Mongoolias mees nimega Zanabazar (samuti Tshingis-khaani otsene järglane). Ta läks noorukina Tiibetisse dalai-laama juurde õppima ja tunnistati hiljem Mongoolia usujuhiks ametinimega jebtzun damba. Jebtzun damba sünnib samuti pidevalt ümber ja tema reinkarnatsiooni loetakse tiibeti budismis dalai-laama ja pantshen-laama järel tähtsuselt kolmandaks. Möödunud sajandi alguse ajalootormides kuulutas kaheksas jebtzun damba (Bogd-khaan) välja Mongoolia iseseisvuse. Tema saatusega oli lähedalt seotud meie Hiiumaa päritoluga „hull parun“ Ungern-Sternberg. Tema päästis Bogd-khaani hiinlaste käest vangistusest ja mängis üldse tähtsat rolli Mongoolia riigi taastekkimise loos. Aga sellest “hullust parunist” on Olev Remsu mitu raamatut kirjutanud ja keda huvitab, võib sealt rohkem ja täpsemalt lugeda.
Üks tore lugu on nende jebtzun dambadega veel. Kaua aega arvati, et see Ungern-Sternbergi sõber Bogd-khaan oli viimane ja et koos tema surmaga 1924. aastal ümbersündide ahel katkes. Kuid pärast punavõimu lõppu Mongoolias teatas dalai-laama, et jebtzun damba üheksas ümbersünd on siiski toimunud. Jebtzun damba sündis 1932 Tiibetis ja neli aastat hiljem tunnustati teda ametlikult Mongoolia usujuhi ümbersünnina. Ainult et seda fakti hoiti salajas. Üheksas jebtzun damba põgenes 1960. aastal Tiibetist Hiina punavõimu eest ja resideerib praegu dalai-laama juures Dharamsalas. Ja 1999 käis üheksas jebtzun damba isegi korra Mongoolias ära. Sõitis sinna Venemaalt turismiviisaga, ankeeti elukutse lahtrisse kirjutas: Tiibeti jumala Vajrapani reinkarnatsioon. Rahvas võttis ta Mongoolias juubeldades vastu, kuid võimud saatsid „elava Buddha” viisa lõppedes maalt välja. Nii et ametlikult Mongoolias teda praegu ei tunnustata, põhjuseks jällegi poliitika – Mongoolia ei julge liigselt ärritada oma suurt naabrit Hiinat.
1930. aastatel toimusid Mongoolias kõik needsamad jubedused, mis Venemaalgi. Seejuures hävitati valdav enamus kloostreid ning tapeti või saadeti vangilaagritesse kümneid tuhandeid munki. Nüüd käib jälle aktiivne kloostrite taastamine ja noori munki on kloostrites palju. Mongoli perele on auasjaks üks poeg kloostrisse mungaks õppima saata ja noorimad mungad on seal 3-4aastased. Mulle meeldib tiibeti budismi juures see, et seal ei etendata mingit surmtõsist võltsvagadust. Kloostrikoolides müravad noored mungad omavahel nagu noored poisid ikka ja teenistuse käigus tehakse vahepeal isekeskis nalja ka. Nägin isegi sellist pilti, kuidas noor munk teistega koos palvet lugedes samal ajal mobiili peal sõnumit saata klõbistas. Kõik see ei vähenda teenistuse tähtsust ja tähendust, tiibetikeelsete palvete lugemine-laulmine koos vastava kloostrimuusikaga on äärmiselt sisendusjõuline isegi meile, kes me sõnagi keelt ei oska.
