Miraaž Inglismaalt

Tekst: Julia Maria Künnap Fotod: Asko Künnap, Teet Laja

toodrid

Kuhu rajada suvekodu? Selline koht võiks olla mere peal ja tegelikult võiks see ka tuule jõul liikuda, jõudis perekond Künnap järeldusele. Mõni aasta põhjalikku eeltööd ning jõudiski kätte aeg, et ihaldatud katamaraan kaugelt Lõuna- Inglismaalt uude koju tuua. Meeskonnaks kapten Teet, Asko, Julia, Hiie Mari (6 a), Kirke Lea (10 k), vahetusmadrusteks Ingrid ja Jaanika. Aluseks 11-meetrine Richard Woodsi disainitud Mirage, mis on nullindatel Panama rannas ehitatud ning üksi üle Atlandi purjetatud.

Teekond Tallinnast paadini võttis aega kümme tundi, tagasi aga kakskümmend kuus päeva. Lennukiga Londonisse, sealt rongiga Poole’i linna, taksoga sadamasse ja jullaga katamaraani peale ning olimegi kohal. Asko ja Teet olid aprillis teinud kontrollkäigu ning müüjaga käed löönud. Seejärel jäi jaht soojemaid ilmu ootama, et umbes 1100-miiline purjeretk võiks lastega kenaks puhkuseks kujuneda. Järgneva kahe kuu jooksul vormistasime aluse Eesti registrisse, läbisime SRC kursuse (mereraadio ehk VHF-i kasutusoskust tõestav dokument) ning ning saatsime paar kastitäit varustust koos jullamootoriga Inglismaale.

Poole’i sadam, kaitstud ookeanituulte ja -lainete eest, asub merega kitsa väina kaudu ühendatud siselahes ja seda loetakse üheks maailma suurimaks looduslikuks sadamaks. Enamik jahte on ankurdatud keset lahte ujuvate poide külge, kuhu omanikud julla või sadamataksoga ligi pääsevad. Meie katamaraan Lara B oli kaks aastat järjest vees ulpinud. Kenasti konserveeritud, kuid elutähtsad asjad vajasid ülekäimist, tundmaõppimist, elamine üldist koristamist ja põhi puhastamist. Juhtisime laeva tõusu ajal kaldaäärsesse vette eelmise mõõna ajal välja vaadatud platsile, ankurdasime nii vöörist kui ka ahtrist ja paari tunni pärast seisime kiilude peal keset kruusast merepõhja. Põhja all oli arenenud terve ökosüsteem kümnete eri vetikatega, millele oli kinnitunud mitukümmend kilo sinikarpe, kelle vahel omakorda elasid pisikesed krabid ja krevetid. Neli inimest, umbes neli tundi pahtlilabidaga kraapimist ja põhi oli taas sile. Ühe kiilu alt ukerdas välja käelaba suurune krabi, kellest sai selleks õhtupoolikuks Marile armas koduloom, kellega pesukausis mängida. Olime arvestanud, et jahi kordaseadmiseks kulub ligemale nädal ja täpselt nii see ka läks.

Uus algus

Lahkusime sadamast kõrgveega, täpselt kell kolm päeval, 22. juunil. Viimase maanina juures lehvitasid meile hüvastijätuks jahi endine omanik koos oma auväärses eas ema ja isaga. Merele jõudes puhus kolme-neljapalline tuul otse ahtrist. Igaks juhuks, sest purjetasime selle jahiga ju esimest korda, panime kohe sadamas groodile ehk suurpurjele esimene rehvi sisse (vähendasime purjepinda) – välja jõuab alati võtta!

Mul on tobe komme pikal merereisil voodis ärgates nutifonist kiirust ja asukohta vaadata – muidu ei saa uuesti und – ja esimesel ööl selgus, et seilame stabiilselt 8–10 sõlmega. Teoreetilise purjetamise kogemus ehk raamatutarkus ütles, et pimedas ei maksaks väga uljalt üle viie sõlme kihutada, võib millelegi otsa sõita või midagi ära lõhkuda. Juhtisin sellele Teedu tähelepanu ning selgus, et ilma logi vaatamata polnud ta sellist kiirust isegi aimanud. Laev käitus nii rahulikult ja kindlalt.

