Mitmepalgeline Salvador

Tekst ja fotod: Aneta Varts

salvador

Samba, jalgpall ja rannamelu on märksõnad, mis tulevad Brasiiliaga seoses ilmselt esimesena pähe. Tõsi, nimetatu on Brasiiliale väga iseloomulik, kuid see on Brasiilia kultuurile vaid pealiskaudne vaade. Aneta Vartsi jaoks tähendab Brasiilia eelkõige armastust sealse muusika vastu.

Tutvusin Tallinna Brasiilia kogukonnaga Clazzis toimuvatel teisipäevastel Brasiiliaõhtutel. Käisin seal aastaid igal nädalal ja nii Brasiilia minu südamesse jäi. Tutvumine tema mitmetahulisusega ootas veel ees.

Koolis Brasiilia kohta esitlust tehes ja oma klassikaaslastele sellest riigist rääkides oli mul tunne, nagu oleksin seal juba käinud. Kooli lõppedes otsustasin, et nüüd on see võimalus ja hetk, kus saan seal ära käia. Tahtsin näha, kas Brasiilia on ka päriselt selline, nagu olin arvanud.

Avastasin ennast keset teistsugust elu. Rio Vermelho rajoonis sai minu uueks koduks korter, kus käis hommikust õhtuni laul, kitarrimuusika ja trummimäng. Minu korterikaaslaste sõpru ja häid tuttavaid vooris uksest sisse ja välja. Joodi õlut ning pliidil valminud toitu jagati kõigiga. Kui kodusest keskkonnast vaheldust vajasime, siis võtsime trummid kaasa, panime need rannas püsti ning mängisime Brasiilia rütme päikseloojanguni.

Suure sambarütmide fännina oleksin hea meelega külastanud hoopis Rio de Janeirot, kuid üksiku valge Euroopa tüdrukuna oli oluline mõelda ka turvalisuse peale. Tänu usaldusväärsele elamiskohale otsustasin just Salvadori kasuks.

Igal sealsel piirkonnal on oma nägu. Lõuna- Brasiiliasse jääb euroopalikum kultuur, põhja pool leidub aga rohkem mustanahalisi ning Aafrika eri kultuuride mõjutusi.

Aafrika mõjud

Siit tulebki Salvadori unikaalsus − Aafrika kultuuride mõjutustega segunenud samba, jalgpall ja rannad. Põhjuseks on aastasadade tagune orjakaubandus. See miljonite inimeste tragöödia on rikastanud riigi kultuuri.

Killukese Aafrikat leidsin kõiges. Muusikas ja tantsus on kultuuride sümbioosina sündinud näiteks afro-brasiilia tantsustiil, aga ka samba-reggae. Aafrikat on ka toidus, kus lisaks kohalikele mereandidele on palju kasutatud Musta Mandri köögis tuntud tooraineid, nagu palmiõli ja kookospiim. Need hõrgutised on saanud Salvadorile omaseks ning olid ka minu lemmikud. Kahjuks on need road alla jäämas Ameerika rämpstoidukultuuri pealetungile. Ka inimeste religioossed eelistused on erinevad. Kohtusin nii katoliiklaste, protestantide kui ka Aafrika juurtega candomblé-usku inimestega.

Mitmepalgeline atmosfäär

Ookeaniäärne linn Salvador pakatas kultuurist ja ilust. Vanalinna tänavatel jalutades püüdis mu pilku värvikirev koloniaalarhitektuur, kõlas imeilus portugali keel nii muusikas kui ka sõnas. Poekestes müüdi maalikunsti ja käsitööd. Avastasin nii capoeira’t ja traditsioonilisi tantse kui ka kaasaegset moderntantsu. Niiviisi kultuuri ahmides möödusidki minu õhtud.

Tulin afro-brasiilia tantsutrennist, jalutasin kõrvalolevasse mahlabaari, võtsin ühe euro eest värskelt pressitud papaia-ananassi- apelsinimahla ning istusin tänavakivile maha trummiorkestrit kuulama.

Siiski on igal mündil kaks poolt. Merelt tulev briis, mis toob ninna linnale iseloomuliku acaraje-lõhna (tänavatoit), seguneb heitgaaside ja bensiinihaisuga. Tänavatel pidutseb palju inimesi, kostab elav muusika ning ülevate emotsioonidega kaasneb ahistav seksuaalsus, mis ei lasknud mul end vabalt tunda. Ka patrullivad politseinikud vilistasid mulle järele. Võimalust ennast täielikult lõdvaks lasta polnud, sest selles suvises ja põnevas linnas peitsid end kurjategijate, varaste ja narkomuulade konfliktid. Salvadoris elab 3,5 miljonit inimest. Rassismiprobleemid selles rahvuste paabelis ei vaibu ilmselt kunagi.

Nüüd tagasi kodus olles võin öelda, et see Brasiilia, mida oma silmaga nägin, üllatas mind oma mitmepalgelisusega. Nii heas kui ka halvas. Armastus sealse muusika vastu kasvas veelgi, mistõttu kavatsen jätkata teisipäevaõhtute veetmist Clazzis, siinses Brasiilias.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *