Seiklused, matkad ja reisid ei pea olema kallid, rohke varustuse ja põhjaliku ettevalmistusega ettevõtmised – kõike seda saab teha ka vähemaga. Inglane Alastair Humphreys on sõnastanud sellise minimalistliku stiili microadventure ehk miniseiklus – minimaalsete vahenditega ja igapäevasagimisest üle jäävat aega kasutades jõutakse siiski päevarutiinist piisavalt välja, et seda seikluseks nimetada.
Toome näite. Üks lihtsamini klassikalisele tööinimesele mõistetav miniseiklus on Alastairi poolt välja pakutud „5-st 9-ni seiklus”. Alastair soovitab selle asemel, et tiirelda iga päev rutiinselt tsüklis „töölt poodi, poest koju, õhtusöök, televiisor, magamine”, asendada see teekonnaga „töölt poodi (matkasööki ostma), poest bussi/jalgratta/trammiga linnast välja, õhtusöök, tähtede vaatamine, magamine, hommikul tagasi tööle”.
Tõdegem, nädalavahetused ja puhkusepäevad on harvad, selleks et kõik kohustuslikud sünnipäevad, festivalid, ämma külastamised, muruniitmised ja moosikeetmised tehtud saaks. Sellepärast ongi oluliselt lihtsam võtta see üks öö nädala sees, vahetada tööpäeva lõppedes riided, kutsuda sõber kaasa, ajada temaga ilma nutitelefoni vahenduseta veidi tähtede all juttu ning naasta uuel hommikul tööpostile värske jume ja säravate silmadega.
Edasijõudnud kasutavad miniseiklust ka meelierutava osana välisreisidel või isegi töölähetustel. Piisab magamiskotist ja metroopiletist ning ööbidki Pariisis Boulogne’i metsas, Los Angeleses Hollywoodi sildi taga või mererannal laineloksu saatel (arvesta tõusu-mõõna võimalusega). Hommikul ärkad koos linnulauluga, võtad bensiinijaamast kohvi ja sarvesaia ning suundud ärikohtumisele või konverentsile.
Test 1: öö kõmiseva vulkaani veerel
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis minu esimene sihipärane miniseikluse kogemus pärineb Sitsiiliast, kus lennuka mõttena jätsime naisega kolmeks järjestikuseks ööks öömaja otsimata ning otsustasime, et oleme metsikud ja ööbime vagabundidele kohaselt kus juhtub.
Nii leidsimegi end kohe esimesel miniseikluse ööl Etna vulkaani nõlva peal, Catania linna tuled pimeduse saabudes üha kirkamalt säramas. Maaliline. Ootasime, kuni viimased jalutajad ja autod olid lahkunud, sest ametlikult pärast päikeseloojangut piirkonnas viibida ei tohtinud, rääkimata ööbimisest, ning pugesime magamiskottidesse... Soe, mõnus, kerge tuuleke, enesega rahulolu tunne „sest me saime ikkagi sellega hakkama”.
Kõike seda jagus senikaua, kuni saabus paljude poolt kirjeldatud „kirvemõrvar läheneb”-tunne. See on tunne, mis tekib, kui hakkad just magamiskotis magama jääma, aga kuna öömaja on võõras kohas ja võimalik, et kellegi tundmatu liikumisradadel, siis hakkavad peas keerlema kõikvõimalikud mõtted stiilis „aga kui keegi mind siit üles leiab...” Ilmselgelt ei lase sellised mõtted magama jääda, isegi kui kaine mõistusega endale korduvalt kinnitad, et tõenäosus just sel ööl ja selles kohas kirvemõrvariga kohtuda on nullilähedane.
Nii me seal poolunes tukkusime, kuni mingil hetkel kuulsin oma selja taga madalat urinat. Keegi nagu krabistaks ka. Keerasin end vaikselt magamiskotis ümber ja valgustasin seljatagust laavavälja mobiiltelefoni taskulambiga – koerad. Terve kari koeri oli vaikses öös meie külje alla hiilinud ja magasid nüüd meid sõõrina ümbritsedes. Üks, ilmselgelt karja juht, urises aeg-ajalt, kui keegi teistest koertest end sobimatult liigutas. Algne ehmatus asendus kummalise kindlustundega, mida sisendas isetekkelistest valvuritest koertekari. Nii me seal vulkaanipervel ööbisime, mägi vaikselt külje all kõmisemas.
Test 2: pulma-aastapäev rabalauka kaldal
Iga lapsevanem ja pikaaegne abieluinimene teab, kui keeruline on igapäevaste asjatoimetuste vahel endile seda kahekesi olemise hetke leida. Kui paljud meist on oma pulma-aastapäeva selle õigel kuupäeval pidanud? Pigem piirdutakse nädala sees ikka „lapsed magama, väike vein ja õhtune film”-stiilis tähistamisega, sest isegi kui hoidja leiaks, siis kuhu sa pärast tööd ikka hakkad sõitma. Küll nädalavahetusel tähistame.
Sel aastal otsustasime, et milleks oma veini ja filmiõhtut diivanil veeta, kui rabamättal on sama pehme, tahvelarvuti aku kestab ja ka veini jõuab seljakotis vedada. Mõeldud, tehtud – tööpäeva järel viisime lapsed vanaema juurde, ostsime suupisted kaasa ja sõitsime rabalauka veerde. Filmi asemel vaatasime päikeseloojangut (hoolimata sellest, et aku kestis) ja rabamändide tagant tõusvat kuud, mätas oli pehmem kui diivan, uni sügavam ja hommik värskem. Alastairi soovitatud ujumise jätsime siiski järgmiseks aastapäevaks – ei saa ju kõiki häid asju ühekorraga ära nautida. Kiire tööpäevajärgne õhtu rabas ja hommikune kohv bensiinijaamas oli aga üks parimaid asju, mis tükil ajal kogetud.
Mis on miniseiklus?
Kui suurem osa sotsiaalmeedias imetlust pälvivatest ja ahhetama panevatest ekspeditsioonidest kalduvad pigem ekstreemsustesse, siis miniseiklused on definitsiooni poolest „väikesed ja kergesti tehtavad ka tavalisele inimesele igapäevase elu kõrvalt”. Alastair Humphreys esitati 2012. aastal miniseikluste kontseptsiooni eest National Geographicu aasta seikleja nominendiks. Seigelda saab kahtlemata ka väiksemates mastaapides kui jalgrattaga ümber maailma väntamine või kõrgmäestiku tippudesse ronimine.
Mis on vahet paaritunnisel jalutuskäigul raba laudteel ja miniseiklusel?
Mõned olulisemad (kuid mitte kohustuslikud) põhimõtted, mis teevad miniseiklusest miniseikluse:
• Ööbimine. Seiklus algab tähtede all veedetud ööst, sest vaid paaritunnine jalutuskäik laudrajal ei anna võimalust end piisavalt välja lülitada ja laadida.
• Minimaalne varustus. Kõik vajaminev peaks ära mahtuma tavalisse n-ö päevamatka seljakotti: magamiskott ja -matt, kerge eine, hambahari, otsmikulamp. Tõsi, rohkema varustusega võib olla laagriplatsil mugavam: saab priimusel süüa valmistada, ööbida ripptelgis ja istuda matkatoolil. Kergmatkamise võlu tuleb välja hommikul, kui laager on viie minutiga kokku pakitud, kodus pole vaja varustust hooldada, pesta ja kuivatada ning seljakott ei pane higistama. Sellepärast ongi miniseikluste puhul teretulnud nii õhtusöök teeäärses söögikohas kui ka hommikukohv bensiinijaamas.
• Telgi vältimine. Võimaluse korral ööbitakse lageda taeva all – seda selleks, et lihtsustada ööbimispaiga leidmist. Vältige liigset varustuse tarimist, lisaks on paljudes kohtades telkimine keelatud. Vihmase ilmaga kasuta telkmantlit või bivikotti.
• Ilma telgita on vahetu kokkupuude loodusega lähedasem ja esmase võõristuse taandudes (kõikvõimalikud „ohud”, nagu rohu seest ligi hiilivad ämblikud ja juba tutvustatud „kirvemõrvar läheneb”-tunne) ka nauditavam: tunned tuulepuhangut näol, kuuled rohu sahinat ja tunned sambla lõhna. Hommikul on värskem ärgata ja saab kiiremini magamiskotist välja.
• Autotranspordi asemel kasutatakse ühistransporti või jalgratast. See, kui sõita nädalavahetuseks autoga RMK laagriplatsile, on kahtlemata parem kui koju jäämine, aga ideaalis võiks seiklus toimuda „kondiauruga”.
• Hommikused ujumised on Alastairi isiklik eelistus ja soovitus, aga kindlasti äärmiselt tervitatavad.
Igatahes rõhutab kogu miniseikluse formaat selle ääretut lihtsust, spontaansust ja sobivust tänapäevase tihedalt planeeritud elustiiliga. Õiget hetke nädalavahetuse matkaks võib oodata ja planeerida terve suve. Miniseiklus on pigem nagu kino külastus – tuleb tuju ja lähen, siin ja praegu.
Kuidas leida head kohta miniseikluse tegemiseks? Eesti on piisavalt väike, et linnast välja sõites ja isegi linna piirides võib pea igast ilmakaarest leida mõne parkmetsa, jõekalda, mereranna või niidetud heinamaa. Isegi kui esmapilgul ei tundu öö heinapallide kõrval meelierutava seiklusena, siis väikesed asjad on need, mis suhtumist muudavad. Hommikune udu ja lõokeste sillerdamine, öised hääled, langevad tähed ja heina lõhn. Loe otsmikulambiga raamatut või otsi taevast tähtkujusid.
Lihtne viis end motiveerida esimest sammu astuma on esitada endale (kas või sõbra abiga) väljakutse: kas julgen hommikul otse magamiskotist ujuma hüpata; milline on kõige külmem öö, mil veel ilma telgita ööbida suudan; kas saame kogu kontori kollektiivi üheks ööks tähtede alla, et teha teoks ammu planeeritud mäng või pidada töine koosolek; kui pikalt suudan ma talvel looma jälgi ajada ja kas leian üles metskitse ööbimispaiga, et sealsamas ühte ööd veeta. Nii olen enda jaoks avastanud, et hommikuse ujumisega on keerulisem kui talvise ööbimisega ja ühel kargel jaanuarikuu ööl magasin magamiskoti väel Haanja kõrgustikul Kulliperä mäe otsas 22 külmakraadiga.
Epiloog
Ülehomme lähen ma jälle. Võtan toidupoest salati ja hommikuse jääkohvi kaasa, hüppan pärast tööd Tartust rongile ja olen hommikul ilma suurema kära ja planeerimiseta õigeks ajaks tagasi – kohe pärast seda, kui olen ära näinud hommikuses udus kerkiva sügispäikese esimesed härmatises sillerdavad kiired.
Vaata ka: www.alastairhumphreys.com
Tekst ja fotod: Randel Kreitsberg