Ühe taolise taastatud kloostri juures Bulgani maakonna lõunatipus Khogno Khani mäe jalamil olime oma telkidega ööd. Õhtul kutsus naiskloostriülem Altai meid oma geri (mongolite ümmargune vildist telk, venepäraselt jurta). Ta oli talveperioodiks üksinda kloostrit valvama jäänud – kõik noored mungad olid sedaaegu juba Ulaan Baataris koolis. Jutt käis inglise keeles Hongoro vahendusel, vahele purssis kloostriemand mõne sõna vene keelt ka. Ja kui oli juba jupp aega juttu räägitud ja vastastikku üksteist kostitatud, otsis perenaine kapist välja tühja viinapudeli. Oli Saaremaa viina pudel! Me jäime päris lolli näoga vaatama ja ei saanud asjast enam ööd ega ilma aru. Siis pikapeale tehti meile selgeks, et Altail on ennegi eestlasi külas käinud, otsiti fotod välja ja näidati meile pildi pealt Mark Soosaart ja Siiri Sisaskit. Nii suurekene see maailm siis ongi. Meist jäi Altai geri maha üks pudel Vana Tallinnat, see pandi kodualtari aukohale teiste annetuste ja väikeste ohvriandide kõrvale. Aga küll see pudel ka ükskord tühjaks saab. Ja kui nüüd keegi rändur kunagi mongoli telgis Vana Tallinna pudelit näeb, siis teadku, et ta on Altai juurde jõudnud.
Ger on seest uskumatult ruumikas, sinna mahuvad ära voodid ja kapid ja lauad ja seal saab sees rahulikult püsti seista ja toimetada. Ger on nii väärt elamise koht, et ka suur osa linnamongoleid elab gerides – on olemas terved geride linnajaod, kruntidel ilusti aiad ümber, ainult et keset krunti palkmaja asemel vilttelk. Samuti kasutab neid tärkav turismimajandus – turistide jaoks mõeldud kämpingud koosnevad valdavalt vilttelkidest. Geris sees võib olla ka budistlik pühakoda. Ühes taolises saime sellise au osaliseks, et teenistust läbiviiv munk koputas meile kergelt püharaamatuga pähe – see on budistide jaoks õnnistamine. Ja geris elamine ei takista mongoleid pruukimast kaasaja hüvesid. Tihti võib näha sellist pilti, et nomaadi telgi kõrval on püsti päikesepatarei ja satelliidiantenn.
Mongoolia elanikkonnast on 43% tänase päevani rändkarjakasvatajad ning nad liiguvad oma karjade ja geridega ühest paigast teise. Elupaika vahetatakse umbes iga paari kuu tagant, talvekarjamaad proovitakse sättida küladele lähemale, et lastel oleks lihtsam koolis käia. Näiteks rääkisime juttu tütarlapsega, kes iga päev ratsutab hobusega 25 km kooli ja 25 km koju tagasi. Põlluharimist mongolitel peaaegu pole ja need harvad põllud, mida teeveeres aeg-ajalt nägime, polnud ka meie jaoks eriti põllu moodi. Põhitoiduks on tänaseni omatoodetud liha, piim ja mitmesugused juustud. Leib, nuudlid, tee ja muu taimne kraam ostetakse poest. Ühtepidi on Mongoolia väga hõredalt asustatud – umbes Eesti-suuruses maakonnas elab keskeltläbi 100 000 inimest, kokku on viie Suurbritannia suuruses riigis rahvast kaks ja pool miljonit. Teiselt poolt on maa majanduslikult üleekspluateeritud – meie mõistes metsa näeb Mongoolias vaid kõrgemates mägedes ja järsematel nõlvadel, kõik ülejäänu on karjamaaks tehtud ja paljaks söödud. Asi on lihtsalt selles, et karjakasvatus nõuab ühe inimese toitmiseks mitme suurusjärgu võrra rohkem maad kui põlluharimine. Kujutame nüüd endale ette, et sealsamas piiri taga on ülerahvastatud ja maapuuduses Hiina, kus karjakasvatust praktiliselt ei tunta (hiinlased ei joo näiteks üldse piima), aga kus riisikasvatusega toidetakse ruutkilomeetril ära 100 korda rohkem inimesi kui Mongoolias. Ja tuletame endale meelde, et ajaloolisest Mongooliast on üks kolmandik tänaseni Hiina käes (nn Sise-Mongoolia, teine kolmandik on Venemaa käes olev Burjaatia) ja et seal Sise-Mongoolias elavad mongolid on tänaseks oma keele suures osas kaotanud ja et sissesõitnud hiinlaste massi hulgas on neid omal territooriumil alles jäänud alla 10%. Siis saame aru, miks meie tõlk Hongoro vastas küsimusele, et kuidas mongolid siis hiinlastesse ka suhtuvad, väga lühidalt: “We hate them”. Nii et piltlikult öeldes karu ja draakoni vahel elades peavad mongolid kahest halvast valima väiksema halva. Ja kui neil valida tuleb, siis valivad nad karu, hoolimata sellest, mis 30. aastail Mongoolias tehti.
Khövsgöli järve äärde me jõudsime, aga tsaatanite-põhjapõdrakasvatajate juurde ei jõudnud. Järve äärest nende juurde autoteed pole, sinna oleks pidanud paar päeva hobustega sõitma, aga sellist aega polnud meil kusagilt võtta. Khövsgöli järv on üle 120 km pikk, järve vett võib rahulikult juua ja kokku sisaldub järves 1,5% kogu maailma mageveevarust. Järve ongi kutsutud väikeseks Baikaliks. Punavõimu ajal käis piki järvejääd suurte träkkide talvetee Mongooliast Venemaale ja sellest ajast saadik on järve põhjas kümneid veomasinaid. Nüüd on järv looduskaitse all ja jää peal sõitmine keelatud, aga ametivõimud seda päriselt kontrollida vist ikkagi ei suuda. Khövsgöli ümber mäenõlvadel kasvavad lehisemetsad, parasjagu oli okaste langemise aeg ja veidikene harjumist tahtis arusaamine, et kuldne sügis ei tähenda siin mitte kollaseid kaselehti, vaid hoopis kollaseid lehiseokkaid. Järve ümbrus hakkab muutuma järjest tuntumaks turismi- ja suvituspiirkonnaks, aga meie õnneks oli selleks aastaks suurem hooaeg juba möödas.
Ja meie kalamehed said ka käe valgeks. Esimene kord tehti proovi juba teel Tsagaan Nuurist (Valgejärv) põhja poole, ühel laagrikohal Ideri jõe ülemjooksul. Jõgi ise voolab Selenge jõkke ja sedakaudu Baikalisse. Polli sai kärestiku pealt kätte esimese kohaliku jõeforelli (lenok) ja ega Luhaäär temast ka palju maha ei jäänud. Tegime värsket soolakala ja tekitasime oma saatjates sellega tõelise jälestustunde. Et barbarid sellised, söövad toorest kala. Mongolid pole traditsiooniliselt üldse suuremad kalasööjad olnud, aga kui kala süüakse, siis peab see vähemalt korralikult keedetud või küpsetatud olema. Ja näiteks lindu ei söö nad üldse – suured rasvased haned võivad rahulikult jõeluhal süüa, neid ei puutu keegi. Pakkusime siiski meie hakkajamale autojuhile Tshukale soolakala võileiba maitsta – viisakusest võttis ta pakutu vastu ja maitses, aga alla see suutäis tal küll ei läinud. Luhaäär päästis piinliku situatsiooni ja võttis leiva mehe käest tagasi. Samal ajal on mongoli jaoks delikatess lamba peensool koos oma naturaalse sisuga. Selline koht, kus soole sisu pole enam hein, aga pole veel ka sitt, on midagi nende kahe asja vahepealset. Seda sööki pakutakse kõige kallimatele külalistele. Järjekordne tõestus sellest, et maitse üle ei vaielda. Kala püüdsime hiljem veelgi, siis juba tunduvalt allpool voolu, kus viis jõge Selengeks kokku saavad. Kõige suurem lenok oli umbes kahe ja poole kilone ning maitsesid nad kõik ühtemoodi hästi. Aga legendaarset taimenit meie kalameestel kätte saada ei õnnestunud.
Hoolimata ametlikust budismist on mongolid tänase päevani suuresti loodus-usulisteks või siis šamanistideks jäänud. Tee ääres on iga natukese aja tagant ovoo, mongolite ohverdamiskoht. Ovoo kujutab endast kividest või teivastest püstist hunnikut, mis kaetud värviliste riideribadega. Need riideribad on palvelipud ja hatakid, mongolite ja tiibetlaste pühad rõivatükid, mida austuse märgiks üksteisele kingitakse ning ohvriks puude ja kivide külge seotakse. Et jumalate ja mäevaimudega hästi läbi saada. Ainult et kui tiibetlaste hatakid on peamiselt valged, siis mongolite omad enamasti sinised. Eks ta ole tegelikult sama asi, mis meiegi rahvaste vana komme puude külge riideribasid ja paelu köita. Ovoo juures teevad rändurid väikese peatuse, igaüks lisab midagi omalt poolt hunnikusse – kas või kõige tillukesema kivikese või oksarao – ning käib kolm tiiru päripäeva ümber ovoo. Siis on vajalikud toimetused tehtud ja võib rahuliku südamega edasi sõita. Täitsime meiegi need kombed ära. Ei või kunagi teada, äkki satume elu jookul veel kunagi Mongooliasse. Ja siis on kindel tunne, et kohalike jumalate jaoks oleme juba vanad ja head tuttavad.
Mongooliast
Territoorium: 1 564 116 km².
Elanikke: u 2,5 miljonit, kellest 85% khalka-mongolid; muud etnilised grupid on kasahhid, burjaadid jt.
Kõrgeim mägi: Khüiten – 4374 m.
Levinuim religioon: budism.
Parim külastusaeg: maist septembrini.
Teekond lõpmatuse teise otsa
Kõik, kes Mongooliase sõidavad – ja mitte ainult eestlased – võiks läbi lugeda Arvo Valtoni „Kogutud teoste” 6. köite. Seal sees on romaan „Teekond lõpmatuse teise otsa”, autori täiendused ja intervjuu, tema Mongoolia-reisi päevik ning Linnart Mälli ja tõlkija Aleksei Turovski kommentaarid.
„Teekonna...” sisuks on Tšingis-khaani elu ning kohtumine tao järgija ja alkeemiku Chang Chuniga Samarkandis enne suurkhaani surma 1227. Tšingis arvas, et too taoist valdab igavese elu saladust. Surematus ongi „Teekonna...” olulisim teema. Aga selle kõrval on antud vägagi faktitruu (teise trüki eel konsulteeris autorit Linnart Mäll) ülevaade mongoli impeeriumi kujunemisajastust, tavadest, suhetest inimeste ja rahvaste vahel.
Eestikeelset kirjandust Mongoolia kohta:
John Hare „Tatarimaa kadunud kaamelid“, 2002.
Vassili Jan „Tšingis-khaan“, 1959.
Vassili Jan „Batu-khaan“, 1959.
Mihkel Mutt „Reisid ehk Kolm korda Aasias, muust rääkimata“, 1990.
Eleonora Novgorodova „Kaljujooniste ja jänesekäppade maal“, 1987.
Ferdinand Ossendowski „Loomad, inimesed ja jumalad 1924“ (teine trükk „Kommunism või elav Buddha“, 1996)
Nikolai Prževalski „Reisid“, 1962.
Olev Remsu „Tšingis-khaan on Ungern-Sternberg“, 1997.
Olev Remsu „Ungern-Sternberg – sõjajumal I-II“, 1999.
Olev Remsu „Kindralleitnant Robert-Roman Ungern-Sternberg“, 1999.
Nikolai Roerich „Altai-Himaalaja“, 1990.
Ingliskeelset kirjandust kaasaegsest Mongoolia kohta:
Jasper Becker „Lost Country: Mongolia Revealed“, 1992.
Jane Blunden „Mongolia. The Bradt Travel Guide“, 2004.
Michael Kohn „Mongolia“, 2005.
Nick Middleton „The Last Disco in Outer Mongolia“, 1992 (neljas tr 1999)
Stanley Stewart „In the Empire of Genghis Khan“, 2001.
www Mongoolia kohta:
www.mongoliatourism.gov.mn
www.mol.mn
www.mongoliatoday.com
Mongoolia
Rahaühik: 1 tugrik = u 0,1 EEK
Viisa saab Mongoolia aukonsulaadist Helsingist.
Odavaim viis Mongooliasse jõudmiseks on sõita rongiga Tallinnast Moskvasse (platskaart 750 krooni) ning sealt rongiga 101 tundi Ulaan Baatarise (alates 2500 krooni). Moskvast on võimalik Ulaan Baatarisse ka lennata (u 8500 krooni edasi-tagasi).
Mõistliku öömaja leiab u 10 dollariga.
Lonely Planeti „Mongolia” viimane trükk ilmus 2005 suvel, The Bradt Travel Guide, 2004.