Viis-kuus aastat tagasi tabas mind ohjeldamatu soov suvekodu rajada. Alul arvasin, et maja tuleks ehitada puu otsa. Hiiumaal vanematekodus ronisin veidi kõrgema männi latva, tõstsin käe üles ja pildistasin telefoniga, et näha, kas üle metsa paistab meri või mitte. Ei paistnud. Mõne aasta pärast juhtusin kuulma, kuidas naabrimemm oma mereäärset metsatükki maha tahab müüa. Juba kangastus jaapanipärane arhitektuurne lahendus lükandseinte, laiade räästaste ja ohtrate katusealustega. Möödus veel aastake ja hakkas tunduma, et selle peidupaiga võiks ehitada hoopis mere peale. Ja et tegelikult võiks ta ikka tuule jõul liikuda ka. Nii jõudsin katamaraanini. Kolm-neli aastat uurimustööd netiavarustes, tuhandeid lehekülgi erialakirjandust, igakuiseid purjetamisajakirju, foorumeid, paadiehitajate blogisid... ja siin ma nüüd olen.

48 tundi pärast Poole’ist lahkumist maabusime Belgias Oostendes. Schengenisse sisseklaarimine, linnatuur ja proviandivaru (merekeeles söögivaru) täiendamine. Järgmise päeva pärastlõunal hakkas sadam kiiresti uute alustega täituma ning otsutasime lahkuda enne, kui meid päris kinni pargitakse. Öökene merel, jälle kuus tundi tõusuhoovus tagant lükkamas, kuus tundi mõõnahoovus vastu tuhisemas, niiviisi vahelduva eduga edasi. Tuul oli vaikne ja talitasime nii, nagu kogenenumad juhendasid: sõida siis, kui tuult on, ja sadamas ole siis, kui tuul on vastu või liiga vali.

Olin teinud põhjaliku eeltöö Inglise kanali, Doveri väina ja Põhjamere loodete ning hoovuste kohta, printinud välja 20-miilise vahega asuvate sadamate sissesõiduõpetused. Igaks juhuks, kui ilm peaks sandiks keerama, olin läbi töötanud ka Hollandi sisevete mast-püsti-teekonna kaardi ja loomulikult Kieli kanali manuaali. Sellegipoolest magasime laiskusest ja otsustusvõimetuset maha õige jõesuudme Hollandi sisevetele keeramiseks ja arvasime, et võime ka Maasi jõge pidi üles Rotterdami sõita. Purje jõul liikuval alusel on mootorlaeva suhtes ametlikult küll eesõigus, aga tegelikkuses ei taha keegi selles veenduma hakata ja seetõttu tuleb hoolega vältida suurte kaubalaevade ehk kollide teele sattumist. Maasi jõe suue ehk Port of Rotterdam on aga Euroopa suurim sadam, tõeline kollide pesa, kus tuhandeid merekonteinereid kandvad laevad lakkamatult sisse-välja rühivad.

Kohtumine lootsiga

Äratasime Maasi jõe suudmes oma pusserdamise ja askeldamisega kohaliku lootsi tähelepanu, kes palus raadio teel endale järgneda, et suunata meid esimesse ohutusse sadamasse. Õhtu oli hämardumas, meie ees sõitis üks lootsilaev ja järel teine. Kambüüsis valmis õhtusöök. Mina suhtlesin lootsidega ja tekil arutasime isekeskis, et kus olid need kirjad või märgid, mis keelasid väikelaevadel sellest jõest sisse keerata! Lõpuks võttis tollilaev meie karjatamise üle, palus järgneda  olitseisadamasse ning endale poordi tulla. Tegime nagu kästud. Siis selgus, et tegu oli vaid rutiinse kontrolliga! Põhjalikult meie dokumendid üle vaadanud, selgitasid nad Maasi jõe hoovusi ja arvasid, et meie nõrgavõitu mootoriga on seal päris raske toimetada, aga midagi seadusevastast me teinud ei olnud. Päike oli loojunud ja saime loa sadamas ööbida. Baby on board mõjub kõigile. Sadamamaksu politsei mõistagi ei võta ning ülejärgmisel päeval, olles vahepeal rongiga Rotterdamis käinud,  ätkasime teekonda.

