Eestlaste edukas Džomolungma-ekspeditsioon on mahtunud kahtede raamatukaante vahele. Raivo Plumeri ja Tõivo Sarmeti „Everesti päe- vikut” ning Ivo Parbuse raamatuks koondatud intervjuusid Alar Sikuga „Teekond tippu” võrdleb GO Discoveri toimetaja Tiit Pruuli.
Nii hullu ööd, kui 2003. aasta 26. oktoobril, pole mu elus ei enne ega hiljem olnud. Olime juba nädalapäevad Tiibeti platool rännanud ja jõudnud Džomolungma baaslaagrisse. Ööbisime maailma kõrgeima kloostri Rongphu kõrval, katkiste akendega „külalismajas”, kõrgust merepinnast ligi 5000 meetrit. Ja vastu hommikut ta tuli– kõrgmäestikuhaiguse see faas, kus tahaks endale Stingeri pähe lasta või kui mitte just seda, siis vähemalt enne päiksetõusu paljajalu lumisest mäest alla joosta. Hingata oli raskem kui astmaatikul, südametakt ennustas infarkti, pea lõhkus valutada nagu alkohoolikul. Oli väga ränk olemine.
Sama aasta 22. mail, 50 aastat pärast Džomolungma esmavallutust, oli esimese eestlase- na tõusnud maailma kõrgeima mäe (arvatavalt 8848 m) tippu Alar Sikk. Üheksaliikmelist ekspeditsiooni juhtis Tõivo Sarmet. Kaks raamatut, mis sellest tähtsündmusest kirjutatud, on oma sisult ja kaalult üsna erinevad. Kiiresti koostatud intervjuud tipumehe Sikuga on vormitud isikuraamatuks. Siku jutt on tagasihoidlik, asjalik ja aus. Ta ei tee endast kangelast, ei püüagi välja mõelda keerulisi filosoofilisi vastuseid – kui midagi ei tea, siis nii ka ütleb. Siku lugude tugev külg on isiklik kogemus, üldis- tused ja analüüs pole tema ala. Raamatus on ka ilmselgelt ebaolulist – näiteks seda, kuidas Sikk presidendi vastuvõtul käis või kuidas ta Tallinkis baarmenina töötab või milline tore mees on tolle raamatu kirjastaja. Plumeri ja Sarmeti raamat on põhjalikum. Põhiosa ligi 300 leheküljest moodustavad autorite päevikud. Lisaks ekspeditsiooni kirjeldusele saame veel ülevaate Džomolungma avastamis- ja vallutuslugudest ning Sarmeti kirjutatud peatüki „Everesti eellugu”. Viimane on natuke hektiline ülevaade neist ekspeditsioonidest, millel autor alates perestroika algaegadest peale on osalenud. Ainus, mis mind kogu raamatus tõsiselt häiris, oligi selle tekstis – paar väikest arveteklaarimist Jaan Künnapi ja mõne teise eesti alpinistiga. Minu meelest on nii Künnap kui Sarmet ülikõvad mehed ja üksteise suurust tunnustades oleksid nad veel suuremad. Aga jah, ka Džomolungma esmavallutajad Edmund Hillary ja Norgay Tenzing jagasid oma raamatutes üksteisele väikseid nükkeid.
Sarmeti ja Plumeri päevikud täiendavad üksteist suurepäraselt. Neist tuleb välja selliste ränkade matkade kogu problemaatika – meeskonnatöö ja pinged meeste vahel, ekspeditsiooni juhi vastutus, vaimne vastupidamine. Päevikute puhul võlub nende ehedus – usun tõesti, et enamus teksti on kirjutatud mäkketõusu ajal või vahetult pärast reisi. Vähe oli kohti, kus tagantjärele tarkuse traagelniidid läbi paistsid. Plumeri jutt on reeglina asisemas toonis, Sarmeti omale lisab väärtust emotsionaalsus. Aga Plumerigi tekst pulbitseb, kui ta kirjeldab näiteks 20. mai unetut ööd, mille hommikuks oli tehtud otsus: „loobun edasisest tõusust”. Mõlemas raamatus on hulgaliselt huvitavat pildimaterjali, „Päevikus” ka lugemise lihtsustamiseks väga selged kaardid ja marsruudijoonised. Et lõpptulemus olnuks veel ilusam, vajanuks mõlemad teosed veidi nõudlikumat toimetajakätt, aga sellistenagi on nad, eriti Plumeri-Sarmeti oma, väärtuslikud lisad eestimaisele reisikirjandusele. Lõpuks üks tungiv üleskutse. Sir George Everest (1790-1866) oli tõenäoliselt kena mees, tubli suurtükiohvitser ja hea maamõõtja, kes mõõtis silmapaistva täpsusega suure osa Himaalaja mäestikust, sealhulgas kõige kõrgemate tippude asukohad. Aga maailma kõrgeimal mäel on nimi olnud ammu enne seda, kui briti kolonisaatorid ta oma mehe järgi Everestiks ristisid. Me ei taha ju ka, et keegi Kuressaaret Kingissepaks kutsuks. Jätkem siis meelde, et maailma kõrgeima tipu nimi on Džomolungma.