Thor Heyerdahli esimese kuulsa ekspeditsiooni põhjal kirjutas ja lavastas Toomas Hussar näidendi „Kon-Tiki“, mis etendus sel suvel Käsmu meremuuseumi rannas.
Kon-Tiki oli Lõuna-Ameerika indiaanlaste tavade järgi ehitatud parvlaev, mis seilas 1947. aastal Peruust üle Vaikse ookeani ja maabus Prantsuse Polüneesias. Sellega tõestas noor ekstsentriline Heyerdahl, et tehniliselt oli selline matk migratsiooniteekonnana võimalik. Küll aga on 99% maailma kultuurantropoloogidest, arheoloogidest ja teistest asjassepuutuvatest teadlastest veendunud, et Polüneesia saared asustati siiski Kagu-Aasiast mitte Lõuna-Ameerikast. Ometi polnud kuulsa norralase ekspeditsioon läbikukkumine. See innustas teaduslikku diskussiooni, pani inimesi uurima põnevaid kultuurifenomene, populariseeris teadust ja reisimist.
Hussari teatritükil paraku selliseid toredaid järelmeid ei teki. Tegu on, olgem ausad, läbikukkumisega. Etenduses püütakse leida neid motiive, mis ajavad tõsiseid mehi taolistele reisidele ning näidatakse, kuidas sellisel pikal teekonnal tekib ekspeditsioonipalavik, kuidas aja kulg, jututeemad ja tegevused omandavad hoopis teise tähtsuse kui tavaolukorras. Teemad tundusid olulised ja põnevad, nende kokkukirjutamine ja esitamine aga igav ja pingutatud. Asja ei suutnud paremaks teha ka sellised head näitlejad, nagu Raivo E. Tamm, Margus Tabor, Margus Prangel ja Jan Uuspõld.
Küll aga tuleb kiita lavakujundust, sellele aitas muu hulgas oluliselt kaasa Käsmu lahe loodus.
Tiit Pruuli