Veel kaks ööd merel ja hommikuks jõudsime Borkumi sadamasse, mis vähemasti väljanägemiselt paistis globaalsest turismist ja euroremondist rikkumata – käepärastest materjalidest kokkuklopsitud ujuvkai, mille laudadest võis iga hetk läbi astuda, lookles piki basseini küljelt küljele ja ülalt alla nagu Lõuna-Eesti tee, niitmata hein väreles kolmekümnekraadises kuumuses ja magus-mõrkjas õitsva kibuvitsa lõhn tegi silma märjaks. Enne kui sadamahoonesse välja murdsime, lehvis jahtklubi vardas juba Eesti lipp.

Sadam oli kõrgete mastidega jahte täis, seega olime julgelt sisse sõitnud ja end esimese sobiva kai külge kinnitanud. Pärastlõunal, mõõnaajal, paljastus mõnel kaikohal mudane merepõhi, ka meie jäime kiiludele kinni. Vesi kaldavee voolikus oli päikese käes nii soojaks läinud, et tegin lastele kokpitis suures pesukausis vanni. Kirkel on kokpitis hea ja turvaline ringi roomata – kokpiti pingid ulatuvad temale rinnuni, servad on ümarad ja ühegi ohtliku nupuni ta ei ulatu. Maril on jahil kindlad reeglid: merel kokpitist välja minna ei tohi, ujumas käiakse vaid päästevest seljas ja ots küljes. Paari tunni möödudes, tõusuvee alguses, paistsid sadamasuus neli masti. Jahid üritasid sisse pääseda, aga olid liivaküngase otsa kinni sõitnud. Möödatuhiseva kiirlaeva lained päästsid mõne aluse lahti, mõni pidi veel natuke ootama. Hiljem teiste purjetajatega juttu tehes selgus, et enamikul jahtidel oli kas keresse tõstetav kiil või kaks kiilu all.

Ees ootas paar päeva tugevat vastutuult Põhjamerel. Sõbralikud hollandlastest kainaabrid julgustasid meid teekonda jätkama saarte ja mandri vahel. Kaardi järgi on seal enam-vähem kõik roheline ning roheliste aasade vahel looklevad jõed. Roheline värv merekaardil tähendab mõõna ajal kuivaks jäävat ala, kus sügavusemärgid asenduvad kõrgusemärkidega, tähistades madalaima veeseisu aegset kõrgust. Selle seiklusmängu lahendamise valem on järgmine: vaatad loodete kalendrist veeseisu taseme tõusu haripunktis, lahutad sellest ära kaardil näidatud kõrguse ja oma süvise ja anna minna! Saartetagust teekonda alustatakse tõusuveega, sõidetakse niikaugele, kui süvis lubab, kinni jäädes vistakse ankur välja ning oodatakse vee tõusmist. Suur osa laevateest ehk neist jõgedest on punaste-roheliste toodritega kenasti märgistatud, aga kõige madalamates kohtades, saarte keskkohas, kus jõed lõppema kipuvad ja toodrid mõõna ajal merepõhjas külili lebaksid, on laevatee tähistatud kasevitstega ehk vihtade ja luudadega. Harali okstega vits tähistab laevatee vasakut äärt ehk punast toorit ja ilma oksteta või seotud okstega tokk paremat äärt.

Õhtusöögiks austrid ja merikarbid

Olime juba paar saaretagust ära sõitnud ning alanud oli mõõn, kui unustasime end hetkeks kaarti vaatama ning sõitsime laevatee paremast küljest välja. Pauh vastu liivaseljandikku ja kohe kinni. Vesi alanes väga kiiresti, põlvist saadik vees ümber jahi jalutades oli tunne nagu kiirevoolulises jões.  unnike veel ja olime juba ümbruskonna kõige kõrgema künka otsas. Järsku laiutas meie ümber lõputu rand koos merekarpide ja austritega, päike paistis, vesi oli soe ja lastel rõõmu palju. Kontrollisin mõõna kõige madalamat aega, milleni oli veel tund, võtsin telefoni ja läksime „seenele“. Kaevasime Mariga ämbritäie sinikarpe ja austreid välja, säilitasime neid ämbris iga paari tunni tagant merevett vahetades ning keetsime järgmisel õhtul söögiks. Laevale tagasi jalutades katkestas lämmatavat vaikust tugev tuul ja tõi endaga kiiresti kaasa tõusuvee. Jõudsime veel ankru sügavamale välja viia, nii et kui me põhjast vabaks saime, keerasime nina kanali suunas ning hiivasime ankru. Kogu pärastlõuna jooksul paistis taamal teisigi jahte, kes olid erinevates kohtades kinni jäänud. Mõned neist järgnesid  tõusuveega meile, mõni jäi uuesti kinni ning pöördus sadamasse. Pärast siinseid seiklusi tundub, et Väinameres on ikka päris palju vett ja mis veel toredam, see ei kao iga kolmeteistkümne tunni järel ära.

Saarelt saarele hüpates saime looded ja hoovused lõpuks juba päris selgeks. Selle tõestuseks võib lugeda viimasel hetkel tehtud muudatust reisiplaanis ja Spiekeroogilt väljumise edasilükkamist. Pidime arvestama, et lahkume sadamast vahemikus +/– 3 tundi kõrgveest, sest muidu ei pääse me välja ja jõuame Elbe suudmesse tõusu alguseks, et kasutada ära mitmesõlmene pärihoovus.  Lahkusime Spiekeroogist umbes 3 tundi pärast kõrgvett ning lasime tugeval hoovusel end saarte vahelt välja kanda. Merele jõudes saime pisut vastulainet ja taganthoovust, mis veepinna tüütult närviliseks tegi, ning pidime seejärel paar tundi vastu hoovust ida poole rühkima. Tõusuaeg sattus päikeseloojangule ning ilm kiskus võrdlemisi ähvardavaks – lämbed, hapnikuta õhusiilud vaheldusid värskendavate jahedate tuulepuhangutega. Karukujulised pilved kerkisid maa kohale. Vana oli meile armuline ja ähvarduseks see jäigi, jõudime kenasti Cuxhavenisse ning kinnitasime kolmveerand kaks öösel otsad.

Mootor parandusse

Järgmisel hommikul täiendasime varusid ning hakkasime mootorit putitama. ja tõi endaga kiiresti kaasa tõusuvee. Ikka karbuss ja käiguvahetuse mehhanism. Karbuss maha, igasugu kruvikesed lahti ja avastasimegi ühe katkise tihendi. Kohalikust supermarketist O-rõngaste komplekt, juveliiri tööriistad ning üks mure tundus olevat lahendatud. Käigutrossid lahti, õige koha peale pikem polt, vajalik arv seibe ja nailoniga mutrid ning voilà! Tõusuhoovuse „aken“ oli avatud kuni kella poole kaheni, mootorit me selleks hetkeks korda ei saanud ning olime sunnitud arvestama järjekordse hilisõhtuse või öise sõiduga Elbel. Kell oli umbes kümme õhtul, viimased poldid keeras Teet juba taskulambi valgel. Mõned korrad pidime tööd äiksepagide pärast katkestama – kõik oleks lihtsalt läbimärjaks saanud. Roosakasmustja taeva taustal sisenes külg ees hoovust trotsides sadamasse umbes 50-jalane Eesti lipu all sõitev jaht Sylvia. Talvitunud Madeiral, sealt toodud Amsterdami ning nüüd edasi teel Eesti poole, meeskonnaks kaks ja pool meest ehk kaks täiskasvanut ja üks poiss. Mootor korras, õhtusöök ja tuld Brunsbütteli poole. 15 meremiili minna, hoovus tagant tõukamas, mootori jõul ja alul ka eespurje abil kiirus ligi 8 sõlme. Tuul oli täpselt tagant, ilmselt suunas jõesäng kogu Põhjamere enese järel kokku ja tõstis laine teravaks. Tuul tõusis puhanguti 15 m/s, oli pime ja mootor suri korra lihtsalt meie hirmutamiseks välja.

Sylvia oli juba lüüsis ees ootamas ning söandasime sellest mäsust nende juurde peitu pugeda. Lüüsi tulesignaalidest oli võimatu aru saada, seda enam, et minu värskes Kieli kanali manuaalis sellist tulekombinatsiooni ei kajastunud. Kuri lüüsivaht nõudis, et väljuksime tuldud teed ja ähvardas politseiga, kapten aga põhjendas käsu eiramist sellega, et meie alusele on selline tegevus ohtlik ja pealegi, meil on baby on board! Lasku aga politseil tulla! Politsei tuli, kuulas meid rahulikult ära ja soovis head koduteed. Lüüsist väljudes oli kell juba neli ning võisime heleneva taeva taustal oma teekonda piki kanalit jätkata. Üle kanali pendeldavad praamid tekitasid alguses küll pisut ärevust, aga saime peagi aru, et tegu on vaid algelise arvutimänguga, kus tuleb lihtsalt õiget hetke passida, et praamile mitte jalgu jääda. Level kaks saabus siis, kui ühes ülesõidukohas hakkasid kaks praami samaaegselt mõlemalt kaldalt kanalit ületama. Õnneks level kolme ja nelja ei tulnudki.

Teine lüüsimine läks juba lihtsamini. Õhtuks kinnitasime otsad Laboe sadamas. Olime Saksamaal kokku üksteist päeva. Neli neist veetsime saarelt saarele päevapurjetades ning viis Laboe sadamas kahe tsükloni möödumist oodates. Lahkusime laupäeva koidikul.

Keskpäevaks motoriseerisime mööda Saksamaa rannikut pilvealuses tuulevaikuses. Merekaardil oli muude keeruliste märkide, nagu sõjaväe harjutusalad, gaasi- ja elektrijuhtmed ning gaasiväljad, märgitud joon nimega KÜSTE ja ringi tiirutamas sõjalaev, küljel suur kiri KÜSTENWACHE. Mõne aja pärast võttis alus kursi meie katamaraanile ning lasi välja väikse oranži kummika kolme mehega pardal. Sõitsivad juurde, palusivad luba pardale tulla ja soovisivad näha kõiki laeva ning meeskonna dokumente. Täpselt nagu tolles keeltekooli reklaamis: Sis is German boordergaard, vat aar ju sinking about...

Kust tulek, kuhu minek, mis on laeva nimi, mis on kodusadam... nagu ikka.

Kas kodu paistab?

Järgmiseks varahommikuks jõudsime Taani, Møn’i saarele kütusevarusid täiendama. Kena väike sadam, otse merekiirtee ääres, kõik vajalik olemas, soovitan. Edasi sõitsime mööda Rootsi lõunarannikut ja kui kiirus langes alla 3 sõlme, töristasime mootorit lisaks. Ülejärgmiseks hommikuks jõudsime Ölandi saare idakülje keskkohale. Kogu öö oli tibutanud uduvihma, mis hommikul läks üle tihedamaks sajuks, merel ja taevas 50 halli varjundit. Maabusime Kårehamni sadamas. Pisike nagu Sõru või pigem Kalana. Mõned kalalaevad, kaks jahti, pisikesed sõudepaadid ning treilerelamud. Sadamas kalapood ja söögikoht, valik imeline, hinnad talutavad, maitse taevalik. Sadamakapten Stefan äris meile 10 liitrit bensiini isiklikest varudest. Tack så mycket!

Otsad ja Gotlandile! 40 meremiili järgmise maani, kütusevaru nii ja naa – kui natuke tuult teeb (seda ju soovida ei või!), saame hakkama, muidu kipub hapuks. Õnneks pärastlõunal ilm muutus ja tõi 6–7 m/s tuult, ja saime vähemasti pool teekonda mõnusasti purjetada. Mis kõige toredam, tuul oli bakstaagist ja võimaldas võtta kursi otse Visbyle.

Jõudsime sadamasse kell neli hommikul. Otsad kinni, väike hommikuamps merehollandlaste kingitud roosa veini saatel, dušš, piparmünditee ja magus uni. Päeval linnatuur neile, kes varem polnud käinud, lõuna Munkkällarenis ja kellaviiekohv Läänemere kirjanike keskuses. Systembolaget, supermarket, paadipood ja kütus. Sadamast väljusime südaööl. Katamaraanil on see eelis, et tõmba ainult spinnaker üles ja kima suvalisel 145+ kraadi allatuulekursil! Öösel kell viis ümber Gotlandi põhjatipu sõites vaatasin veel tuuleprognoose ja tundus, et kui me piisavalt tõhusalt edasi ei liigu, võime Eesti ranniku all jääda madalrõhulohu kätte. Norrakad lubasid Vilsandile force 9 ehk 24 m/s, Eesti ilmateenistuse prognoos oli leebem, 14 m/s, puhanguti 18 m/s. Igal juhul, targem on kasutada ära kena ilm ja kihutada tuhatnelja. Kursimuutus, spinn alla, groot üles, foka ehk eespuri lahti. Paari tunni pärast kõik vastupidi. Kimasime spinniga puhtas taganttuules ligi 60 miili. Loojangu järel, paarkümmend miili enne Vilsandit, keeras tuul lõunasse ja pidime spinni alla võtma. Siis juhtus ka esimene purjetamisalane apsakas. Grootvall (suurpurje ülestõmbamise nöör) oli ilmselt liiga lõdvalt rippunud ja end ümber masti küljes asuva tekivalgustuslambi keeranud. Saime valli kuidagi vabaks, aga ei märganud, et grootvalli purjega ühendav seekel oli lahti tulnud ja tõmbasime valli poolde masti. See tähendas, et grooti me enne Sõrut enam üles ei saa. Õigemini, pole mõtet jamada, kui hommikuks tormi lubatakse. Foka lahti ja mootor abiks. Umbes kella poole kahe ajal öösel hakkas Vilsandi majaka tuli paistma – kolm plinki. Mõne aja pärast pakkpoordis 2 plinki – Kõpu! Ja siis tuli kodu lõhn, rannaniitude hein segatuna adru ja nõmmeliivateega!

Koidukumas tihenesid igas ilmakaares pilved. Kohati paistis Panga pangale päike ja paekivi säras heleda triibuna kreegikarva taeva taustal. Tavaliselt olen kapteni umbes miili kaugusel sadamast äratanud ja lapsed on põõnanud poole päevani, aga kojujõudmisärevus oli kõigi krae vahele pugenud, sest kell seitse oli kogu meeskond ärkvel. Lastele pudru sisse söödetud, täpsustatud ETA (estimated time of arrival ehk arvatav saabumise aeg) kell 8.45, vastutulevale sõbrale teada antud. Välgud siin ja seal, baromeeter püsib üllatavalt paigal, piisku veel ei lange, aga tuul tugevneb.  Faarvaatri alguse tooder üles leitud, naviseadmete toide igaks juhuks välja lülitatud. Vana vant juba varem ümber teise vandi keerutet ja maanduseks vette lohisema pandud. Vendrid ja otsad välja, kuniks veel ei saja, ning ongi kõik. Esimesed piisad langesid alles siis, kui me end juba sadamakõrtsis soojendasime.

Just reisi viimase nädala jooksul tekkis meeskonda sisemine rahu, vahikordade rütm oli seljaajju talletunud, oli aega ja julgust vaadata ka mujale kui merele, näiteks raamatusse. Paaril korral oli kõvasti abi kõikidest loetud ümberilmapurjetajate raamatutest ja blogidest. Timing is everything, nagu ütlevad inglased ehk ajastus on kõige tähtsam. Läksime merele siis, kui ilmaprognoos lubas meie meeskonna jaoks sobivat ilma, ja olime sadamas, kui me polnud oma võimetes kindlad. Sellise teekonna suurimad murekohad, mida enne vaid aimasin ja tagantjärele võin kindlalt öelda, ei ole mitte purjetamise ja merega seotud, vaid pigem mootori ning olmega pardal ning manööverdamise ja suhtlusega sadamates.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga